Wednesday, June 30, 2010

Hiliskevad




Viimased 2 nädalat on möödunud peamiselt jalgpallipalavikus. Vähemalt korra päevas olen sõpradega kusagil pubis istunud ja palli tagaajavatele kuttidele kaasa elanud, ja seda vabatahtlikult :D Tänu sellele olen ka Marburgi kohvikuid ja pubisid palju paremini tundma õppinud, varem lihtsalt puudus vajadus neisse sisse astuda. Tänu suurele hulgale Hispaania sõpradele olen pöialt hoidnud ka Hispaania tiimile kuigi minu suuremateks lemmikuteks on Saksamaa ja Brasiilia. Ma kujutan ette, et Marburgis läheks hullumaja lahti kui Saksamaa MM võitma peaks. Juba preagu, peale igat võidumängu on Marburgi peaväljak, Rudolfsplatz inimesi pilgeni täis. Bussid ei sõida, inimesed pidutsevad autoteedel, ronivad bussiootepaviljonide või valgusfooride otsa – ühesõnaga crazy!
Jaanipäev jäi mul sellel aastal kahjuks pidamata, st lõket ei teinud, aga kuna kolmapäeval Saksamaa võitis jalgpallis Ghanat, siis peomeeleolu valitses linnas ikkagi :) Ja eelmisel reedel tähistasid 4 minu head sõpra -jaapanlane Yu, hispaanlane Juan, prantslane Guillaume ja brasiilia poiss Celso-oma sünnipäeva. Grillisime vorstikesi ja tegime lõket. Marburgis on hetkel väga palavad ilmad, seega oli mõnus poole ööni väljas tiksuda :) Ka salsatunnid toimuvad mul nüüd õhtuti õues muru peal.
Grillimine Saksa moodi on iseeneest väga prosta- tuleb hankida grill, tuli alla teha, grillvorstid tulele, seejärel brötcheni (valgest jahust saiake) vahele pista ja ketšupit ja/või sinepit peale määrida. Kiire, odav, maitsev!
Eelmisel nädalal tulid Marburgisse 5 esimese semestri erasmuslast. Nii tore! Aeg on nii kiirelt läinud, tundus nagu polekski nad ära olnud. Kaks ungarlast – Dora ja Balazs – jäävad Marburgisse kuni juuli lõpuni! Normaalsetel riikidel on ülikoolides juba ju suvevaheaeg ja seega hea võimalus taas külla sõita. Mul on väga hea meel, et õpin Marburgis. Ma ei tea, millest see tuleneb, vbl Marburgi väiksusest, aga meil on välistudengites väga tore seltskond. Ja see seltskond ei ole mitte väike, ca 50 inimest käivad regulaarselt koos, olgu see siis jalgpalli vaatamine, mensas lõunatamine, kellegi sünnipäev. Lihtsalt imeline. Ma hakkan seda seltskonda uuel semestril kindlasti taga igatsema...
Mul alates sellest esmaspäevast, st 28. juunist selle semestri viimane 3nädalane blokk. Erinevalt varasematest blokkidest ei olegi mul kooli iga päev 8st 18ni. Kliinikumi pean minema vaid mõned korrad nädalas, ülejäänud aega saan ise planeerida. Blokk kannab nimetust Angewandte Forschung (Rakenduslik teadustöö) ja kujutab endast ettevalmistust magistritöö läbiviimiseks. Seega “vaba aja” pean veetma raamatukogus teadusartikleid otsides ja selle baasilt kirjandusülevaadet kirjutades ning seejärel eelteste tehes. Aga mulle nii täitsa meeldib, sest saan pühenduda just sellele, mis mulle huvi pakub.
Eelmisel neljapäeval läksin lõpuks perearsti juurde. Tänu Euroopa ravikindlustuskaardile pidin visiidi eest maksma 10€ (seda maksavad ka kohalikud). Kurtsin arstile oma pidevat nohu ja väsimust. Doktor Moritz on väga tore. Kirjutas mulle spetsninaspray ja tegi lisaks veel vereanalüüsid ja EKG. Mõlemad olid korras :) Praksis oli väga meeldiv, arst ka hästi tore. Ma väga loodan, et mulle tagantjärele ühtegi arvet ei laeku :D
Kuna Hesseni liidumaa on puukentsefaliidi suhtes riskipiirkond (kigi Marburgis on aastas vbl 1 juht), tähendab see seda, et siinsetel elanikel on õigus end tasuta vaktsineerida. Põhja-Eesti on ju seevastu väga suure riskiga ala, seega kasutasin võimalust ja lasin esimese süsti ära teha.
Saatekirjadega seevastu on Saksamaal väga tobe süsteem. Kui sa lähed kvartalis (ntks aprill-juuni) perearsti juurde ja ta annab sulle saatekirja eriarsti juurde ja sul õnnestub kvartali sees arsti juurde minna, siis sa dopelt maksma ei pea. Mina ajastasin teadmatusest kehvasti ja seega kuna käisin arsti juures 24. juunil ja nahaarsti aja sain 6.juuliks, pean hankima uue saatekirja ja maksma uuesti 10€ Täielik tobedus! Aga noh, ma elan ju Saksamaal , nii et ma ei olnud üllatunud ;)

