Joon alla

Vahetult enne selle postituse kirjutamist, lugesin uuesti läbi oma viimase sissekande septembri keskelt. Imelik tunne tekkis seda lugedes. Kõik need plaanid ja „to do`d“ saidki mingi ime läbi korda saadetud. Seda alates magistritöö esitamisest, kusjuures päev enne tähtaega (!) kuni bürokraatiarägastikus kõikide vajalike paberite korda ajamiseni. Ja seda kõike vaid Itaalia reisile järgnenud 2 päeva jooksul! Ise ka ei tea, kuidas jaksasin veel korraliku lahkumispeo maha pidada ning sellele järgneval hommikul Annalisaga 10 tundi rongidega Rostocki Andreale külla sõita. Ilmselt puhtalt tahtejõu abil :D Kuigi viimased nädalad Eestist eemal olles olid tihedalt erinevaid ettevõtmisi täis, pungil muljetest ja kohati päris väsitavad, olid need siiski väga lahedad.

Esiteks nädalane Itaalia reis, mille jooksul külastasin Pescarat, Teramot ja Roomat. Mul kohutvalt vedas ilmadega, sest ka Itaaliat oli õnnistatud ebatavaliselt sooja sügisega, mis tähendas lõunamaakeeli ca 35kraadi sooja ning võimalust rannas peesitada. Vähemalt õnnestus nüüd natuke pimedateks Eesti sügisõhtuteks akusid laadida, sest suvi Saksamaal seda funktsiooni täita ei suutnud. Seejärel paar päeva Teramos, kus õpivad minu head sõbrad Francesca, Sara ja Mario. Kusjuures nii veider,kui see ka poleks, olen ma selles suhteliselt tundmatus väikeses tudengilinnas 11 aastat tagasi klassiekskursioonil käinud. Imelikul kombel suurt ära tundmist ei tekkinud, aga armsa mulje jättis see linnake siiski. Nagu kirsiks koogi peal oli Saapamaa reisi juures kaks päeva Roomas. Tänu kohalike nõuannetele õnnestus võtta maksimum vaatamisväärsustest, shoppamisest ning toiduelamustest. Rooma on äge ja mitte üldse nii hirmutavalt suur (:



Sara ja Francescaga Teramos



vaade öisele Roomale



Teiseks meeldejäävaks kogemuseks oli viimane õhtu Marburgis. Kõige pealt käisin lähemate sõpradega minu lemmikus Auflauf`restoranis Early vormirooga söömas. Suur oli minu üllatus, kui sõbrad mulle kinke üle andma asusid. Ma ei olnud üldse arvanud, et keegi mulle kingitusi tegema hakkab ja veel nii isiklikke. Eriti südamelähedased olid kollaaž piltidest ja fotoalbum. Early teenindaja (kes teenindas mind ka minu kõige esimesel Marburgis veedetud õhtul ca 2 aastat tagasi!) tahtis mulle õnne soovida, sest ta arvas, et mul on sünnipäev (:



ja õhtu läks aina paremaks. Pidu jätkus Schwarz-Weiss Cafés, kuhu tuli veel palju teisigi sõpru. Nende seas ka Agnieszka, kes ekstra minu pärast Poolast Saksa varem tagasi tuli! Ja minu jaoks mängis bänd, mida tegelikult ei eksisteeri. Nimelt hea sõber Riccardo ajas tüübid kokku ja nii mulle 6 poissi muusikat tegidki. Selline etteaste oli SW ajaloos esmakordne. Ja nii palju häid soove ning ühiste hetkede meenutamist. Eks meele võttis ikka härdaks küll ning pisaratekraanid valla…



Marburgist lahkumise tegi veidi kergemaks see, et sõitsin oma väga kalli sõbranna Annalisaga koos Rostocki ja siis veel Hamburgi. Rostockis võõrustas meid Andrea oma väikese perega ning Hamburgis ootas Magda – minu lemmik tšehhi tsikk. Hamburgist kujuneski väikene Marburgi reunion, sest peale Magda alustavad õpinguid seal veel itaalia tüdruk Eugenia ning türgi kutt Firat, mõlemaid neid tean oma esimesest Marburgi aastast. Hamburgist jätkasin üksinda reisi Bremenisse, aga minu suureks rõõmuks võõrustas mind jälle sohvasurfamise superhost Lukas. Nii ei olnudki viimased päevad Saksamaa pinnal nii kurvad ja üleminek Eesti elule veidi ka sujuvam.



