Monday, February 28, 2011

Kuidas sisustada vaba aega Marburgis ehk igasugu uitmõtteid

1. kokkamine
Vabariigi aastapäeval läksin kindla peale välja ja ahjuga võitlema ei hakanud. Tegin hoopis vana head küpsisekooki. Alice, keda mul korraks Frankfurdis kohata õnnestus, tõi mulle paar pakki teeküpsiseid. Aitäh! Sõpradele igatahes maitses, itaalia sõbrants ristis koogi estonian tiramisuks.
Teiseks lihtsaks ja maitsvaks toiduks, mida Saksamaal armastama olen hakanud, on spinat. Siin müüakse seda sügavkülmutatult ja hinnapoolest soodne. Pastaga täitsa nämma.



Üks kord muna keetes juhtus vahva lugu, nimelt kooris too end juba kastrulis ise paljaks.




Selle aasta esimesed maasikad. Otse Hispaaniast. 250g 0,69 eurtsi eest. Päris hea diil. maitse oli ka isegi täitsa maasika moodi :)


2. minna kirbuturule



Tänu korterinaaber Heikole ja tema tüdruksõber Lea`le sattusin laupäeval kirbukale. Jõudsime küll nati hilja kohale, seega palju paremat kraami oli ilmselt juba ära äritud, aga kaks aaret siiski leidsin: käekoti ja sõrmuse.








Ah ja, siin ka pilt kleidist, mille londoni second handist soetasin.




3. käia kinos. Eile st pühapäeval jõudsin Polli vaatama. Nii lahe oli eesti keelt suurelt ekraanilt kuulda. Minu üllatuseks aga eestikeelseid fraase ära ei tõlgitudki. Osa venekeelset teksti samuti mitte. Mu sakslasest sõber oli kohati päris nõutu, eks ma siis natuke tõlkisin. Uhke tunne oli sellise tõsiselt hea filmi üle.




Üks film, mida ma kindlasti veel vaatama tahaks jõuda on „Dschungelkind“ (Džunglilaps). See on üks uus saksa film, miks ta mulle aga üldse silma jäi, oli nimelt seepärast, et reklaampostil olev pilt peategelasest meenutab mulle nii Evelin Pange.





My blueberry nights on ka üks väga armas film…ja väga mõnus soundtrack. http://www.youtube.com/watch?v=4cCupTpjjfo

4. kujundada kodu
Peale poolt aastat oma uues kodus elades jõudsin lõpuks omadega nii kaugele, et kardinad üles sain pandud. Siinjuures pean suure aitäh ütlema Agnieszkale – ta on ikka tõeline meistrimees.



5. tekitada bassein vannituppa
Ma teadsin, et ju see ükskord nii juhtub. Ühe korra olen pesu juba ilma pesuvahendita pesnud, nüüd siis oli aeg jätta voolik vanni pistmata :D




elu on lill! näiteks nagu paiseleht, pildil selle aasta esimene :P

Saturday, February 26, 2011

London - spontaanseid tähelepanekuid suurest linnast







Enne Londonisse sõitu oli mul kerge aukartus selle metropoli ees, aga kohale jõudes tõdesin, et London ei mõjunudki nii suurelt ja hirmuäratavalt. Isegi metroosüsteem oli mõnusalt lihtne ja metroojaamad isegi kuidagi pisemad kui ntks Berliinis.

Kirju seltskond, aga sõbralikud ja abivalmid inimesed. Polnud vahet kellelt me teed või nõu küsisime, alati oldi väga vastutulelikud. Isegi minu meelest ühed kõige ebaviisakamad inimesed – taksojuhid ja turvamehed – olid väga viisakad ja sõbralikud. Ka teenindus oli üliviisakas: Madame, what would you like to eat. Madame, where are u sitting. That´s lovely etc

Kiire liiklus. Täiesti normaalne punase tulega ja valest kohast teed ületada. Mõnus vaheldus Saksamaale, kus inimesed ka siis vaguralt foori taga seisavad ,kui ühtegi autot 100m radiuses näha ei ole. Alguses tundusid asfaltile maalitud informeerivad sildid: look right, look left mulle naljakad, aga tegelikult osutusid need väga kasulikuks. See vasakpoolne liiklus ajas mul ikka pea sassi küll!



