Friday, December 24, 2010

Lõpp hea, kõik hea!

Fuldaga on nüüdseks ühel pool ja seekord siis lõplikult. Projekt sai enam-vähem valmis, arvestades seda, et meil vaid 3 nädalat aega oli, jõudsime nii mõndagi, kuid päris korrektne lõpptulemus siiski ei olnud. Nojah, mul hetkel suht ükskõik, ootan juba pikkisilmi koju jõudmist :P

Kolmapäeva õhtul juhtus “väike” äpardus. Nimelt otsustasid Martyna, Aga ja Nati Andrea lahkel loal samuti Fuldas Andrea kodus ööbida. Kell oli ca 23.00, kui Martyna autost asju tooma läks. Tobeda juhuse tõttu vajus pagasiruum kinni ning võtmed (ainuke paar üldse) muidugi pagasiruumis. Martyna helistas ADAC autoabisse, kus ülbe mutt peale totaalset taustauuringut teatas, et ei tea lubada,millal ekipaaž tuleb ja maksma läheb kogu see jant 120€. Ikka paras summa raha…Proovisime veel lukuabisse helistada, seal aga teatas tüüp külmalt, et iga kell ja kiirelt 250€. Kuna enne jõule meist keegi selliseid hiigelsummasid välja käia ei tahtnud, läks lahti operatsioon, kuidas muukida sisse autosse. Poolnaljaga sisestasin youtube`I otsingusse “How to get into a car without keys”. Ma poleks iial uskunud, et nii palju selle teemalisi videoed leidub. Üritasime siis ka šnitti võtta, aga paraku pätigeene meil kellelgi ei avaldunud ja autouksed jäid endiselt suletuks. Järgmisel varahommikul tuli appi kursavend Michael, aga paraku ka tema ei suutnud meid aidata. Nii ei jäänudki Martynal üle muud, kui helistada uuesti ADAC`sse. Seekord oli toru otsas sõbralik ja lahe kutt. Eriti küsimusi ei esitanud, kohal oli maks poole tunniga ja uksed avas 5 minutiga :) Ja mis veel kõige parem, jõulude puhul raha ei küsinudki!!!!

Aktsioon nr 2: õli. Mul oli kodus juba viimased nädal aega kerge paanika seoses Kaffwegi küttega. Nimelt kütame me maja õliga (sellest sain teada eelmisel reedel :D ) ja 1000liitrised õlikanistrid olid juba suhteliselt miinimumlimiidi peal. “Tänu” nädala alguse lumetormi ja maja metsaserval paiknemisele ei saaanud õliauto meid varustama tulla. Mina olin alates teisipäevast Fuldas ja seega Marburgi ilmaolude ja muu toimuvaga kursis ei olnud. Teadsin vaid, et kui neljapäeval koju tulen, siis on kõik teised majanaabrid juba lahkunud ja keegi meist vähemalt nädala jooksul ei naase…Kütet aga talvel ju välja lülitada ei tohi, õli ka otsa lõppeda ei tohi… Eile Fuldas koju sõites olin juba päris mures, sest mul ei õnnestunud kontakti saada Heikoga, kes selle probleemiga tegeleda lubas. Suur oli aga minu rõõm, kui koju jõudes küttenäidukuid vaatama mines avastasin, et keegi (arvatavasti majaomanik) oli suutnud commando siiski tellida. Milline kergendus!

Minu suureks rõõmuks tuli jõulude ajaks Marburgi minu türgi sõbranna Aysegül (ta oli vahetusõpilane eelmisel semestril Marburgis) ja kuna tal õhtuks plaane ei olnud, siis kutsusin ta enda juurde ja nii ei pidanudki pühade eel üksi kodus olema, vaid saime hõõgveini juues muljetada ja mina oma kohvreid pakkida.

Hetkel istun Frankfurdi lennujaama ootesaalis. Täna varusin kohe hulga aega siia tulekuks. Tegelikult laabus reis kenasti, vaid S-bahni liikluses (Frankfurdi rongijaamast lennujaama) olid mingid tõrked, aga luggage drop ja check-in möödusid kärmelt. Nüüd naudin oma värava juures tasuta kohvi (elagu Lufthansa) ja seiklen internetikiirteel. Ja varsti juba lendangi kodumaa suunas…

Kauneid pühi kõigile!
Ps! Jään Eestisse kuni 14. Jaanuar ;)

Tuesday, December 21, 2010

Hiir nõudepesumasinas ja teisi jõulujutte

Taas nädalake kiirelt mööda läinud ning olengi otsapidi jälle Fuldas. Eelmine nädal kuulasime ja analüüsisime patsientidega läbi viidud intervjuusid ning süvenesime nati intervjuutehnikatesse. Sel nädalal tuleb siis kogu kogutud informatsioon posteriks valmistada. Täna oli mul suuline eksam : tulemuseks 1,7. Jälle sammuke puhkusele lähemal! Niisiis paar päeva veel vastu pidada ja reedel juba tulegi koju! Vähemalt ma väga loodan, et ma oma jõule sel aastal Frankfurdi lennujaamas ei veeda. Hetkel on olukord Hessenis suhtkoht talvine. Uudiseid kuulates tean, et Frankfurdi lennujaamas paljud lennud hilinevad ja mõnisada on üldse tühistatud…Eile korra Frankfurdis käies oli näha, et ka Deutsche Bahn on raskustes – Verspätungen, Verspätungen, Verpätungen…Nojah, reisitõrkekindlustust mul muidugi ei ole, seega ei jäägi muule loota, kui et ilmateate ennustus, et homsest sulaks läheb ja vihma sadama hakkab ka paika peaks….Juba nii ootan kojusõitu. Enamus minu lähedasemad sõbrad on juba pühadeks koju sõitnud, Andrea`gi pakkis täna õhtul kohvreid ja homme varahommikul sõidavad nad Janiga Zagrebisse. Ah ja, eelmisel nädalal olin ju lapsehoidja rollis. Andreal oli vaja sõita Genfi ja 10aastane Jan jäi 2 õhtuks minu hooleks. Mul oli kohe tähtis tunne, vastutus ja puha! Kontrollisin koduseid ülesandeid , õhtul ajasin magama ja hommikul äratasin, sellega põhimõtteliselt mu lapsehoidmine piirduski :D

Hiiresaaga vol 3. Eelmisel nädalal õnnestus mul seda hiirepoissi paaril korral köögis kohata, aga alati oli ta kiirem ning peitis end kusagile kapi alla prakku. Nädalavahetusel aga lõppes hiirejaht edukalt. Olin hommikul unisena nõusid masinasse panemas, kui äkki oma suureks ehmatuseks paharetti masina põhjas ringi siblimas nägin. Minu kiljumise peale tuli kööki Heiko, kes ta kinni püüdis ja metsa elama viis.