Andrea ja Annalisaga Rostocki lähedal Warnemünde`s



Eugenia ja Annalisaga Hamburgis



Magda, Eugenia & Firat - tulevased magistritudengid Hamburgis

Kuigi pean tunnistama, et esimene nädal kodus olin/olen siiski veel natuke peata kana. Nii palju on, mida meenutada, nii palju on teadmatust tulevikuplaanide osas. Kummaline aeg. Samas ka aeg harjuda Eesti eluga ning, sealjuures bussijuhtidega, kes sinuga suhelda ei taha ja hindadega, mis on kohati täiesti mõistetamatult suured. On aeg märgata kultuurierinevusi, millele enne tähelepanu ei osanud pöörata - näiteks ametlikel kohtumistel on mul endiselt saksapäraselt tahtmine inimestega kätelda ning müüjatelt loodan kuulda peale arve tasumist “kena päeva”. Aga samas on ka hästi põnev aeg. Aeg veeta oma väikese õetütrega, saada osa tema kasvamise protsessist. Aeg saada kokku sõpradega, kes enam ei pea küsima “millal sa jälle tuled”. Kuigi mul läheb veel aega, et uue/vana eluga harjuda, tean, et KODUS ON HEA OLLA!



Hafencity Hamburgis

See sissekanne jääb suure tõenäosusega selle blogi viimaseks. Aitäh kõigile, kes minu tegemisi-toimetamisi nende kahe aasta jooksul jälgida jaksasid ning kaasa elasid!

Kärt

Naer, higi ja pisarad

Viimased nädalad on möödunud kohutava kiirusega ning peamiselt magistritöö ja otste kokku tõmbamise tähe all. Minu checklististis „to do“ on linnukese kirja saanud järgmised toimingud:
1. Viimane WG-Abend oma majanaabrite ja paellaga. Minu hipaania-saksa segu naabripoiss Heiko oli juba detsembrist saati lubanud paellat teha ja nüüd see plaan ka lõpuks teoks sai. Maitses hästi!





2. Nädal tagasi kolisin armsaks saanud Segasumasuvilast välja. Ühest küljest oli lahkuda kurb, aga samas nädalake peamiselt omapäi Annalisa korteris kesklinnas oli ka täitsa mõnus vaheldus. Linnamüra, eriti just hommikust tipptunni liiklust on küll üksjagu kosta, aga samas on lahe tunda, et elu käib.



vaade Anna rõdult

3. Suurema osa oma siinsest varandusest, st 3x30 kg olen juba ilusti kodumaale saatnud ning minu suureks rõõmuks on kola ka pärale jõudnud. Vahetult enne Marburgist lahkumist tuleb ka veel neljas saadetis teele panna. Õnneks dpd`ga kõige kulukam see saatmine olegi – 34,5€ maksab 31,5kg kraami toimetamine. Algselt plaanisin 20kg pagasit ka Ryanairiga koju tuua, aga pikemalt järele mõeldes ei tundunud see idée kuidagi asjalik. Sest kola on mul ilmselt rohkem ja ülekilod kallid. Nii ma siis ühel õhtul enne magama minekut isekeskis mõtlesingi, et hädasti oleks vaja ühte kasti, mis oleks vaid veidi suurem minu kohvrist. Mõte sõbralikke tädisid Kik` poodi jällekord tülitama minna ei tundundud kuigi ahvatlev. Järgmisel päeval kliinikumist koju tulles ootas mind aga meeldiv üllatus. Nimelt samal korrusel, kus Anna elab, kolib keegi just ning keset koridori vedelesid kastid. Üks neist, plasmateleri oma, täpselt minu kohvri jaoks justkui valatud. Elu on imelik :D



minu elu asjade keeles

Listis tegemist ootavad veel mõned väikesed bürokraatia asjad – pangakaardi sulgemine, ekmatrikuleerimine, mensakaardi tagastamine, labori võtmete tagastamine, oma elukohast välja kolimise teavitamine... Aga need on pigem pisiasjad, mis vahetult enne Marburgist lahkumist korda ajada.

Kõige suurem ja tähtsam “to do” on muidugi magistritöö ära esitamine. Paraku selle sõnadepaari taha ma veel linnukest panna ei saa. Minu ilus helesinine unistus oli oma lõputöö ära esitada hiljemalt täna (ametlik tähtaeg on 23.09), aga kuna tihtilugu ei lähe kõik plaanipäraselt, nii ka minul läheb see ca 70leheküljeline üllitis trükki peale Itaalia reisi. Põhjus selles, et minu „tore“ juhendaja mökutas ja mökutas oma kommentaaridega ning olles need siis eile temalt lõpuks saanud, selgus, et ta soovib enne töö trükki minekut veel korra pilgu peale visata, aga enne järgmist esmaspäeva tal aega ei ole. Omapoolse versiooni panin talle siiski juba meili, et vähekegi rohkem südamerahu saada ning oma homme algavast Itaalia tripist täit naudingut tunda.

Puhkust on mul küll juba hädasti vaja, sest lõputöö on mind suht hulllumise äärele viinud. Ja just siis kui ma lootsin laupäeva hommikul end välja magada, äratas mind kell 8 hommikul töömeeste puurimine. Ma arvasin, et selllised teod on saksamaa heaoluühiskonnas keelatud, aga näe, võta näpust!