Masendav ilm- ülla ülla. Aga et see pidev pilvisus nii rõhuv võiks tunduda, seda ma ei oodanud. Mul oli selline tunne, et pilved Londonis on hoopis madalamal kui Eestis või Saksamaal. Ja kui tuul ka sinna otsa lisada, siis oli päris jahe. Nojah ikkagi veebruar veel.

Ööelu oli minu jaoks üllatav. Nimelt pandi enamus linna suurimas peopiirkonnas asuvaid baare-pubisid juba kell 24.00 kinni. Väga kahju. Olime just leidnud ühe toreda geybaari, kus kokteilid olid odavad (rumm-koola 3,9£) ja muusika hea, kui meid klubide poole suunama hakati :S http://www.ku-bar.co.uk/#/bar/frith
Pidudel jäi silma väga palju ägedaid kõrge kontsaga kingi. Marburgis vaadatakse mulle veidralt järgi, kui mul nati kontsa all, Londonis ei oleks mind ilmselt märgatudki :D Sellegi poolest pean ütlema, et peo lõpus oli pilt nutune: koledalt purjakil tüdrukud lööba-lööba koduteel. Mulle kuidagi tundub, et ida-euroopa naised kannatavad rohkem ja ka purjakil näevad märksa atraktiivsemad välja.

Toit oli londonis vahvalt mitmekesine. 5 päeva jooksul sõin nii Hiina, India, Tai kui Hispaania toitu. Kahju vaid, et üldiselt olid toiduhinnad suhtkoht krõbedad ja seda ka toidupoes ja kiirtoidukohtades. Vähemalt head siidrit sai limpsida. Saksas ju seda luksust mul pole.




London on muidugi teada tuntud šopingumeka. Kuulus Oxford street suutis mind seekord aga üllatavalt külmaks jätta. Vbl oli põhjus alede puudumises või selles, et enamus poodidest on mulle juba Eestist (Mango, Zara) ja Saksast (Primark, H&M etc) tuttavad, igatahes minu saak oli paar musti legginseid.

Minu lemmikpaikadeks Londonis said Camden Town ja Notting Hill. Mõlemad oma mõnusa boheemlasliku atmosfääri pärast. Notting Hillis oli palju armsaid väikeseid galeriisid ja butiike. Sinna tahaks kunagi veelgi kolama minna. Portobello Road`tänava kaltsukast ostsin endale lillelise kleidi, äkki oleks isegi rohkem ostelnud, aga Jesse (mu austraalia sober, kellega koos ma Londonit avastasin) muutus kärsituks. Mis nende meestega siis ikka teha?!




Camden Lock Market




Portobello Road

Kindlasti ka Hyde park on kevadel veelgi ilusam. West End oma teatrite ja kinodega jättis põneva mulje. Miks mitte sõita kunagi Londonisse mõnda vahvat etendust vaatama. Nüüd on mul kohustuslikud vaatamisväärtused (Big Ben, Westminster Abbey, Buckingham Palace, Tower Bridge, London Eye) ära nähtud ja järgmisest korrast võiks kujuneda lihtsalt kultuurireis. Tahtsin tegelikult ära käia ka kuulsas National History Museum`s aga parakul oli seal niiiiiiiiiiiii pikk (ca 2tunnine) saba ja mul ei olnud piisavalt aega ja kannatust seda ära seista.

Ahja, igas linnas leidub ikka üks eestlane. Nimelt Chris, austraalia sõber, kellele ma külla sõitsin elab samas majas koos eesti plikaga! Evelin on juba 7 aastat Londonis. Vahva oli vahelduseks eesti keelt rääkida. Kõige tipp oli veel see, et Evelin töötab baaris ja ühel õhtul teatas ta, et Tanel Padar oli neilt läbi astunud.