PS! Eelmine nädalal hispaania keele ülesandeid lahendades avastasin vahva uue sõna: „pajarito“ [loe: paharito], mis tõlkes tähendab linnukest, aga mulle assotsieerub sõnaga „paharet“

Reede õhtu kodus. Eelmisel reedel korraldasime ühiselt oma majaelanikega (st mina , Veerle, Matthias ja Heiko) oma esimese ühise WG-Abend`i. Kõige pealt oli meil kohtumine majaomaniku Werneri ja tema pojaga (kelle me tema ametliku oleku pärast isekeskis Anwalt`iks – eesti keeli juristiks ristisime). Lõpuks ometi on mul olemas üürileping! Paraku otsustasid omanikud meil üüri nati tõsta, st ca 10€ kuus per nägu. Nujah vähemalt võitlesime vastutasuks välja paar majasisest hooldustööd .

Kui ametlik osa lõppenud, siis jätkasime ühise kokkamisega. Algselt oli meil plaan, et läheme kõik koos poodi, aga kuna omanikuga kohtumine venis oodatust pikemaks ja kõhud olid ka juba kõigil parajalt tühjad, kraapisime külmkapist kõik oma jäänused kokku ja valmistasime ülimaitsva vormiroa käepärastest materjalidest. Peale maitsvat õhtusööki läks suur piparkookide küpsetamine lahti. Olin paar päeva varem piparkoogitaigna valmis meisterdanud ja loovtöö võis alata. See oli kõigi 3 jaoks elus esimene kord piparkooke kui selliseid, mida mina kodusest Eestist tean, küpsetad. Kuna meil ühtegi piparkoogivormi majas ei leidunud, siis tulid kasutusele alternatiivsed meetodid nagu näiteks viinapitsid ja noaga eksperimenteerimine. Tulemus oli üllatavalt lahe ja nalja nabani! Õhtu krooniks vaatasime veel ühiselt filmi. Väga kihvt! Poistel on majaga suured plaanid. Matthias tahab ehitada töötoa köögi kõrval asuvasse kambrisse ning lubas mulle ja Veerlele, kes me mõlemad hetkel vaid matratsi peal magame, voodid meistedada. Põnev!

Saksamaa on minu jaoks kohati nii vastuoluline maa. Näiteks üldiselt on sakslased ju ka pigem sellised kinnised ning igaüht endale külla ei kutsu, aga ülikoolilinnades on levinud nö „avalikud korteri/majapeod“. Enamasti näeb üks selline pidu välja nii, et majas, kus korterites elavad tudengid, korraldavad nö avatud uste öö, kus igal ühel on võimalus sisse astuda ning peost osa saada. Eelmisel laupäeval oli kohe päris mitu sellist ühel ööl. Esimesele peole sattusin sõbranna kaudu, kes antud majas elas, tahtsin ka teist pidu kaema minna, aga see oli juba nii üle rahvastatud (info sellistest üritustest levib väga kiiresti) ja inimesi enam sisse ei lastud. Kuulu järgi oli see teine pidu üle linna tuntud. Mu majanaabril õnnestus sisse saada ja ta rääkis, et seal oli igal korrusel mänginud dj ja rahvast nagu murdu. Kõlab põnevalt, aga siiski mulle ei mahu pähe, mille krdi pärast peaksin ma midagi sellist oma kodus korraldama?! Okei, vbl magamistubade uksed olid suletud, aga köök, elutuba etc kuuluvad ju ka kodu juurde……

Tuesday, December 14, 2010

Igav juba ei hakka



Jõudsin just linnast ühe saksa tuttava lahkumisõhtul jala koju. Jala sellepärast, et alates 12.detsembrist muudeti busside graafikuid ja liine ning õhtuti enam normaalset bussiühendust kesklinnast minu koduga ei ole :S Igavene jama. Nojah igatahes, ilm oli juba parajalt krõbe ja minul veel järsk kodutänav kõndida. Äkitselt peatus minu kõrval takso ja selle juht pakkus mulle „mäe otsa“ küüti. See oli minu esimene tasuta taksosõit  Täitsa jõuluime kohe!
Enne selle sissekandega algust tegemist sirvisin põgusalt oma eelmist kirjutist ja rõõmustasin sisimas, et hiirepoisid endast enam märku ei ole andnud, kui äkitselt ühte jälle oma toas kohtasin! Nüüd läheb mul jälle vähemalt nädal enne kui rahulikult õhtuti magama jääda saan. Hmm…vbl oleks lõpuks aeg ka endale voodi hankida. Põrandal matratsi peal magades on tõenäosus hiire kaisus ärgata märksa suurem.