Natuke nukker ja nostalgiline tunne on Marburgis olla. Sõnaga viimane olen tähistanud juba Volkmari body balance`i tunni, eelmise reede salsapeo, pühapäevase jalakeerutamise Giesseni kodubaaris Haarlem, vereandmise kliinikumis, tegelikult esimese aga ka samas viimase hiphop tunni, kuhu kursaõe Nataliega kaasa läksin (väga lahe! Mõnus chill kutt oli treeneriks).

Olen enda jaoks ka väikese memo teinud soovidest, veel enne Marburgiga lõpparve tegemist ellu tahan viia. Eelmisel laupäeval sõitsin lõpuks ometi vesirattaga Lahni jõel. Eks vesiratas on nagu vesiratas ikka, aga iga kord kui ma üle silla jalutan (vähemalt päevas korra), olen mõelnud, üks kord peaks ikka ka sõitma minema.




Sama tunne valdas mind ka ühest armsast kohvipoest mööda jalutades. Selles poes on hästi palju armsaid kohvitarvikuid ja ka väike kohviku osa. Nii ma siis ühel päikeselisel pärastlõunal Lattet nautima läksingi. Pettuma ei pidanud, kohvi maitses hästi!



Ühel laupäeval toimus Marburgi kõige vanemas linnaosas Weidenhausenis Höfefest, mis tõlkes tähendab hoovide festival. Sisuliselt tähendas see seda, et selle piirkonna elanike oma algatuselt korraldati päev, mille raames suuremad sisehoovid olid huvilistele avatud. Kohalikud pakkusid oma tehtud hõrgutisi ja taustaks mängis elav muusika. Kogu üritus kõigile tasuta. Festivali kordaminekuks andis suure plussi väga soe ja päikeseline ilm. Nii oli lausa lust hilisõhtuni suvalises aias muusikat ja värskendavaid kokteile nautida. Armas oli näha harrastajaid baarileti taga. Näiteks kui koostisained otsa said, läks „mom“ Rewesse lisa tooma ja jää purustamine toimus riidekoti ja toore jõu abil.






Eelmisel nädalal toimus taas Welcome Week uutele välistudengitele. Minu jaoks siis juba kolmas aastaring. Käisime Francescaga traditsioonilisel kokkamisõhtul, kus iga grupp midagi oma maale iseloomulikku küpsetab. Meil piirdus õhtu pigem söömise ja uute tuljate jälgimisega kui aktiivsete kontaktide loomisega. Meie aeg on läbi, aga mul ei ole kahju. Tore oli näha ärevil värskete marburglaste nägusid ning kujutleda, mis neid kõik selle aja jooksul ees ootab. Ainus tutvus, mille sõlmisin, oli ühe eesti (!) tüdruku Helmiga. Tundus tore tüdruk, selline armsake, õpib tegelikult Shotimaal keemiat. Meie tutvus jäi küll põgusaks, aga ma ei kahtle, et tal saab olema fun aasta (:

Olles ligi 2 aastat Marburgis elanud, olin enam-vähem veendunud, et bussiliiklust tunnen nagu oma viit sõrme, aga võta näpust. Pühapäeval buss number 6 peale istudes, olin kindel, et ca 10 minuti pärast olen oma kodupeatuses. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et pühapäeviti sõidab buss hoopis teist marsruuti ning kodulähedale jõudsin alles peale poolt tundi ja läbi terve linna sõitmist. Üritasin end mitte väga palju kiruda ning seda sõitu kui sightseeingut võtta, sest no tõesti, see buss kolistas läbi kõik kaugemad Marburgi nurgad, kuhu ma muidui ilmselt kunagi sattunud ei oleks.

Nagu ennist põgusalt mainisin, sõidan täna öösel Frankfurt-Hahni (üks minu “lemmiklennujaam”) ja homme hommikul siis nädalaks Itaalia päikese alla akusid laadima. Päikest teile!

Raamaturiiul keset supermarketit ja kanepipõld Autobahni ääres – Willkommen in Deutschland?!

Kuigi minu esimesed poolteist taas Saksas veedetud nädalat on möödunud magistritöö tähe all, on siiski mõned huvitavad seigad, mis väärivad kirja panemist.

Näiteks kuumalaine (seda ma küll juba eelmises postituses mainisin) kadus sama äkki kui ta ka saabus. Nimelt nädal tagasi reede keskpäeval oli totaalne palavus ning kuna hommikupooliku olin ülikoolis veetnud, siis otsustasin pärastlõuna vabamalt võtta. Käisin selle suve jooksul teist korda Niederweimar´is järve ääres. Kohe selline päris suve tunne tekkis: mõnus kuum päike, soe vesi; ühesõnaga chill ja grill. Nojah ja siis mõne tunni pärast nii kusagil kella kuue paiku läks taevas pilve ja ilm külmaks. Õhtul Francesca (ja, ta on jälle Marburgis mõned nädalad!) ja teiste sõpradega kohtudes olid kummikud ja vihmavari juba täiesti kohustuslikud aksessuaarid.