Praegu seoses Saksamaaga meenus mulle veel üks naljakas komme – nimelt on siin täiesti normaalne vahuveini apelsinimahla või siirupiga segada! Terviseks!

Thursday, June 17, 2010

Reisimuljeid





Möödunud nädalalõpul trippisin mööda Saksamaad ringi. Neljapäeval sõitsin 2h rongiga lõunasse Heidelbergi (aitäh Semesterticket, et lubad tasuta sõita), et saada kokku läti sõbrantsi Gundegaga. Nimelt elab Heidelbergis Gundega hea sõbranna Ilze, kes on lätlanna, kuid elab juba 5. Aastat Saksamaal, sest on abielus sakslasega. Niisiis sõitis Gundega pisikese Grietaga nädalaks Heidelbergi ja mina otsustasin spontaanselt neile päevaks külla sõita. Ilmaga vedas meil meeletult. Väljas oli üle 30 (!) kraadi sooja. Lihtsalt suurepärane ilm, et minna Freibad (välibasseini). Me ajastasime väga õigesti, et läksime juba ca 11 paiku sinna. Seega oli meil mitu tundi rahu ja vaikust ning nautisime päikest ja suplust peaaegu omapäi, see-eest pärastlõunast alates saabus inimmass. Kuna Saksamaal merepiir suht olematu, siis on inmesed harjunud Freibad`külastama. Olin meeldivalt üllatunud: suur territoorium mitme basseini, vettehüppetorni, purskkaevude ja liulaskmise toruga ja seda piiramatuks ajaks vaid 2€ eest  Nojah, kuigi mul õrn krunt oli juba all, lõppes 5h päikese käes vedelemist ikkagi teatava päikesepõletusega. Öösel magamist siiski ei seganud 
Reedel põrutasin aga hoopis muus suunas. Nimelt sõitsin Itta, täpsemalt Jena külje all asuvasse väikelinna nimega Bad Klosterlausnitz, kus elab mu kursaõde Dana. Ida-Saksamaa on ikka hoopis teistsugune kui Lääne-Saksamaa, kohe kodune tunne tekkis :D Õhtul sõitsime ca 30km kaugusel asuvasse Jenasse Dana sõprade juurde. Jenas oli parasjagu Flutlicht festival, mis kujutas endast suures pargis vabaõhukontserte. Festivali korraldavad noored vabatahtlikud ning asja ideeks on võidelda fašismi ja rassismi vastu. Ja muidugi nautida muusikat, veini, süüa Thüringeri kuulsat Bratwursti. Jena linna väga palju tundma ei õppinud, kui siis nii palju, kui läbi vanalinna koju jalutasime. Hingematvat muljet ei jätnud, küll aga FritzMitte friikartulid on ühed parimad, mida siiani söönud olen ja kindlasti kohe ühed suurimad. Ja friikate juurde sai valida ca 10 erineva kastme vahel. Jippiii. Ma olen ju teadatuntud kastmetefänn 
Laupäeval sõitsime väikese seltskonnaga (9 noort) Jüterbog`i. Ehk siis veelgi rohkem itta. Selles Brandenburgi liidumaa küla kesapõllul toimus järgmine festival. Kuigi üritus oli pigem pisike, on seda peetud juba paarkümmend aastat. Igal aastal on oma teema. Sellel korral oli teemaks: Tsaari-Venemaa. Mu Matrjoškadega kõrvarõngad ja babuška sall lõid laineid  Üldiselt meenutas üritus mulle vägisi tüüpilist Eesti jaanipäeva. Seltskond koguneb kusagile maakohta, telgid pannakse püsti, juba keskpäeval hakatakse jooma õlut/veini, vahelduva eduga sajab vihma ja õhtul tehakse lõket  Picasa-pildid räägivad kindlasti enda eest.