Nii nagu ma arvasin, oli eelmine nädal paras hullumaja. Eksam läks enam-vähem, tulemusi väga prognoosida ei julge, aga läbi vast ikka sain. Viimased päevad-ööd olin ametis kahe presentatsiooni kirjutamisega. Täna saatsin need õppejõududele teele ja järgmisel teisipäeval siis kahe aine – Kvalitatiivne ja kvantitatiivne teadustöö- eksam. Fuldas on meil käsil projekt. Seekord küll nii palju koha peal olema ei pea, küll aga on üksjagu kodus töötamist. Paraku olen sunnitud osa iseseisvale õppimisele mõeldud aega muuks kulutama. Natuke kahju on, et detsember selle semestri pingelisem kuu on. Just siis kui tahaks pühademeeleolu nautida ja heade sõpradega aega veeta..
Fuldas ööbin praegu oma horvaatia sõbranna Andrea juures. Ta on lihtsalt nii armas inimene. Mida rohkem ma teda tundma õpin, seda rohkem avastan, kui sarnane meie mõttemaailm on. Homme Fuldasse sõites paraku Andreat ei kohta, küll aga olen paar päeva lapse valves. Andrea peab nimelt Genfi sõitma ja tema 11-aastane poja Jan jääb õhtuti minu hooleks :P

Saksamaal õppejõududega suheldes olen ma alati natuke ebakindel, sest ei tea, kuivõrd ametlikult ma nendega suhtlema peaksin. Meie väikese projekti raames juhendab meid psühholoogia õppejõud. Sain paraja kalaga hakkama, nimelt õhtul väsinuna tahtsin kursarahvale paar kooliga seotud faili saata ning meili kirjutasin ka suhteliselt vabameelselt. Suur oli minu ehmatus, kui järgmisel hommikul oma meilboxist õppejõu kirja leidsin, milles ta mind materjalide eest tänas. Mul oli nii häbi. Õnneks küll midagi labast või laimavat see minu kiri ei sisaldanud, aga siiski oleks meelsamini talle selle saatmata jätnud.
Ma ei ole küll suur McDonaldsi fänn, aga aegajalt olen ma siiski siiralt õnnelik, et ta eksisteerib. Näiteks eelmisel kolmapäeval kell 8.30 raamatukogu ukse avastades,et ametlik avamiskellaaeg hoopis 9.30 on, olin tõsiselt rõõmus et kõrvaltänavas McDonalds paiknes, kus ma siis rõõmsalt oma läpaka ja internetipulga välja kookisin ja koolitööd tegema hakkasin.

Mensa Fuldas (kooli toitlustusettevõte) sai hakkama väga toreda ideega. Nimelt pandi minu teaduskonna ette üles toidutelk, kus soodsalt dönerit osta saab!

Ilmaolud on siin ka üksjagu kreisid olnud. Eelmisel neljapäeval suure lumesaju tõttu olin sunnitud ca 45min koju sumpama. Aga kihvt ilm oli! Olin tegelikult väga rõõmus, et minu Austraaliast pärit sõbral Jesse`l õnnestus Marburgi lumelinnana näha. Veelgi suurem oli aga tema üllatus kui laupäeval juba enamik sellest ära oli sulanud.






Reedel õnnestus mul lõpuks kokku saada õppetooli juhatajaga. Meie vestlus oli päris produktiivne. Minu teemat ta seekord maha ei laitnudki. Rääkis mulle hoopis, kuidas ma oma magistritöö põhjal vähemalt 2-3 publikatsiooni avaldada saaksin! See oleks muidugi vinge! Ka oma juhendajaga sain korraks kokku. Minu õnneks on tal head suhted ülikooli biomeetria osakonnas ühe statistikatädiga, kellega me siis ilmselt jaanuaris deidime :)

Nagu ma korra mainisin oli mul mul sel nädalavahetusel sõber Prahast külas. Jesse on tegelikult austraallane, aga õpib aasta Tšehhi pealinnas. Tema ja ta 2 sõbraga sain tuttavaks bussis teel Budapesti. Elu on ikka imelik! Kuigi kooli pärast oli mul väga palju tegemist, suutsin talle siiski vast Marburgi olulisemad vaatamisväärsused ja paremad peod ära näidata.

Minu uued majaelanikud Heiko ja Matthias on täitsa toredad. Abivalmis Heiko lõi mul täna paar naela seina - lõpuks ometi sain pildid üles riputada. Reedel on meil plaanis esimene ühine õhtu neljakesi. Täitsa juba ootan!

Ma olen ikka paras romaanimeister valmis! Aitäh neile, kes lõpuni lugeda jõudsid!

Friday, December 3, 2010

Invaliid-muffinid, gay-party ja hiired

Detsember on nüüdseks täie hooga käima läinud ning päevad kaovad justkui võluväel. Proovin kiirelt natuke eelmisest nädalast miskit ülestähendada. Kuigi kell on juba üksjagu palju – pool üks (aga ma olen ju ka teada tuntud ööloom), tean, et järgnevad päevad-nädalad on mul veelgi tihedamad. Homme hommikul põrutan jälle Fuldasse, bloki avalöögiks on eksam “Tervishoiuteenuste teadus ning kvaliteedijuhtimine tervishoius”. Seejärel läheb lahti suur grupitöö, kus me ilmselt viime läbi kvalitatiivse uuringu reuma-patsientidega. Aga sellest kõigest juba järgmisel korral.

Eelmisel esmaspäeval jõudis talv ametlikult Marburgi - lund tuli ikka kuhjaga maha ja krõbedaks läks ilm ka kohe täitsa. Bussiliiklus muidug oli esimesel "talvepäeval" natuke kaootiline, aga ma oleksin isegi hullemat oodanud. Siiani olen ikka igal õhtul bussiga koju saanud. Esmaspäeva õhtuses Bodybalance`s, kus tavaliselt vähemalt 15 inimest on, oli tol õhtul kohale riskinud tulla vaid 5. Mõtlesin juba, et ju pean siis koju sumpama, aga minu üllatuseks oli buss isegi täitsa sõiduvõimeline ja graafikus. See-eest laupäeva öösel oli väga kihvt ilm: oli suht soe, ca -3 ja sadas laia lund. Öösel koju jalutades oli aga näha, et ka suurematel maasturitel oli raskuseid minu järsust tänavast üles saamisel. Pühapäeval sadu jätkus, oma nina ma kodust välja pistma ei hakanudki, pühendusin õppimisele. Täna oli aga olukord juba täitsa ok liikluses.