Tol õhtul oli meil nö vana Erasmusgäng koos: Ryan, Eugenia (keda ma polnud juba veidi üle aasta näinud), Fra, Annalisa…väga vahva, aga samas ka kuidagi nostalgiahõnguline.



Fra oli peaaegu must nagu öö - kohe näha, et tüdruk on suvekuud Lõuna-Itaalia päikese all veetnud!

Järgmisel nädalal algab esimeste uute erasmuslaste jaoks welcome week – ja kõik algab uue hooga. Vähemalt kokkamisõhtul saab jälle igasugu maitsvaid roogi proovida! Vaikselt olen juba hakanud oma elamist siin ka koomale tõmbama – Annalisale pärandasin oma jalgratta ja kotitäie riideid (täitsa veider, agasamas ka tore oli näha enda jaoks maha kantud riideid sõbranna seljas uut hingamist saamas). Pühapäeval läheb siis suur pakkimisaktsioon lahti…no ja seda kola mul ikka jagub..ah ja viimase Kaffwegis elatud nädala jooksul olen lõpuks ometi saanud magada voodis :D Linda transportis nimelt oma suure kaheinimese voodi mulle juba veidi varem tuppa.



Kui ma ühel õhtul Tegut´ poodi süüa ostma läksin, avastasin kaubanduskeskusesse sisenedes koridori seina ääres raamatuid täis riiuli. Asja lähemalt uurides selgus, et tegu on ühe laheda projektiga. Nimelt antud raamaturiiulis leiduvaid raamatuid võib laenuks koju kaasa võtta, suisa endale jätta ja soovi korral omigi raamatuid asemele tuua. Raamatutevalikut uudistades leidsin ühe saksa vanakooli kokaraamatu, mis sisaldab näpunäited, kuidas valmistada toiduainetest kasulikke kehahoodusvahendeid. Samuti on seal igasugu põnevaid retsepte tervislikku toitumist silmas pidades. Magistritöö kirjutamise kõrvalt olen teda jõudnud vaid veidi lehitseda, aga ma olen kindel, et sealt võib nii mõnegi pärli leida.



Veel üks lahe projekt on tutvumiseks veidi Marburgist väljas. Autobahni äärde on rajatud kanepipõld, õigemini kanepilabürint. http://www.klimaparcours.de/drupal-6.20/node/1
Minust pikemate kanepitaimede vahele on pikitud erinevaid infotahvleid, mis kõik räägivad keskkonnast ja sellest, millise ökoloogilise katastroofi äärel me seisame ja üks väljapääs sellest jamast oleks võtta laialdaselt kasutusele kanep! Mitte küll ainuüksi mõnuainena, vaid kvaliteetse soojustusmaterjalina, kangana, õlina jne jne. 3,5 €se sissepääsupileti eest küll kanepit suitseda ei saanud, aga huvitav kogemus siiski ;)



Hetkel kulgeb elu lõputöö rütmis, aga varsti-varsti on õnneks see suur pingutus läbi. Minu suureks rõõmuks on mul suisa kolm sakslast abiks korrektuurlugemisel: Michael parandas peatükki „Uuringutulemused“, Rudi luges diskussiooniosa ja Anne-Sophie saab selle au, mu kogu töö üle vaadata. Ma olen ikka õnnega koos! Kursakaaslased Verena, Michael ja Olli on ka motiveerimis koha pealt suureks abiks. Seega tegelikult ei saa ma ikka kuidagi väita, et sakslased külmad ja ükskõiksed on (:

Ilusat uut kooliaasta alugst kõigile! kuigi mulle oleks paslik pigem head kooliaasta lõppu soovida...

