Tuesday, October 4, 2011

Joon alla

Vahetult enne selle postituse kirjutamist, lugesin uuesti läbi oma viimase sissekande septembri keskelt. Imelik tunne tekkis seda lugedes. Kõik need plaanid ja „to do`d“ saidki mingi ime läbi korda saadetud. Seda alates magistritöö esitamisest, kusjuures päev enne tähtaega (!) kuni bürokraatiarägastikus kõikide vajalike paberite korda ajamiseni. Ja seda kõike vaid Itaalia reisile järgnenud 2 päeva jooksul! Ise ka ei tea, kuidas jaksasin veel korraliku lahkumispeo maha pidada ning sellele järgneval hommikul Annalisaga 10 tundi rongidega Rostocki Andreale külla sõita. Ilmselt puhtalt tahtejõu abil :D Kuigi viimased nädalad Eestist eemal olles olid tihedalt erinevaid ettevõtmisi täis, pungil muljetest ja kohati päris väsitavad, olid need siiski väga lahedad.

Esiteks nädalane Itaalia reis, mille jooksul külastasin Pescarat, Teramot ja Roomat. Mul kohutvalt vedas ilmadega, sest ka Itaaliat oli õnnistatud ebatavaliselt sooja sügisega, mis tähendas lõunamaakeeli ca 35kraadi sooja ning võimalust rannas peesitada. Vähemalt õnnestus nüüd natuke pimedateks Eesti sügisõhtuteks akusid laadida, sest suvi Saksamaal seda funktsiooni täita ei suutnud. Seejärel paar päeva Teramos, kus õpivad minu head sõbrad Francesca, Sara ja Mario. Kusjuures nii veider,kui see ka poleks, olen ma selles suhteliselt tundmatus väikeses tudengilinnas 11 aastat tagasi klassiekskursioonil käinud. Imelikul kombel suurt ära tundmist ei tekkinud, aga armsa mulje jättis see linnake siiski. Nagu kirsiks koogi peal oli Saapamaa reisi juures kaks päeva Roomas. Tänu kohalike nõuannetele õnnestus võtta maksimum vaatamisväärsustest, shoppamisest ning toiduelamustest. Rooma on äge ja mitte üldse nii hirmutavalt suur (:



Sara ja Francescaga Teramos



vaade öisele Roomale



Teiseks meeldejäävaks kogemuseks oli viimane õhtu Marburgis. Kõige pealt käisin lähemate sõpradega minu lemmikus Auflauf`restoranis Early vormirooga söömas. Suur oli minu üllatus, kui sõbrad mulle kinke üle andma asusid. Ma ei olnud üldse arvanud, et keegi mulle kingitusi tegema hakkab ja veel nii isiklikke. Eriti südamelähedased olid kollaaž piltidest ja fotoalbum. Early teenindaja (kes teenindas mind ka minu kõige esimesel Marburgis veedetud õhtul ca 2 aastat tagasi!) tahtis mulle õnne soovida, sest ta arvas, et mul on sünnipäev (:



ja õhtu läks aina paremaks. Pidu jätkus Schwarz-Weiss Cafés, kuhu tuli veel palju teisigi sõpru. Nende seas ka Agnieszka, kes ekstra minu pärast Poolast Saksa varem tagasi tuli! Ja minu jaoks mängis bänd, mida tegelikult ei eksisteeri. Nimelt hea sõber Riccardo ajas tüübid kokku ja nii mulle 6 poissi muusikat tegidki. Selline etteaste oli SW ajaloos esmakordne. Ja nii palju häid soove ning ühiste hetkede meenutamist. Eks meele võttis ikka härdaks küll ning pisaratekraanid valla…



Marburgist lahkumise tegi veidi kergemaks see, et sõitsin oma väga kalli sõbranna Annalisaga koos Rostocki ja siis veel Hamburgi. Rostockis võõrustas meid Andrea oma väikese perega ning Hamburgis ootas Magda – minu lemmik tšehhi tsikk. Hamburgist kujuneski väikene Marburgi reunion, sest peale Magda alustavad õpinguid seal veel itaalia tüdruk Eugenia ning türgi kutt Firat, mõlemaid neid tean oma esimesest Marburgi aastast. Hamburgist jätkasin üksinda reisi Bremenisse, aga minu suureks rõõmuks võõrustas mind jälle sohvasurfamise superhost Lukas. Nii ei olnudki viimased päevad Saksamaa pinnal nii kurvad ja üleminek Eesti elule veidi ka sujuvam.



Andrea ja Annalisaga Rostocki lähedal Warnemünde`s



Eugenia ja Annalisaga Hamburgis



Magda, Eugenia & Firat - tulevased magistritudengid Hamburgis

Kuigi pean tunnistama, et esimene nädal kodus olin/olen siiski veel natuke peata kana. Nii palju on, mida meenutada, nii palju on teadmatust tulevikuplaanide osas. Kummaline aeg. Samas ka aeg harjuda Eesti eluga ning, sealjuures bussijuhtidega, kes sinuga suhelda ei taha ja hindadega, mis on kohati täiesti mõistetamatult suured. On aeg märgata kultuurierinevusi, millele enne tähelepanu ei osanud pöörata - näiteks ametlikel kohtumistel on mul endiselt saksapäraselt tahtmine inimestega kätelda ning müüjatelt loodan kuulda peale arve tasumist “kena päeva”. Aga samas on ka hästi põnev aeg. Aeg veeta oma väikese õetütrega, saada osa tema kasvamise protsessist. Aeg saada kokku sõpradega, kes enam ei pea küsima “millal sa jälle tuled”. Kuigi mul läheb veel aega, et uue/vana eluga harjuda, tean, et KODUS ON HEA OLLA!



Hafencity Hamburgis

See sissekanne jääb suure tõenäosusega selle blogi viimaseks. Aitäh kõigile, kes minu tegemisi-toimetamisi nende kahe aasta jooksul jälgida jaksasid ning kaasa elasid!

Kärt