Nüüd siis see muffinilugu. Teisipäeva varahommikul asusin šokolaadimuffineid küpsetama. Francescal oli nimelt sünnipäev ning plaanisime Mary`ga talle üllatuse teha. Nii ma siis pool 9 hommikul köögis küpetasingi. Tulemus oli täitsa maitsev, väljanägemine paraku kaugel Starbuck`s ideaalsetest koogikestest. Francesca kutsus neid hellitavalt Behinderte Muffins (invaliid-muffinid). Tahaks kindlasti sel aastal ka ise piparkoogitainast valmistada – saksas sellist tumepruuni pätsi poest ei saa. Lootus jääb, et õnnestub õiged koostisained õiges vahemikus kokku segada.



pildil: unised Francesca, Mary ja Janek

Peteriga käib mul hispaania keele tandem täie hooga – eelmisel nädalal saime suisa mitu korda kokku. Hankisin endale harjutustevihiku ja nii ma siis teda pommitangi erinevate grammatikaalaste küsimustega. Aga Peter on vapper.

Kolmapäeval sain sammukese edasi magistritöö alal. Võtsin lõpuks julguse kokku ja kirjutasin kliinikumi ühele ortopeedist ülemarstile. Suur oli minu rõõm, kui ta paari päeva pärast mu meilile vastas ja teatas, et tal oleks mu idee vastu huvi küll. Nii ma siis kolmapäeval dr Fölschiga kokku saingi. Rääkisin talle oma soovist uurida alaseljavaluga patsiente ja nende tasakaaluparameetreid. Ta sattus päris hoogu. Järgmine kord pean talle ikka meenutama, et mul on käsil magistritöö, mitte doktoritöö. Reedeks oli mul kokku lepitud ka kohtumine oma õppetooli juhatajaga. Temaga paraku nii hästi ei läinud, sest tüüp ei ilmunud kohale. Tüüpiline härra Wolf. Nojah, eks siis uuel nädalal uuele katsele.

Mulle armsaks saanud poisid kolisid reedel lõplikult välja. Neil oli vist ka natuke kurb. Nojah Matthias kolis täna sisse ja Heiko tuleb homme. Nad on mõlemad natuke alternatiivsemad, aga näha on, et mõlemad poisid on oma uuest kodust vaimustuses ning ka nende sõbrad, kes kolimisel abiks (pungiplikad värviliste peadega ja habemega poisid  ), kiitsid samuti meie elamist. Esimesed muljed on siiani positiivsed olnud, tunduvad sellised täitsa asjalikud :D

Suur külm ja kolimise tohuva-pohu ajas meil majas ka hiirepoisid liikvele. Reede õhtupoolikul oma toas pikutades ärkasin krabina peale ja oh sa imet – pisike must Jerry silkas mööda mu elamist ringi. Ma nii ehmatasin. Jooksin kööki, õnneks lahtisest uksest põgenes see väike näriline ka minema. Nägin teda korra köögis. Hilisõhtul kuulsin Veerle kilkeid – ka temagi toas oli hiir. Veerle korraldas ämbriga hiirejahi ning suutis selle krati majast välja visata. Äkki oli sama tegelane?! Nüüd on igatahes vaikus majas olnud.
Laupäeva õhtu kujunes mul täitsa sündmusterohkeks. Alustuseks sain jõuluturul kokku kursaõe Britaga, peale kruusikest hõõgveini siirdusime mu itaalia sõbrantsi Annalisa juurde – oli täitsa mõnus istumine Annalisa küpsetiste ja hõõgveiniga. Sealt edasi astusin läbi WG-Party`lt (korteripeolt), mille üks korraldaja oli Thomas (üks tore saksa sober). Kõige parem oli asja juures see, et kui mina sinna jõudsin (ca 23.00), siis Thomast seal veel ei olnudki. Ta oli tulemas Bonnist ja rong vist hilines. Aga vastuvõtt korteris, kus ma praktiliselt mitte kedagi ei tundnud, oli väga sõbralik. Sattusin juhuslike sakslastega jutustama – täitsa lahe! Polegi need sakslased nii kinnised. Õhtu lõppes aga eriti huvitavalt. Minu kaks geisõpra kutsusid mu geipeole. Väga põnev kogemus oli näha ümberringi musitavaid poisse ja tantsida nii nagu keegi ei vaataks (sest keegi ei vaadanudki :D ).Vahelduseks päris mõnus!



Fra ja Annalisaga


See-eest täna ja eile istusin praktiliselt nelja seina vahel ning ajasin tarkust pähe. Eks homme ole siis näha, kas kasu ka oli. Hoidke mulle pöialt! Aitäh!

Sunday, November 28, 2010

Hõõgveinihooaeg


Sellel reedel avati Marburgis ja arvatavasti teisteski Saksamaa linnades jõuluturud. Kui just suvi välja jätta, siis minu meelest on detsember üks kaunemaid kuid Saksas. Ka Marburg muutub jõulude lähenedes üha kaunimaks ja hubasemaks. Linn on üleni tuledesäras, turuplatsil on püsti seatud Weihnachtsmarkt, mis ei ole pudi-padiga äritsemise meka ega turistilõks, vaid mõnus paik sõpradega kokku saamiseks. Terve vanalinn on hõõgveini, röstitud mandlite/pähklite ja grillvorsti hõngu. Täna käisingi kursaõe Britaga minu selle aasta esimesel Glühweini ja Brawursti tuuril. Ilm oli parajalt karge - talv on nüüd ametlikult koos natikese lumega ka siia jõudnud, aga tänu mütsi-salli-käpikutele ning soojalampidele (väga nutikas lahendus!) oli täitsa tore õues chillida. Külma vastu aitab ka see, kui juua hõõgveini "mit Schuss", tõlkes "lisandiga" ehk siis Amaretto (minu lemmik) või muu kangema alkoholiga.