Pühapäeval käisime kambakesi Dana kuti tädi juures kohvi joomas ning tagasiteel tegime tee ääres peatuse ning sõime Soljanka`t (seljanka saksa keeles). Õhtul vedelesin lihtsalt Dana kodus ja vaatasime esimest Saksamaa mängu. MM on siin ikka oluliselt tähtsam kui Eestis (nojah, Eesti ju ei osale ka). Igal pool on väljas lehvimas Saksa lipud, ka autod on kaunistatud lipukeste või lipuvärvides peeglikatetega. Ja Marburgis ei ole mul muidugi pääsu ka muude mängude vaatamisest.Teisipäeval vaatasin Brasiilia mängu, eile Hispaania oma, täna Mehhiko-Pransusmaa. Ma ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, aga nähes oma sõpru sellele kõigele nii hingega kaasa elavat, on minusgi kerge huvi tärganud.
Esmaspäeval külastasin omapäi Weimarit. Weimar oli tähtis kultuurikeskus 19. sajandi alguses. Seal elasid Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schiller ning veel mõned teised tähtsad tegelased. Weimari vanalinn oli väga ilus, samuti suur park Ilm` jõe ääres.
Tagasi koju jõudsin esmaspäeva hilisõhtul väsinud aga rahulolevana. Mõneks ajaks sai nüüd reisiisu rahuldatud. Selle nädalavahetuse veedan arvatavasti rahulikult Marburgis chillides ja kodutööd (vbl) kirjutades.

Vereloovutamisest Marburgi moodi


Päeva heategu on tehtud! Nimelt käisin esimest korda üle aasta aja verd andmas ja seda Saksamaal. Igal neljapäeval on võimalik verd loovutada kooli söökla juures asuvas ruumis. Eestis näiteks suvaline välismaalane verd loovutada ei saa - doonor peab olema Eestis elanud alaliselt vähemalt 2 aastat. Seevastu siin ei huvitanud kedagi, kui kaua ma juba Saksamaal elanud olen.
Üldiselt oli vereloovutamise protsess sarnane kodumaisele, kuid siiski jäid silma mõned erinevused.
1. lisaks vererõhule ja veresuhkrule mõõdetakse ka kehatemperatuuri (sisekõrvast) ning kuulatakse südant
2. enne vereloovutamist juua ei anta :(
3. pärast vereloovutamist sai valida apfelschorle, coca cola (!) ja vee vahel. Ei mingeid küpsiseid ega kohvi :( See-eest maksab Ülikooli kliinikum iga loovutamise eest 20€ (ca 300 kr) :)
4. Kui Eestis võivad naised verd loovutada iga 4 kuu tagant, siis siin juba iga 3 kuu tagant
5. Dokumente täites andsin oma allkirja ka nõudele, et peale vere andmist 30minuti jooksul ühistransporti ei kasuta :D

Loodetavasti tagab heategu mulle õnne korteriotsingutel, sest nimelt seda on mul nüüd hädasti vaja. Käisin täna ühikatebüroos, kus mulle teatati, et kuna olen nö "vahetusüliõpilane", siis ei ole mul õigust oma üürilepingut peale 31.09.2010 pikendada!