Elu täis juhuseid

Ca 2,5 nädalat kodumaal möödus nagu niuhti. „Puhkus“ oli küllaltki intensiivne (nagu minu koduskäigud paratamatult kipuvad olema:D): tähistamist tahtsid 2 pulma, 1 tüdrukuteõhtu, 1 juubel, 2 sünnipäeva, 1 lahkumispidu, sinna lisaks veel „kohustuslik“ Tartu ots…ja täna reisisingi juba tagasi Saksamaale. Lendasin ka seekord Bremenisse, algselt küll mõtlesin, et olen nõus veidi rohkem maksma ja sõidan Mitfahrgelegenheitiga tsipa kiiremini. Oligi juba päev varem Rolandiga kõik kokku lepitud, aga täna Bremenis maandudes ootas mind kõneteade, et minu autojuht ei stardigi, kuna auto oli katki läinud. Seega ei jäänudki mul muud üle kui rongijaama sammud seada. Olin parasjagu automaadi juures ning juurdlesin isekeskis, kas osta 21€ eest ühene pilet või riskida ning osta 25€ pilet, millega on õigus mul ka kedagi endaga kaasa võtta. Ja siis äkki tuli minu juurde naisterahvas, kes pakkus mulle oma ühest piletit vaid 10€ eest! Kojusõit kujunes küll ikka üksjagu pikaks (ca 7h), sest kohustulikud ümberistumised Hannoveris, Göttingenis ning Kasselis olid vältimatud, aga vähemalt oli mul piisavalt aega, et viimaste nädalate üritusi mõttes läbi käia ja tulevikuplaane teha, pluss tunniajane paus Hannoveris andis võimaluse astuda läbi Hauptbahnhofi kõrval asuva ostukeskuse H&M´st ning natuke soodsalt šopata (ma tean küll, et ma enam tavaari soetada ei tohi!).




minu elu kõige väikesem ja mugavam pagas: just nii Selveri kotiga ma Marburgi reisisin, sest ega mul kola ei ole mõtet enam kodunt kaasa võtta;)

Kõige rohkem rõõmustas mind Marburgi jõudes suur suvekuumus (õhtulgi veel ca 30 kraadi) –nüüd siis jõudis suvi Saksamaale! & see soe tunne, kui läbi linna koju jalutades vähemalt paari tuttavat näed (:



väike paus ümberistumiste vahel Göttingenis: rongijaama ees asuvad palmid läksid tänase leitsakuga täitsa teemasse

Nüüd aga tagasi magistritöö lainele!

Avastamas Hessenit

Kuna peatselt on minu tudengielu Marburgis ühel pool, täpsemalt siis septembri lõpuni kehtib minu üliõpilaspilet = Semesterticket, siis üritan ka Hesseni liidumaa vaatamisväärsustest viimast võtta. Eelmisel kolmapäeval sõitsin sõpradega Kassel-Wilhelmshöhes (ca tunnike rongiga Marburgis) asuvasse parki veeshow´d vaatama. Nimelt korraldatakse suvekuudel kaks korda nädalas “Wasserspiele”, mis tähendab seda, et suure pargi kõige kõrgemas osas keeratakse veekraanid lahti ning vesi hakkab allapoole voolama läbi kaskaadide, jugade ning kõige lõpus purskab maa peale “geisrina”. Mida kõike inimesed juba ca 200 aastat tagasi ehitada ei osanud! Ilmaga vedas meil ka (see on suht ime sellel suvel) ning saime väikesel Roosisaarel luigetiigi ääres isegi päikeselaigus piknikku pidada.



pilt poistega (vasakult): Jeff, Ryan & Rudi



Annalisaga

Samal õhtul käisin ka Itaalia sõbrantsi Nada lahkumispeol - “hull” Nada oli nii palju küpsetanud – lasanjet ja muud maitsvat – temast tuleb kindlasti suurepärane Itaalia mamma :D ma juba nii ootan oma väikest Itaalia reisi septembri keskel. Äkki on lootust isegi suve lõpuks pruuniks saada ja rannas vedeleda?!

Laupäeval sõitsime Annalisaga Limburgi. Enne seda tegime aga lükke Frankfurti, kus toimus Geiparaad. Et natuke eelnevalt meeleolu tekitada avasime pudeli šampust peenes IC-rongis (!). Kontrolör kontrollis rõõmsalt pileteid ja keegi ei vaadanud meid imelikult (welcome to germany!)
Et minu armsad-kallid geipoisid sellest rongkäigust täiskostüümis, st parukate ja kontsakingadega, seksikatest kleitidest rääkimata, osa võtsid, marsissime ka meie Annaga uhkelt kaasa. Väga lõbus igatahes!



pilt suvaliste roosade gaypoistega (:



Meie üllatuseks toimus samaaegselt Frankfurdis ka Itaalia nädal, mis tähendas seda, et peatänaval oli erievaid stende hea ja parema Itaalia toidu- ja joogipoolisega. Niisiis õnnestus ära proovida ka Annalisa poolt kiidetud Sprizz (Aperol + vahuvein + mulliga vesi). Nimelt on Põhja-Itaalias (Milaano regioonis) populaarne peale tööd sõpradega väike aperitiiv juua. Enamik bare pakub nö “afterworkil” sprizz kõrvale ka tasuta snäkke (: väga tore traditsioon, midagi sarnast meenub mulle ka õel aastaid tagasi Göteborgis külas käies. Eestlased võiksid ju ka midagi analoogset välja pakkuda, et ntks peale tööd õlle kõrvale kartulisalatit ja kiluleiba :D



Limburg jättis väga vahva mulje – kuigi elanike arvult on linn oluliselt Marburgist väiksem, tundus vanalinn isegi suurem ja uhkem – hästi palju sõrestikmaju ning väikeseid tänavaid-väljakuid armsate kohvikute & restoranidega. Tänu juhusele toimus tol nädalavahetusel seal veinifestival tänu millele oli linn kindlasti ka oluliselt elavam.