Mõned eelmise nädala eredamad hetked:

1. esimene hispaania keele tandemitund Peteriga. Vaikselt hakkab tulema :) Minu õnneks on Peter nii rahulik ja kannatlik.
2. kursaõe Martynaga käisime kliinikumis verd andmas: 28€ ja puhas südametunnistus pealekauba!
3. poistega käisin endisel korterinaabril Nadege`il tema uues kodus külas.
4. peale 3 kuud ootamist (kõigest!) sain lõpuks kodutöö tulemuse teada: 1,7. jippi!!!
5. Francescaga kondasime läbi kõik Marburgi kaltsukad (minu üllatuseks oli neid suisa 5 vanalinnas). Leidsin ühed üliägedad saapad, nahast ja puha, aga kahjuks pool numbrit väikesed :( niisiis pidin seekord vaid kõrvarõngastega piirduma.
6. täna pesin masinatäie pesu ilma pesupulbrita :D

Kaunist esimest adventi!

Monday, November 22, 2010

Kuidas ma endale uue salli sain



Juba mõni nädal tagasi märkasin C&A vaateaknal ilusat valget kohevat salli. Ega mul teda just otseselt vaja ei olnud, aga no ilus oli teine. Ja kuna ma nädalas vähemalt paaril korral sellest ostukeskuse vaateaknast mööda jalutan (kauplus asub trenniga samas majas), ei läinud ta mul ka kuidagi meelest. Eelmisel reedel otsustasin siis lõpuks poodi sisse astuda ja seda salli kaela proovida. See soov osutus arvatust hoopis keerulisemaks. Nimelt ei õnnestunud mul seda salli mütside-sallide väljapaneku seast leida. Läksin siis müüjannat otsima. Ka tema ei suutnud ühtegi eksemplari leida, nii ei jäänudki muud üle, kui paluda tal see vaateaknalt ära tuua. Ametlikult seda saaks teha disainer, aga paraku oli tema juba oma tööpäeva selleks nädalaks lõpetanud. Reede õhtu ikkagi. Minu suureks rõõmuks otsustas meeldiv klienditeenindaja sellele siiski järgi ronida...nojah, kahjuks ta röövis mannekeenilt vale salli :D Õigele sallile poleks ta tegelikult vist segadust tekitamata ligi pääsenudki. Niisiis ei jäänudki mul muud üle kui esmaspäeva oodata. Täna pärastlõunal seadsingi sammud poe suunas. Vaateaknalt mööda jalutades märkasin seal juba uut kollektsiooni! Minu õnneks oli disainer parasjagu ametis nukkudele uute riiete selga panemisel. Nii ma siis võtsingi julguse kokku ja läksin tema juurde ning teatasin, et tahaksin kangesti seda valget salli, mis ühel mannekeenil kaelas oli. Suur oli minu rõõm, kui ta riietekorvist selle välja otsis. Natuke kallis ta muidugi oli (19€), aga sobib mu valge mütsiga ideaalselt ning arvestades vaeva, mis ma tema pärast nägin, oleks olnud patt ta poodi jätta. Nii ma endale uue salli saingi :)

Saturday, November 20, 2010

Pidevas muutumises


Marburgis ei saa ma vist rutiinset elu elada isegi siis, kui väga-väga tahaksin. Nädala alguses sai reaalseks minu toredate korterpoiste Christophi ja Steffeni soov leida endale uhkem elamine. Ja nii nad nüüd siis plaanivadki alates detsembrist uude koju kolida. Mis muidugi tähendab seda, et mina ja Veerle peame endale uued korterinaabrid leidma. Terve nädala olemegi "castingut" korraldanud, ruttu tahaks juba uued poisid asemele leida. Paraku ei ole aga valija rollis oluliselt parem olla kui korteriotsija rollis...nojah, eks siis varsti ole näha, kelle me lõpuks endale saame…
Mis siis veel vahepeal minu elus toimunud on…nädal möödus suhteliselt rahulikult:
• Eelmisel nädalavahetusel käisin oma kursaõdedel Giessenis külas. Poolakad on ikka nii külalislahked!






• Lõpuks ometi suutsin end Selbstlernzentrumisse vedada ja hispaania keelega jälle algust teha. Tuleval teisipäeval on plaanis minu esimene Tandem Venezuela sõbra Peteriga!
• Francescaga kokkasime mitmel korral koos – õpetas mulle õige itaalia pasta valmistamist. Eile valmistasime koos Auflauf`i (vormiroog). Väga maitsev tuli!





• Ungari tüdruk Kata tuli nädalaks Marburgi. Uuel nädalal tuleb Nisa Teneriffelt külla. Marburgis on see salapärane miski: kui ükskord siin elanud oled, tikud ikka tagasi :)
• Neljapäeval käisin Frankfurdis. Mõnus on vahelduseks suurlinna tänavatel jalutada, seal ikka toimub kogu aeg midagi. Näiteks seekord mängis üks pianist oma uhkel mustal klaveril kauneid muusikapalu. Kahju, et fotoka koju olin unustanud.

• Eile tegime Veerlega väikese peo enda kodus, külla tulid erasmuse sõbrad ja Veerle kursarahvas. Suutsime oma armsasse kööki 12 inimest sööma mahutada!




Mõned naljakad tähelepanekud veel.
Enamus sakslastest ei tea, mis asi on helkur?! Ma ei ütleks, et Saksamaal oluliselt rohkem päikesevalgust on võrreldes Eestiga. Vbl on asi paremas tänavavalgustuses ja tähelepanelikumas liikluskultuuris.