Wednesday, June 16, 2010

Kärt tuleb koju!


Ostsin lennupiletid ära, seega nüüd on asi ametlik:
tulen Eestisse täpselt 2 kuu pärast, 16. augustil. Lendan AirBalticuga läbi Riia. Stardin Frankfurdist kell 15.20 ja Tallinna peaksin kõigi eelduste kohaselt jõudma 00.50 (17.08).

Tagasi Saksamaale sõidan 10.septembril.

Niisiis seekord olen kodus ligi kuu aega! jippii!

Wednesday, June 9, 2010

Elu on lill




Kõlgutan jalakesi oma koduakna äärel ja naudin sooja suveilma. Palavad ilmad on Marburgis kestnud juba üle nädala ja lõpuks ometi saan seda täiel rinnal nautida. Nimelt lõppes eelmise reedega mu blokk ja esmaspäeval oli suuline eksam. Eksam nägi välja järmiselt: olime jagatud kolmestesse gruppidesse. Iga grupiliige sai ühe ja sama inglisekeelse teadusliku artikli. Seejärel jagati meid kõiki kolme eri ruumidesse ja anti 1h aega materjal läbi töötada. Sellele järgnes suuline küsimustele vastamine 3liikmelise komisjoni ees. Küsimused olid üldiselt artikli sisu kohta, aga ka spetsiifilisemalt biostatistika vallas. Peale minu vastasid samaaegselt eksamit ka 2 poolatarist kursaõde. Eksam ei olnud just kergete killast, sest artikkel oli suhteliselt keeruliselt kirjutatud ja statistilised arvutused olid sellised, mida me loengus väga põhjalikult käsitlenud ei olnud. Seda suurem oli minu üllatus, kui kuulsin, et minu teadmisi hinnati kõrgeima võimaliku hindega - "1" ! Nüüdseks olen saanud ka teise kirjaliku eksami tulemuse: 2,7. Seega hetkel olen kõik oma eksamid edukalt sooritanud ja seda isegi üle kursuse keskmise tulemusega:) Niisiis arvan, et olen igati ära teeninud väikese puhkuse. Kooli mul nüüd järgmised 3nädalat ei ole ja kuigi pean juuli alguseks kirjutama ühe kodutöö, plaanin esimese nädala võtta vabalt. Täna tegingi sellega juba algust: vaatasin Lahni ääres tudengite võistlusi paadis teineteise pikali lükkamisel. Seejärel laotasin oma pleedi vanasse botaanikaaeda ja alustasin Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest" saksa keeles lugemist. Koduteel avastasin Rossmannist rohelise tee, mida seni olen joonud vaid Tallinna Vapianos ja minu suureks rõõmuks maksis see vaid 1€. Rääkides hindadest, on Saksas võimalik vägagi soodsalt eluks vajalikku kraami hankida. Näiteks üleeile käisin poes ja ostsin endale meigieemaldi, 2xšampooni, nõudepesuvahendi ja maksin nende eest veidi üle 4€ (ca 60kr)!
Minu jaapanlasest ühikanaaber Yu üllatas mind meeldivalt. Ta käis nimelt sõpradega Poolas trippimas ja tõi siis meile väikesed kingid kaasa. Teised said poola õlut, aga kuna Yu teadis, et mina õlut (endiselt) ei joo, tõi ta mulle poola kummikomme :)
Raquelil tulid täna hispaania sõbrannad külla, mis tähendab, et õhtul hakkame isetehtud Sangriat jooma ja seejärel läheme Nachtsaloni salsa peole :) ELU ON LILL!