Wednesday, February 16, 2011

Valentinipäevast ja muudest juhtumistest

Minu sõbrapäev möödus sel aastal täitsa toredasti, kuigi otseselt ei tähistanudki. Marburgis esmaspäeval ringi liikudes tundus, et siin pole inimestel sellest tähtpäevast sooja ega külma. Sellest hoolimata algas hommik sõpradega ühise hommikusöögiga kooli kohvikus. Nädalavahetusel tulid Marburgi 2 endist erasmuslast – hispaania kutid Juan ja Fernando, seega oli põhjust kokku saada :)

Lõuna paiku otsustasin šokolaadikooki küpsetada. Mul on suht vanakooli ahi, pluss mina oma algaja teadmistega, seega suutsin muidugi põhja kõrbema lasta, aga pealmine osa maitses päris hästi.
Sel ajal, kui mina köögis mässasin, värises maa. Epitsenter oli kusagil Frankfurdi lähedal. Väga paljud mu sõbrad tundsid seda, aga mina ei märganud midagi :D Natuke kahju küll, et minul see loodusnähtus kogemata jäi.

Pärastlõunal läksime kursaõe Britaga sauna. Wehrdas (sealkandis kus ma varem elasin, ma ei olnudki alates augustist sinna sattunud) asub ühes elumajas saunakompleks: valgussaun, aurusaun, soome saun, mullivann, bassein õues. Päris tore, kuigi eesti spaadega ei anna ikka üldse võrrelda. Saksas mulle tundub, et meie mõistes Spa`sid polegi. Minu jaoks oli suur üllatus, kui selgus, et lisaks sellele, et saunades kõik paljad kui porgandid olid, olid ka nii riietusruum kui duširuum ühised :S Saunas igatahes mina rätikut ära ei võtnud, mis sest et mind vbl veidi imelikult vaadati. Veel oli naljakas iga täistunnine leiliviskamine soome saunas. Saunanaine Melanie tuli sauna ja tegi 3 suuremat leiliringi. Kella viiese leili ajal jagati puuvilju ja jääkuubikuid, kella kuuese leili ajal mahlapulki ja jääkuubikuid. Ma ei ole end kunagi eriliseks kõvaks saunatajaks pidanud, aga seal saunas suutsin vabalt kõige kõrgemal istuda ja meestega võidu kuumust kannatada. Silmanurgast jälgides tundus mulle, et neil oli täitsa kuum, minu jaoks oli mõnusalt palav :D Ju siis mu põhjamaine veri lõi lõpuks välja!




Valentinipäeva õhtul sõitsin oma väga hea poola sõbranna Agnieszka juurde Giessenisse – keegi pidi ju mu kooki ka sööma. Minu järgmiseks üllatuseks oli see, et esmaspäeva õhtul oli üks klubi avatud ja kusjuures puupüsti rahvast täis. See pidi Giessenis täiesti tavaline olema. Varasemalt olen ma kirjutanud, et aegajalt pühapäeviti Giessenis jalga keerutamas käin. Väga veider, sest Marburgis üldiselt pühapäeval ja esmaspäeva õhtul on linn välja surnud. Kuigi pean tunnistama, et viimasel pühapäeval (13.02) erasmuse sõpradega pool 1 pubisse minnes, meid kohe ära ajama ei hakatudki. Ametlikult pidi Sudhaus kella 1ni lahti olema, aga kuna sealsed töötajad ka ise veidi pidutsesid, siis nad meie väikest seltskonda ära ei ajanudki. Chillisime seal kuni poole kolmeni (!). Ma arvan, et baarmenile suht meeldis, et me nii rõõmsameelsed olime ja peaaegu tühjas baaris tantsu vihtusime, igatahes tõi ta meile korduvalt shotte. Marburgi üheks tüüpilisek napsuks on Roter Korn – magus punane liköör, seda me siis limpsisimegi . Väga vahva õhtu oli.








Oma eetikaavalduse esitasin eelmisel kolmapäeval komisjonile. Päev enne tähtaega sain kokku oma teise juhendajaga. Professor Becker on lihtsalt nii tore naine. Ta on alati nii sõbralik ja abivalmis. Mul olid mõned küsimused seoses SPSS statistikaprogrammiga ja tundsin natuke häbi, et enam ei mäletanud kuidas seal programmis korrelatsiooni arvutada. Becker andis meile aga paar kuud tagasi selle teemal loengut. Kui ma siis julguse kokku võtsin ja nõu küsisin, siis teatas ta, et ta ka enam ei mäleta, aga alati tasub google`sse küsimus sisse toksida ja vastus tuleb sekunditega. Ja nii oligi!