Mul oli facebookis profiilpildiks Potsataja pilt. Minu endine ühikanaaber Jan, kes õpib japanoloogiat, kirjutas selle peale mulle: "Lõpuks ometi tean ma nüüd, kes see loomake on!" Nimelt pidi Cheburashka Jaapanis ülipopp olema :D

Friday, November 12, 2010

Aeg pausiks


....Ja läbi ta ongi see minu blokk. Need olid ühed produktiivsemad ja põnevamad kolm nädalat, mis mul siiani Saksamaal koolialaselt olnud on - tegin kaks huvitavat grupitööd (kõnni faaside analüüs jooksulindil video abil ja "step-down"-test) ja koostasime ühe seminari raames "Guideline`i" Continuous Passive Motion aparaadi kasutamisest põlveopi järgselt, lisaks sellele viisime terve kursusega läbi väikese uuringu (kaela liikuvuse mõõtmise usaldusväärsus goniomeetriga)





ning valmistasime posteri (nii nagu päris teaduskonverentsidele omane :) Üha enam on kõik ametis ka oma lõputöö teemaga. Ma veel oma teemat lõplikult sõnastanud ei ole, aga idee on olemas, iseasi, kas mul see ka teostada õnnestub. Nüüd, kui loengute vahel paus, tahakski erialasesse kirjandusse süveneda ja konkreetne teema välja valida, et siis kliinikumi potensiaalse juhendaja otsinguile minna...

Mis siis veel vahepeal toimunud on..Viimase 1,5 nädala märksõnadeks oleksid:

*eheda Tiramisuga maiustamine - on ikka tore kui itaallastest sõbrannad on!

*online pokkeri algõpe korterinaabrite juhendamisel

*sõbrannade Valentina ja Elena sünnipäev eelmisel reedel (kusjuures tol õhtul oli ca 13 kraadi!)



*Strassenfest der Kulturen eelmisel pühapäeval - Marburgi raekoja platsis tutvustasid erinevatest rahvustest pärit müüjad oma maa toitu. Kahjuks oli valik suht kesine. Ühtegi eestlast ka ei kohanud :D


*Sneak previw korterinaabritega - igal teisipäeva hilisõhtul on kinos Cineplex üllatusfilm, st sa ostad pileti, kuid ei tea, mis filmi vaatama lähed. Film, mida näidatakse, pole veel ametlikult Saksamaal esilinastunud. Ilmselt selle ja soodsa hinna(3.80€)tõttu on see väga populaarne. Seekord näidati saksa filmi "Der letzte schöne Herbstag". Päris hea dialoogiga oli teine - http://www.youtube.com/watch?v=H7LTwBHIWFw

*kolmapäeval käis kursarahvas mul minu armsas metsaäärses kodus külas - väga tore õhtu oli. Neljapäeval pidime kõik kella 8st 18.00ni koolis veetma. See nii tore ei olnud :D

Kirjutage-joonistage mulle ka!

Monday, November 1, 2010

Hilissügis Marburgi moodi

Esmakursuslastele mõeldud õhtusöögil koos itaalia sõbranna Annalisaga.

alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5534572110429937794" />


sügiseselt kaunis Marburg

alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5534571974527844978" />



Halloweeni ettevalmistused :)

Kuigi mul on hetkel blokk, on mul täna vaba päev :) Sättisime natuke tunniplaani ümber ja sebisime esmaspäeva vabaks. ehee, nii mõnus. Ka ilmad on Marburgis muutunud mõnusalt hilissügiseselt päikeseliseks. Eile käisin kodu ümbrust uudistama - loodus on nii armsalt kirju hetkel :)
Täna hommikul ületasin ennast ja läksin kella 9ks trenni - body balance`sse. Mul on lahe meestreener Volkmar ja uus kava on ka päris tore. Tobe on ainult see, et treeningplaanis aset leidvatest muudatustest saab aimu vaid koha peal nädala kava vaadates - tehnikasajand pole Physicumi veel jõudnud ja meili teel või vähemalt kodulehelt aktuaalse info saamisest võib vaid unistada. Nojah, mind täna ei häirinudki, et Wirbelsäulengymnastik (seljavõimlemine)asemel BB oli. Küll aga sattusid tundi mõned 60-aastased, kes ei jaganud ööd ega mütsi.
Esimene koolinädal on nüüd ka seljataga. Märksõnadeks regionaalanesteesia ja oppide vaatamine, pluss grupiga väikese uuringu läbi viimine. Saksa haiglate juures tegutseb Schmerzdienst (Valuteenistus), kelle ülesanneteks on peale oppi patsiente külastada ning nende valu tugevuse ja üldise enesetunde järele pärida ning vastavalt sellele ravimite doosi muuta. Hmmm, kas Eesti haiglates ka ekstra spetsialist selle jaoks on? ma väga kahtlen selles.
Liitusin ülikooli keeltekeskuse juures asuva iseõppijatekeskusega, et sundida end hispaania keele osas rohkem pingutama. Nüüd on mul õigus lisaks online-harjutustele ka koha peal filme, ajakirju lugeda...tuleb vaid kohale minna..
Salsakursustele registreerisin end ka jälle. Algul küll mõtlesin, et sellel semestril enam ei lähe, aga ei saa ma läbi salsata :)
Täna õhtul on plaanis WG-Abend: teeme majanaabritega koos süüa ja mängime lauamänge.
Varsti tahaks piparkooke küpetama hakata :D mul on juba selline jõulumeeleolu. Mandariine ajan nädal aega juba näost sisse ja küünlaid põletan ka igal õhtul.