Iga mööda läinud päev toob mind lähemale koju naasmisele. Pakkimisega olen ka juba algust teinud…täna toimetasin sõbra Simoni abiga ca 30kg-se kasti riiete ja muu varaga DPD-kulleri kogumispunkti , 35€ on päris hea diil minu meelest, loodetavasti mu aarded ikka koduukse üles leiavad. Kastijahil sattusin suht odava kraami poodi nimega KIK ja pean tunnistama, et minu suureks üllatuseks olid sealsed teenindajad väga abivalmid – tühjendasid isegi ekstra minu jaoks suuremaid kaste (:

Tore on küll see, et Ryanair nüüd ka soodsalt Tallinnasse lendab, aga lennujaama jõudmine on alati üks peavalu :D nii ka seekord. Plaanin lennata reede varahommikul (kell 7.25) Düsseldorf-Weezest, mis nagu Frankfurt-Hahn`gi asub karup..s, aga siiski-siiski õnnestus mul leida päris hea lahendus – nimelt sõidan neljapäeva õhtul Kölni Carina juurde ja siis öösel stardin shuttlebusiga Weezesse. Kui ma võrdlen vahemaid, mida ma tihti nii möödaminnes Saksamaal reisides läbin, Eestiga, siis tegelikult on Tallinn-Tartu ikka vaid kiviga visata (: Kodus olen 5-23.08 – kes mind oma silmaga näha tahab, kirjutagu-joonistagu mulle!

Peatse kohtumiseni!

Natuke kõigest

See blogisissekanne on üksjagu k.o (järgekordne hea väljend, tõlkes ok vastand :), aga tahtsin kiiresti ja lühidalt oma viimastest tegemistest kirjutada. Aitäh juba ette, kes selle kirjutise lõpuni loevad ning ülevaadet ei kaota!



Salsatrenni lõpupidu

Viimase 1,5 nädala jooksul sattusin suisa kahel korral Fuldasse: 15. Juulil oli minu armsa horvaatia sõbranna Andrea lõpetamine. Täitsa kena üritus oli: alguses siis pidulik aktus ja pärast õhtusöök Café Ideal`is. Sain lähemalt tuttavaks ka Andrea kursaõdedega, kes olid samuti valdavalt pärit igast maailma otsast: näiteks Audrey, kes on sündinud Costa Rical, isa sakslane ja ema ameeriklane ning kes on oma elust suurema osa veetnud USA´s või siis näiteks teine neiu, kes on sakslane, aga abielus kanadalasega ja kes nüüd peale lõpetamist Kanadasse kolib jne…



Kolmapäeval tõi mind Fuldasse aga kohtumine statistikuga. See tüüp on alati nii muhe ja annab head nõu (: Pärast kooliasjade ajamist tegin teoks oma ammuse plaani – külastasin lõpuks ometi Fulda lossi parki. Nüüd võin südame rahuga selle linnakesega lõpparve teha.






16.juulil tähistasin oma sünnipäeva väikese aiapeoga – saksa keeles on üks hea sõna “reinfeiern”, mis tähendab seda, et sünnipäeva tähistatakse nö “sisse”, st kui kell kesköötundi lööb ning nö „õige“ päev kätte jõuab. Nii tegin ka mina. Ilmaga tegelikult ikka meeletult vedas, sest õhtu oli soe ja padukat hakkas sadama alles kell 1 öösel. Pühapäeval siis kohustuslik linnatuur Märdile, mis lõppes muidugi Auflaufi söömisega.






Eile (pühapäeval) näiteks oli päeval 15 kraadi ja panin juba sügisjope selga. Pihklakamarjad on ka juba nii punased – tundub, et suvi jäi sel aastal Saksamaal küll vahele :S


Pidu möödus täitsa kenasti. Minu suureks rõõmuks tulid külla ka vana kursavend Märt (kes parasjagu Düsseldorfis suveülikoolis) ning Andrea & Holger, kes tegelikult juba Rostockis (st kaugel Põhja-Saksamaal elavad). Andrea tegi mulle ka väga armsa ja lõbusa kingi – reisiäratuskella :D






Toidukraam peoks –paraja kaamlina õnnestus mul isegi kogu kraam ühe satsiga bussipeatusesse ja bussi peale saada, seda küll väikese välisabiga. Nimelt hakkas paaril kutil minust hale ning nad pakkusid oma abikätt (: Sakslased on tegelikult vägagi abivalmid, kui ka ise abivajamist üles näitad. Käelihased olid siiski veel paar päeva päras pidu valusad :D