Nüüd on lõpuks ometi rohkem aega, et majapidamistöid teha, sõpradega kohvile minna või korterinaabritega köögis juttu puhuda. Eelmisel kolmapäeva õhtul oli Heiko`st nii armas, et ta otsustas pastat teha ja tahtis tingimata, et ma talle seltskonnaks oleksin. Nii ma siis istusingi nagu väike printsess herneteral ja Heiko tegi õhtusööki. Isegi nõusid ei lasknud mul ära koristada. Oleks selliseid õhtuid rohkem!

Eesti ilmateadet vaadates olen tõsiselt rõõmus, et Saksas juba nii kevadine on. Minu toa aknast paistavad rohekaskollakad pikad urvad, aias ajavad maa sest nuppe välja esimesed kevadlilled ja linnudki siristavad lakkamatult. Homme sõidan Kölni ja reedel Kölnist 5 päevaks Londonisse, seal vist on veelgi soojem ja kevadisem. Vähemalt ma loodan! Saadan teile, kallid, killukest kevadet!



Friday, February 4, 2011

Muljeid ja meenutusi kodust

Nagu mu eelmisest sissekandest aru võis saada, oli mul viimastel nädalatel nii kohutavalt kiire. Sellepärast oli ka blogi mul täielikult unarusse jäetud. Teel Eestis Saksamaale panin kirja mõned muljed, mida ma siinkohal jagada tahan:

Tänu Eurole üleminekule on mul väga hea hindu Saksamaaga võrrelda. Toidukaubad on Eestis juba täiesti samas hinnas. Veinid (ka hõõgvein) ning juustud Saksamaal hoopis odavamad, riietest rääkimata. Kusjuures sakslaste keskmine palk jääb pigem 1500 ja 2000 € vahele, Eestis jääb keskmine netokuupalk ca 700€ kanti.

Suur lumehulk oli lahe pühade ajal, aga peale sula tekkinud jääväljad olid ikka üks paras nuhtlus Eestis. Põlv õnnestus ka kodu lähedal katki kukkuda, siiamaani paraneb :S Suur oli minu rõõm, kui Saksamaale jõudes mind lume ja külma asemel +13 kraadi sooja ootas. Nojah, nüüd vahepeal on siin ka muidugi lund jälle olnud, aga natuke on kevade lõhna juba õhus!

Kommipood Viru keskuses – hästi rõõmsameelne teenindus, poest olen alati lahkunud positiivse emotsiooniga, oma osa mängivad muidugi lahtiselt müüdavad Komeedi kommid! Vana hea Kalevi klassika!


Endise töökoha Viimsi spa uuenduskuur – sauna- ja wellness osa on täitsa lahe. Endiselt jagub veel vanu töötajaid, kes mind mäletavad. Ja endised kliendidki. Hästi soe tunne :)


Muidugi kõige suurem rõõm oli näha kalleid sõpru ja olla tunnistajaks, et nende elu läheb kenasti: kes kasvatab pisiperet, kes teeb karjääri, kes kujundab kodu… veel täiesti teine maailm hetkel minu jaoks.

I did it!