Monday, October 25, 2010

reisult tagasi


Ehee. Ellu jäin :) kahe reisinädala jooksul külastasin 7 linna: Praha, Brno, Bratislava, Viin, Budapest, Pécs ja Zagreb. Kui peaksin nende linnade seast ühe välja valima, kuhu kindlasti tagasi minna tahaksin, oleks minu valikuks Budapest. Ma poleks iial arvanud, et Ungari pealinn nii suur ja ilus on. Ja järgmisel korral tahaksin kindlasti kurikuulsaid mineraalbasseine külastada! Muidugi on ka Praha väga kauni arhitektuuriga, aga Prahat on vallutanud meeletud turistide hordid, mistõttu ei ole Tšehhi pealinnal nii mõnusat atmosfääri. Bratislava oli suhteliselt pisikese vanalinnaga, aga armsake. Viinis said elamuseks Belvedere`s nähtud Gustav Klimti maal "Suudlus" ning omapärase arhitektuuriga Hundertwasserhaus. Eks natuke seikluseid kuulu iga reisi juurde. Seega polnud sugugi üllatav, et teel Pécist Zagrebi jäin tänu esimese rongi hilinemisele maha oma teisest rongist ning veetsin 3,5h väikese Ungari külakese rongijaamas raamatut lugedest. Äärepealt oleksin ka koju sõites Zagrebis oma rongist maha jäänud, aga õnneks oli taksojuht nii äge, et oli nõus kihutama ja punase tulega ristmikke ületama ja kõnniteedel sõitma :D Aga rongile ma jõudsin - seega lõpp hea, kõik hea :)

Ja olengi tagasi oma saksa argipäevas. Täna algas jälle kool pihta. Tuleb end nüüd jälle 3ks nädalaks õppimise lainele lülitada. Õnneks on minu uus koduke kliinikule märksa lähemal - varasema tunniajase ja 2 bussiga reisi asemel jõuan kooli nüüd ca veerand tunniga - väga bueno :) Nende kolme nädala jooksul pakun öömaja ka oma kursaõele Danale, seega meil on praegu suht full house: mina, Veerle, Dana (mu kursaõde), Christop + tüdruksõber ja Steffen oma tüdrukuga. Aga noh, seltsis segasem :) Ilmad hakkavad Marburgis ka juba vaikselt külmaks muutuma. Täna jõin oma esimese hõõgveini. Ega ju talv ja jõuludki kaugel ole.

PS! kuigi veendusin Ungaris olles veelgi enam, et eesti ja ungari keel kuidagi suguluses ei ole, sain toreda üllatuse osaliseks - nimelt on ka ungarlastel oma kohukesed :) Võib-olla oleme sugulusrahvad siiski :D

Saturday, October 16, 2010

tervitused Ungarist

Sattusin korraks arvuti taha ning kasutan vóimalust, et endast natuke elumárke anda. Möödunud nádala jooksul olen külastanud Brno, Bratislavat, Viini, hetkel veedan viimaseid tunde Budapestis - sóidan óhtul Pecsi, Lóuna-Ungarisse. Kóik siiani külastatud paigad on játnud vága kauni mulje ja hetkel on mul isegi raske öelda, milline neist linnadest on mulle kóige enam meeldinud. Olen kohanud palju vanu sópru ja tutvunud ka uute toredate inimestega (nende seas kahe laheda Austraalia kutiga). Budapestis sain kokku ka minu hea sóbranna Kaia-Liisaga, kes oli parajasti Budapestis konverentsil ja siis kuidagi kujunes óhtu nii, et ka mina olin Kaiaga peenel Gala-Dinneril - vága lahe. Pean nüüd lippama. Olge mónusad :)

Sunday, October 10, 2010

uuele katsele

Kuna ma ikka pidevalt olen ajahadas ning samuti unustan romaane moodunud aegadest kirja panna, yritan asjale nyyd uue meetodiga laheneda. Nimelt yritan endast netivahendusel tihedamalt marku anda...

Nagu ma eelmises kirjutises mainisin, olen hetkel Prahas. Joudsin siia reede hilis6htul ja homme jatkan reisi Brnosse. Minu muljed Prahast on igati positiivsed: vaga ilus arhitektuur, maaliline loodus, mugav & puhas yhistransport ning suureparased kohalikud. Magda, tema 6de Renata ning nende s6branna Marie on nii kylalislahked. Marie oli n6us esimeseks ooks mind enda juurde majutama, hoolimata sellest, et me polnud kunagi kohtunud ning et tema korter on nii pisike, et elu/soogi ja magamistuba on koik yhes toas, pluss sinna juurde veel tema elukaaslane. Praegu oobin Renata pisikeses yhikatoas ja kasutan tema lapakat:)

Magdaga tegime kaks paeva linna tuuri, kondasime mooda vaatamisvaarsuseid, ronisime vaatetornidesse, shoppasime veidi. Nii m6nus! Seega igati suureparane algus minu reisile.