Tuesday, June 8, 2010

Kultuurseid muljeid




Möödunud nädalal õnnestus mul filmide ja muusika vallas toredaid avastusi teha. Neid muljeid jagan meeleldi ka teiega.

Filmidest
Eelmisel esmaspäeval otustasime kursaõde Danaga kinno minna. Läksime vaatama saksa filmi “Vincent will Meer”, mis räägib 3st noorest, kes põevad erinvaid psüühikahäireid. Nad tutvuvad raviasutuses ja otsustavad siis ühiselt haiglajuhataja autot “laenata” ja Itaaliasse mere äärde põgeneda. Filmi lühituvutustuse põhjal ei oleks iial arvanud, et tegu on ülikihvti filmiga. Ma pole juba ammu nii head näitlejatööd näinud.

http://www.youtube.com/watch?v=tiq2O29Igic (filmi trailer)

Megahea on ka filmi soudrack, eriti meeldib mulle filmi tunnuslugu ansamblilt Train
http://www.youtube.com/watch?v=4DrX8AFIQao

Teisipäeva öösel kell 2.00 tuli erasmuse sõpradega idee vaadata hispaania filmi “Airbag”. See on hispaaniapärane mix Pulp Fiction`ist ja Hangoverist :D
http://www.youtube.com/watch?v=xU6Mj4o2biA&feature=related

Neljapäeva ja pühapäeva õhtu kujunesid järjekordseks filmimaratoniks. Nimelt otsustasime ära vaadata “Uhkus ja eelarvamus” (“Pride and Prejudice”).
http://www.youtube.com/watch?v=hasKmDr1yrA&feature=fvst
Tegu on 1995 aasta Briti televersiooniga, mis koosneb 6st 50minutisest osast. Meespeaosa mängib selles filmis Colin Firth! No on ikka seksikas mees! Meil on tüdrukutega juba uus plaan – nimelt filmiõhtu margariitade ja sinise supiga “Bridget Jones`i päevikut” vaadates.

Minu uueks lemmikseriaaliks on kujunenud “How I met your mother”. Kahju, et seda Eesti televisioonis ei näidata. See on lihtsalt meganaljakas.

Eelmisel kolmapäeval külastasin kursaõdede ja Magdaga Hessentag`i (Hesseni päevi). Hessentag on üle nädala aja kestev Hesseni liidumaa festival, mis sel aastal toimus 28.05st 6.06ni Stadtallendorf`s. Stadtallendorf on pisike linnake, ca 20minutise rongisõidu kaugusel Marburgist. Ega seal vist muul ajal midagi põnevat toimugi, aga festivali raames oli palju lavasid ja peotelke, erinevaid söögi-ja joogikohti. Mõnes mõttes täiesti võrreldav meie Õllesummeriga. Erinevuseks aga see, et sissepääs oli kõigile tasuta (v.a mõned kontserdid, näiteks Pink`i oma) ning festivali territooriumil võis täiesti vabalt oma alkoholi tarbida (!). Meie läksime kuulama saksa reggae staari Gentleman`i. Mina temast enne kontserti suurt miskit kuulnud polnudki. Pean tunnistama, et väga kihvt oli. Tüüp andis 2 tundi tasuta non-stop kontserti ja rahvas suutis ta isegi 2 korda lavale tagasi kutsuda. Tänu youtube`le olen nüüd tema muusikat päevade kaupa leierdanud :)

Minu lemmiklugudeks on
1. Serenity http://www.youtube.com/watch?v=ZuJ4ue0sfSo
2. Different Places http://www.youtube.com/watch?v=jOJhD-JhFSo&feature=channel
3. Intoxication http://www.youtube.com/watch?v=iURlT4AKbWs&feature=channel