3 nädalat hullumaja üle elatud – tänase seisuga olen sooritanud kõik eksamid ja ees ootab eetikakomisjonile aruande esitamine ja seejärel positiivse vastuse korral lähevadki lõputöö katsed lahti! Jippijeeeeeeeee! Nii meeletult hea tunne on, et hoolimata kõikvõimalikest jamadest, suutsin siiski need rasked nädalad üle elada ja suure sammu oma lõputöö suunas edasi astuda. Põhimõtteliselt kohe kui Saksamaale jõudsin (14.01) läks suurem õppimine lahti. Mul oli kohe esmaspäeval (17.01) kirjalik eksam. Nagu ma arvasin, nii olidki seekord need valikvastustega küsimused kohe eriti nõmedad. Küsiti asju, millest meil loengutes üldse juttu ei olnud, seega olen oma kolmega igati rahul. Ega vahet ei oleks olnud, kui ka veel rohkem aega oleks ettevalmistamiseks kulutanud. Otsus, et Eestis olles pühendan enamuse ajast oma perele ja sõpradele, oli igati õige.
Seekord „bloki“ jooksul mul loenguid ei olnudki, sellest hoolimata veetsin enamus päevi ca 8st vähemalt 16ni füsioteraapia laboris. Tegin proovikatseid ja standardiseerisin oma uuringu läbiviimist. Ametlikult kõlab mu lõputöö pealkiri nüüd järgmiselt „Messung der Schwankungsgeschwindigkeit mit Hilfe einer Druckmessplatte bei Patienten mit unspezifischen Kreuzschmerzen im Vergleich zu Gesunden“ (Kõikumiskiiruse mõõtmime jõuplaadi abil: võrdlus mittespetsiifilise alaseljavaluga patsientide ja tervete vahel). Muidugi oli selle ettevalmistusaja jooksul üksjagu madalhetki (kui statistik kogu mu teema maha laitis või jõuplaadi software korralikult ei töötanud – pidin telefoni teel seletama, mis värk on, või kui ambulatoorses vastuvõtus arste tüüdates keegi väga koostööd teha ei tahtnud– aga kuidagi hakkama ma sain. Siinjuures oli suur abi minu üliusinast kursaõest Verenast ja kahest muhedast kursavennast Michaelist ja Oliverist. Veetsime nende kolme nädala jooksul väga palju aega koos laboris ja kui ühel juhe kokku jooksis, siis teised aitasid. Väga tore koostöö kogemus. Verenaga alustasime oma katsealuste rekruteerimist kliinikumiga samas hoones asuvast Sparkasse pangakontorist. Suur oli minu üllatus, kui nii paljud pangatöötajad meie prooviuuringutes kaasa lõid. Täitsa lõpp ikka, noored ca 20aastased kontoritibid on juba kimpus selliste kaela- ja seljavaludega. Muidugi meile oli see väga hea, sest just selliseid katsealuseid meil vaja ongi, aga tegelikult ikka kurb..
Michael oli mulle esmaspäeval kodutöö esitamisel suureks abiks. Ta sõitis ekstra mulle Kopeerimiskeskusesse järele. Ma olin omadega totaalses ajahädas: kirjutasin copyshopis veel oma kasutatud kirjanduse nimekirja ja kui ma siis lõpuks oma töö (ca 80lk) printida ja köita lasksin,ei oleks ma oma jõududega seda kuidagi enam õigeaegselt ära esitada jõudnud. Aga lõpp hea, kõik hea.
Oliver on manuaalteraapia guru meie grupis. Tal on plaanis läbi viia uuring, kus ta erinevaid palpeerimismeetodeid kasutades üritab inimkehal üles leida 5. nimmelüli ja kontrollib siis oma otsuse õigsust röntgenpildiga (st ta kleebib markerpunkti kehale ja seejärel läheb patsient röntgenisse). Õppisin Ollilt nii mõndagi põnevat nende nädalate jooksul. Üks väga põnev teema on minu jaoks neurodünaamika. Oh, nii palju on veel asju , mida ma ei tea.
Et statistika osas nõu saada, tegin nädal tagasi kolmapäeval ekspromtreisi Fuldasse. Fuldas andis mulle septembris loengut muhe statistikaonu. Kirjutasin talle, et äkki ta oleks mulle nõu andma ja nii ma siis tegingi päevatripi Fuldasse. Marburgist Fuldasse sõit võtab ümberistumisega aega ca 2,5h (nii et nagu Tln-Tartu). Hommikul oin paar tundi kliinikumis, seejärel rongi peale ja Fuldasse ning peale paari tundi jälle Marburgi tagasi. Aga see käik tasus end igati ära - jäin konsultatsiooniga väga rahule ja tore oli ka see, et enne Marburgi tagasi sõitmist õnnestus kohvitada ka Andreaga.
Täna on reede õhtu. Käisin enne tiiru bodybalance`s (nii mõnus!) ja nüüd vedelen kuuma šokolaadi juues voodis. Täielik pingelangus! Selline tunne on, et ei teagi mida nüüd oma vaba ajaga ette võtta. Üks plaan on küll kindel – tahan ära näha Polli päevikud. Suur oli minu rõõm, kui kinokava sirvides avastasin, et see film hakkab uuest nädalast Marburgi ühes alternatiivses kinos jooksma! Kuidagi uhke tunne tekkis :)