Täna kukkusin näiteks bussi peale kiirustades ja platvomidel mäest alla uhades põlvili. Hetkel vasak põlv suht sinine teine, aga kuna mul oli Frankfurdis kohtumine Sari`ga kokku lepitud, ei tahtnud minemata ka jätta. Tagasiteel rongis juhtusin jutustama minu vastas istunud saksa poisiga, kellele ma oma põlvemuret kurtsin. MInu suureks üllatuseks ja rõõmuks teatas ta, et on tal auto pargib rongijaama ees ja nii ta mind koju sõidutaski (:

Marburg muutub aina tühjemaks: Iivika sõitis suveks Kosovosse, Helen kolmapäeval tagasi kodueestisse, Agnieszka on Poolas, Sara & Mario sõitsid eile, Anna tuleval pühapäeval…aga näiteks üks minu hea Usa sõber Ryan tuli teisipäeval 1,5kuuks Marburgi oma Phd uuringuid lõpetama. Nägime teineteist viimati aasta tagasi aprilli lõpus – aeg on ikka nii meeletult kiiresti möödunud!



taaskohtumine Ryaniga

Nende sõpradega, kes veel Marburgi on jäänud, käisime laupäeval Braunfels`lossi avastamas. Kõige pealt kõndisime ca 4km muinasjutulinna, seejärel lossituur ning matk Tiergartenis, mis asus sõna otseses mõttes metsas ning loomad jalutasid vabalt ringi. Nägime notsusid, kitsi ja mõningaid teisi sarvilisi, kahjuks “muffeleid” ei näinudki. Kes veel ei tea, kes on Muffelwild alias Muffel (no on alles nimi), klikkigu lingil http://www.google.de/search?q=muffelwild&hl=de&sa=N&rlz=1T4GGHP_deDE431DE431&biw=1280&bih=598&prmd=ivns&tbm=isch&tbo=u&source=univ&ei=A7ssTprYC5Gs-gbrguXsDQ&ved=0CEcQsAQ



meie pisike reisiseltskond




Mu läpaka laadija on jälle töökorras!



Suur tänu siinjuures Frankfurdis elavale Agnieszka onupojale. Lääne heaoluühiskonnst pärit kuttide kõrval on “idast” pärit poised kohati märksa taibukamad….Rääkides reisimisest, siis tulles tagasi eelmisel nädalal Frankfurdist oma taastöötava akulaadijaga (jippijee!), leidsin rongijaamast ees puupüsti täis rongi. Ma ei ole siiani pidanud kunagi Saksamaal rongis püsti seisma ning seekord seisin terve tee, sest isegi põrandale istumiseks ei olnud piisavalt ruumi. Õnneks kohtasin juhuslikult rongijaamas Sarat, kellega me siis terve tee jutustasime ja trainsurfisime.

Teisipäeva õhtul kutsusin külla oma vana ühikanaabri Linda, kes otsis endale parasjagu uut kodu ning minu suureks rõõmuks meeldis talle meie pisike boheemlaslik maja metsas, seega jääb õnneks peavalu castingute näol ära!

Neljapäeval-reedel olid Marburgis taas minu armsad kursakaaslased Oliver, Michael ja Verena. Ühiselt raamatukogus toimetamised tulid täitsa kasuks mu magistritööle. Marburgi raekojaplatsis on rootsi restoran Edlunds – seal käisime ühiselt õhtust söömas. Mis mind aga üllatab on see, et lisaks rootsi söögikohale on Marburgis ka üks väike kodutarvete butiik “Litet Hus” (väike maja). Aga näiteks välistudengite hulgas ei ole minule teadaolevalt viimasel kahel aastal näiteks kedagi Rootsist pärit olnud.



Kukeseenesupp kohvitassis @ Edlunds - nämma!

NKS-Party: igal aasta suvel toimub Marburgi rongijaama läheduses mitme korrusmaja ühises sisehoovis legendaarne pidu, mida võiks iseloomustada järgnevalt: tasuta sissepääs ja tasuta õlu, liiv, live music ja palju lõbusat rahvast. Müstika, et selliseid üritusi korraldatakse. Näiteks tualetis käisin täiesti suvalise korteris (!). Ütle veel, et sakslased ei ole külalislahked.



vaade Neue Kasseler Strasse sisehoovile

Üks päris mõnus saksahitt: Tim Bendzko - Nur Noch Kurz Die Welt Retten
http://www.youtube.com/watch?v=4BAKb2p450Q

2 juba möödas, 3 veel ees...