Hafenfesti raames Marburgis (22. Mail) esines bänd The Les Clöchards -Ohren- und Augenfutter vom Feinsten (toit kõrvadele ja silmadele parimatest;) The Les Clöchards on coverband, kes esitab tuntud lugusid erinevatest stiilidest (Country, Rock'n'Roll, Reggae, Jazz, Funk, Pop)
http://www.cloechards.de/frames/frames.html

Siin kohal veel mõned näited saksa popmuusikast:
Frauenarzt & Manny Marc „Das geht ab“
http://www.youtube.com/watch?v=vQqpMukDSP4&feature=related

Xavier Naidoo - Alles kann besser werden
http://www.youtube.com/watch?v=wMIGQp4YhuU

Culcha Candela - Monsta
http://www.youtube.com/watch?v=6Kjw4VuQZNQ&feature=related

Culcha Candela - Schöne Neue Welt
http://www.youtube.com/watch?v=XBCj-XCcnsU

Ich + Ich - Einer von Zweien
http://www.youtube.com/watch?v=1MRZ76tH9Zg&feature=related

Tuesday, June 1, 2010

Minu Eesti ja minu Berliin

Lugesin hiljuti läbi Justin Petrone "My Estonia". Justin on itaalia juurtega ameeriklane, kes on abielus ajakirjanik Epp Petrone`ga ning elab hetkel Eestis. Oma raamatus kirjutab ta oma esimestest muljetest Eestist ja eestlastest. Tema kirjutistest jäid silma mõned tabavad märkused, mida tahaksin teiega jagada.

„ I thought that organizing things was just one of Epp`s quirks. Later I would find out that it was an Estonian national pastime”. (minu puhul kehtib see ütlus vägagi :D)

“Here in Estonia, I noticed, milk came in bags. My favorite was the red one with the fluffy white clouds. Even if Estonians could be icy in person, they sure knew how to make everything cute and childlike, even their milk”.

"All this time, Epp`s brother stood on the sidelines saying nothing. He wasn`t threatening. He wasn`t particularly happy. He was just like one of the trees. That`s what many of the Estonians were like, come to think of it. Walking trees."

Estonians are timenazis

“Supposedly Estonian women were the country`s greatest national resource. Finland had Nokia, but Estonia had babes. Estonian women did their best to comply with this edict. They spent fortunes on their hair and their clothes, creating an image of sultry northern womanhood. No man was strong enough to resist such temptation.”

“For guys in the south Estonian countryside, I guessed, drinking beer and cutting wood were among life`s greatest pleasures.”

“The women were bustling powerhouses. The men were barely there. That`s how most Estonian couples were.”

“By standing up on that bus to Viljandi, I had broken unspoken Estonan rules: always keep your personal problems to yourself. Never ask others for help, even if your wife is pregnant and thirsthy on a hot bus. If she`s thirsty, it`s your own fault for not buying water at the station.”

Kuigi raamatus oli kommentaare, millega minu arvamus üldse kokku ei lähe, oli siiski väga huvitav lugeda oma kodumaa kohta läbi välismaiste silmade. Eestist eemal olles olen ka ise hakanud riikidevahelisi erinevusi rohkem märkama ja analüüsima. Kultuurierinevus Saksamaa ja Eesti vahel ei ole küll meeletult suur, on mulle siiski silma jäänud teatvaid erinevusi.

Kuigi ka sakslasi peetakse suhteliselt külmadeks ja kidakeelseteks, pean mainima, et teeninduskultuur on lõuna pool siiski parem. Iga teenindaja, olgu see siis toidupoe kassapidaja või ettekandja soovib "ilusat päeva" või "kena nädalavahetust". Eestis oled õnnelik, kui keegi tere ja head aegagi suvatseb lausuda.

Teisalt jälle näiteks Tallinna tänavapildis jäi mulle silma oluliselt enam kauneid naisi. Ma ei väida, et saksa naised oleksid koledad, aga eestlannad omavad kohe kindlasti paremat stiilitunnetust ning pööravad oluliselt rohkem tähelepanu oma väljanägemisele. Inetuid inimesi ju pole olemas, aga küsimus on selles, kuidas oma parimaid külgi esile tuua ja selles osas on eesti tüdrukud märksa pädevamad :) Näiteks kõrgete kontsade kandmine on Marburgis pigem haruldus (ok, vbl pole päris adekvaatne pealinn Tallinnat väikese tudengilinnaga võrrelda), aga minu jaoks on see siiski esmane kogemus, kui kontsad alla pannes meeletu tähelepanu osaks sain. ja seda vaid sellepärast, et 10cm pikem olin :D

Berliinis on muidugi lood teised, sest seal elab juba väga palju erivatest rahvustest inimesi pluss lisaks meeletud turistide hordid, kes linna külastavad. Möödunud nädalavahetusel Berliinis nautisin täiega Kastanienalleel ja Oranienburger Strassel inimeste jälgimist. Nimetatud tänavad on Berliini ühed alternatiivsemad paigad. Mõnus oli araabia kiirsöögirestoranis istuda ja möödakäijaid vaadelda. Ikka tõeline rahvaste Baabel! Ööbisime Magdaga minu slovakist sõbra Tomaše juures, kes elab "Väike-Ankara`s" ehk Kreuzbergil, mis kujutab endast türgi kogukonna peamist elukohta Berliinis. Siiski, lisaks lugematutele türgi kohvikutele, toidukauplustele ja döner/kebab- poodidele, asub seal ka palju toredaid baare ja pubisid, mida berliinlased väga meeleldi külastavad. Veetes paar päeva suurlinnas oli nii mõnus tunda suurlinna 24h kestvat melu, aga samas ka nautidda Berliinile omast muretust ja rahu ning olla kultuurne - külastasime nimelt Pergamoni muuseumi. Seal on lisaks lugematutele muudele aaretele ka kuulus Babüloonia Ištari värav. Kui ma peaksin valima, kus ma Saksamaal elaksin, siis esimene valik oleks kindlasti Berliin.

Riin küsis minult kunagi, et mis on see, mida ma Eestis olles Saksamaal taga igatsen. Peale lühikest järelemõtlemist, vastasin järgmise loeteluga:
Straciatella jogurt - seda müüakse siin 1kilostes ämbrites ja mul pole probleemi sellest vähemalt pool korraga nahka panna
brezel (soolane kringlikujujuline pagaritoode)
Eestisse tagasi kolides hakkan kindlasti puudust tundma võimalusest tänaval soodsalt hiinakast Nudel-box`i või döneri ostmisest.
Kodunt eemal olles meeletult kodumaist toitu taga polegi igatsenud hakanud, aga ilmselt on ka 3-4 kuud ka liiga lühike aeg selleks. Siiski oli mul väga hea meel kodus olles juua ploomimahla ja siidrit , süüa pelmeene, hapukoort, rakvere pihve, rosoljet, pasteeti, maiustada mõnusalt paksu kondendspiimaga. Antud toitude loetelu ei tähenda, et ma Eestis olleks vaid nendest toituksingi, kuid need olid söögid, mida süües taipasin, et Saksamaal ma neid süüa ei saagi. Jäätisekokteil ploomimahlaga jäi seekord küll joomata, aga vähemalt on ka Marburgis võimalik osta minu lemmikut vahvlijäätist rummi-rosinaga (mis küll millegi pärast kannab siin nime Malaga).

Nii palju siis minu lubadusest, et palju ei kirjuta :D
Õnnitlused neile, kes lõpuni jõudsid!

"Many small people who in many small places do many small things that can alter the face of the world" (Aafrika vanasõna, mis on maalitud Berliini müürile East Side Gallerys). Niisiis tehke pisikesi asju!