...sellest kui jälle Eestisse tulen. Järmine sats siis 5.08 -23.08 juba!!! Minu koduskäik juuni lõpus oli väga tore, aga samas ka suhteliselt pingeline, sest 10 päeva jooksul tahtsin palju näha-teha. Saksa tagasi jõudes tempot väga maha võtta ei saanudki, sest tegemisi kooli ja sõpradega oli üksjagu. Hetkelgi sebimist parasjagu, aga siiski-siiski kiirelt mõned ülestähndused möödunud nädalatest:

1. Ülikool
Kõigi sõprade lemmikküsimus: „Kuidas sul magistritöö edeneb?“. Hetkel võin rahuliku südamega öelda, et päris hästi läheb: andmete kogumise ja uuringutega olen ühel pool, st 62 katsejänese andmed on purgis ja andmed nüüdseks ka statistiliselt SPSS töödeldud. Siinjuures suur aitäh sõber Yannic`le, kes võttis vaevaks mind programmi alal nõustada. Juhendajaga olen ka juba kohtunud ning nüüd on siis vaja „vaid“ töö kokku kirjutada ning teiste publitseeritud artiklitega diskuteerida. Jama vaid selles, et minu arvuti akulaadija viskas sussid püsti (st juhe kärssas läbi) ja hetkel ei ole veel jõudnud/suutnud uut laadijat hankida. Küll aga täna sain meeldiva üllatuse osaliseks: korterinaabri Annika arvuti laadija matchib ka minu pisikesega! Paraku minu arvuti küll ilma laadijata üle tunni vastu ei pea, aga vähemalt nüüd ei pea kogu aeg raamatukokku minema ja saan natuke asju ka kodus majandada. Eriti veel kui nüüd mul ka peale 10 kuud Kaffweg`s elamist ka kirjutuslaud olemas on (: Seegi Annikalt. Ta on nimelt kooliga ühel pool ja seega hetkel lauda ei kasuta.




2. Otsad kokku
Saksas on igasuguste lepingute (üürileping, telefon, spordiklubi etc) lõpetamisel kohustuslik etteteatamise aeg 3 kuud, seega olengi nüüd ka erinevatesse institutsioonidesse juba nö lahkumisavaldusi andnud. Imelik tunne, et varsti ongi Marburgi elul joon all…kui vaid õnnestuks ka kogu kola edukalt Eestisse kolida. Selle „väikese“ probleemiga hakkab mul veel nalja saama, aga hetkel oma närvide säästmiseks ma antud küsimusega veel tõsiselt tegelenud ei ole. Täna õhtul on viimane salsatund. Ega mulle veel päriselt kohale ei olegi veel jõudnud, et peale kaht aastat regulaarset salsatamist nüüd mõneks ajaks kõik on.

3. Sõbrad
Minu suureks üllatuseks on minu sõprusringkonnas väga palju vähke, mis omakorda tähendab, et juulikuu on täis sünnipäevi. Rudi & Annalisa tähistasid kohe järgmisel päeval peale minu Saksamaale naasmist oma vananemist grillipeoga. Kõige lõbusam asja juures oli aga see, et grillisime ja chillisime Lahni jõe ääres ja tol õhtul toimunud Marburgi maratoni jooksjate rada oli täpselt meie peopaiga vahetus läheduses. Seega saime usinaid sportlasi ikka üksjagu grillilõhnaga hullutada. Rudi pakkus ka osadele jooksjatele raja ääres õlut :D



Sel laupäeval on plaanis ka endal väikesünnipäevapidu aias maha pidada. Loodetavasti on ilm enam-vähem..viimased nädalad on Saksas nii kehv ilm olnud, Eestiga võrreldes hulga külmem ja vihmasem :S Muidugi magistritöö kirjutamise jaoks on see vbl isegi hea, aga hetkel küll ei tundu, et suvi veel saabunud oleks.

Nädal aega oli mul suhtkoht full-house, sest 3 sõpra Ungarist – Dora, Balazs ja Robert ning Itaalia sõbranna Mary tulid külla. Nad olid kõik aasta tagasi erasmuslased siin ja muidugi oli meil siis ühiselt palju teha: jalutuskäigud Oberstadtis, Auflaufi söömine, kohustuslik neljapäeva- ja laupäeva õhtu Schwarz-Weiss Cafe´s, lõunapausid mensas. Pühapäeva õhtul kokkasime ühiselt minu juures ja magustoiduks pakutud Kalevi mustika valge šokolaad võlus kõigi südameid (:



Esimene taaskohtumisõhtu



Mary ka kohal!

4. Eelmisel nädalavahetusel toimusid Marburgi linna päevad “3 Tage Marburg”. Kogu linn oli täis erinevaid müügpunkte, lavasid ja muidugi meeletult rahvast, sest ka inimesed lähiümbruse küladest/linnadest olid möllu kaema tulnud. Meeldejäävamad hetked nendest 3st päevast oli kindlasti reedene ilutulestik ja Agnieszkaga juhuslikult avastatud saksa bändi Samuel Harfst kontsert
http://www.myspace.com/samuelharfst/music




Porgandi-vanilje supp uues armsas kohvikus "die Pause" - maitses täitsa hästi



Heleniga supitamas