Kiirelt ja lühidalt eelmistest nädalatest

Olen hetkel Prahas s6brannadel kylas, aga selle vaikese kirjutise panin paberile tegelikult juba reedel, rongis olles, teel Marburgist Frankfurti, et sealt edasi startida Mitfahrgelegenheitiga Prahasse. Plaanis on 12paevane reis labi Tsehhi, Slovakkia, Austria, Ungari ja Horvaatia. Tagasi Saksamaale peaksin k6igi eelduste kohaselt j6udma 20.10 rongiga Zagrebist Frankfurti. Sellest k6igest kirjutan aga oma jargmises sissekandes, enne seda pyyan kiirelt vaikese ylevaate moodunud nadalatest teha.
Tyypiliselt minule jai asjade pakkimine ja reisi ettevalmistamine viimasele hetkele. No ja siis vahetult enne Marburgist lahkumist avastasin, et jalle on juba nii hulk aega mooda lainud minu viimasest sissekandest. Et siis sydamerahuga reisile minna, otsustasin natuke juttu yles taheldada. (nii tyyty, et Renata klaviatuurist ei oska ma tapitahti valja v6luda :D )
Aga nyyd siis asjast...Blokk Fuldas loppes nadal tagasi neljapaeval. Sellest ajast alates olin tagasi Marburgis. Nadalake uues kodus moodus ysnagi tegevusterohkelt. Mul oli kylas prantsuse plika AnneLaure, kes eelmised 2 semestrit oli Erasmuslane Marburgis. Sygisest asub ta oppima magistratuuri Berliinis(!)Nii age! Nyyd on jallegi pohjust minu lemmiklinna Saksamaal s6ita :) Eks me siis AnneLaurega tuletasime vanu haid aegu meelde, kaisime sopradel kylas ja Mensas soomas etc.
Oktoobri alguseks on tagasi Marburgi joudnud koik minu vanad s6brad. Nende hulgas ka Belgia tydruk Veerle, kes otsustas peale semestrit Marburgis erasmuslasena astuda siin magistratuuri. Veerle on yhtlasi ka minu uus majanaaber!
Nende kahe toreda syndmuse (AnneLaure kolimine Berliini & Veerle naasmine Marburgi) tahistamiseks ja loomulikult soolaleiva puhul otsustasin korraldada vaikese peo enda juures. Kutsusin k6ik paremad s6brad kylla, kypsetasin lehttaignapirukaid ja chill kestis hiliste ootundideni. Ikka nii hea on erakas elada! Oma kaaselanikega olen ka endiselt vaga rahul:)
Uute valistudengitega vaga palju kontaktis ei ole olnudki. Eelmisel nadalal oli welcome week, aga kaisin ainult yhel yritusel. Uued tunduvad toredad, aga hetkel ei ole mul kuidagi aega ja tahtmist neid lahemalt tundma oppida. Minu vaike grupp vanadest olijatest tundub hetkel tapselt paras. Ah ja, yks kutt on sel aastal Eestist ka : Maardu poiss Jevgeni. Minu esimene reaktsioon oli, pean habiga tunnistama, veidi negatiivne, aga kui ma temaga veidi juttu raakisin, muutus minu arvamus hoopis paremaks. Ta eesti keel on veidi rooste lainud, sest kodukeskkonnas ta ilmselt eesti keelt yldse ei kasuta ning peale selle on ta ca 1 aasta Saksamaal, Heidelbergis elanud, aga tahtmine keelt 6ppida on tal olemas. Seega pole v6imatu, et teeme Tandemi (st tema 6petab mulle vene keelt ja mina talle eesti keelt). Kes oleks seda arvanud?! Elu on ikka tais ootamatusi!

Wednesday, September 22, 2010

Uus algus

Ligi kaks nädalat on mööda läinud minu tagasitulekust Saksamaale. Minu jaoks on see omamoodi ka uus algus. Suur osa minu sõpradest, kellega eelmisel õppeaastal tihedalt lävisin, olid välistudengid ja seega peale aasta möödumist on enamus neist tagasi kodumaale pöördunud. Aga minu suureks rõõmuks on minu uued majakaaslased Steffen ja Christoph väga toredad. Juba esimesel nädalavahetusel, kui ma ametlikult sisse kolisin, tegime ühise lauamänguõhtu ning eelmisel laupäeval käisin koos poiste ja nende sõpradega bowlingut mängimas. Nad on olnud ka suureks abiks toa sisse seadmisel. Ikka hea kui mehed majas, siis on keegi, kes mööblit aitab tõsta ja lampi lakke paneb Natuke tahab elamine veel sättimist ja nokitsemist, aga vaikselt hakkab juba looma. Eelmisel reedel käisin poolataridest kursaõdedega IKEA`s sisseoste tegemas. Minu saagiks oli väike valge laud, roosa laualamp ja uued kardinad :P
Saksas on ilmad kuni tänaseni (täna oli ca 23 kraadi, homme peaks veelgi soojem olema!) olnud pigem vihmased ja jahedad, seega oli väga meeldiv üllatus, et saan juba praegu oma toas kütte sisse keerata ning elamise mõnusalt soojaks muuta. 10. septembril, kui tagasi Marburgi jõudsin, oli minu esimene emotsioon märksa negatiivsem: kedagi polnud kodus, kolasin maja peal nagu sissetungija ringi, sooja vett ei olnud ning toas oli ka kõige tipuks jahe. Nüüd, kui kõik elanikud taas kodus, soe vesi tagasi ja kütegi sees, on uus kodu vägagi hubane juba :) Praegu olen paraku küll nädala sees Fuldas, hetkel käsil 2. nädal, st. üks nädal veel ees, seega Marburgi kodus veel palju elada ei ole saanudki, aga selle lühikese aja jooksul võin juba öelda, et olen väga rõõmus, et ühikast erakasse kolisin!
Teine muudatus minu Saksa elus on see, et astusin lõpuks ometi spordiklubi liikmeks. Eelmisel aasal käisin küll mitmel korral erinevates klubides maad avastamas, aga kuidagi ei suutnud end ühegagi neist siduda, kunagi ei olnud õiget hetke. Küll oli kool Fuldas, küll mõni välisreis või sõit Eestisse plaanis. Eks selgi aastal on kindlasti aegu, kui väga tihti trenni ei jõua (ntks preagu), aga siiski esimene samm vormi ajamise suunas on nüüd tehtud.
Eelmisel nädalavahetusel käisin esimest korda oma kursaõdedega peol ja seda Giessenis, kus minu kursaõed Martyna, Agniezska ja Natalie elavad. Kuigi Giessen on Marburgist vaid 15-30minutise rongisõidu kaugusel, ei sattunud ma aasta tagasi kordagi sinna jalga keerutama.
Mul on väga hea meel, et mõned asjad ei ole vanas heas Marburgis muutunud: endiselt elavad Marburgis itaalia tüdrukud Franceska ja Mary, ungari poiss Robert. Samuti saab endiselt osta maitsvat Döner-box`I Lecker Eck`st, või süüa Auflauf (casserole/vormiroog). Endiselt eksisteerib ka Schwarz-Weiss Caffe, kus ma eelmisel aastal väga tihti sõpradega hängisin. Üle-eelmisel laupäeval käisin seal korra uusi välistudengeid uudistamas, aga pean tunnistama, et jutustasin pigem vanade sõpradega, selle asemel, et uutega tutvust sobitada. Hakkan vist suureks saama?!
Poolteist nädalat kooli on olnud päris intensiivne, aga pean tunnistama, et olen juba märksa rohkem harjunud päevad läbi saksa keelt kuulma. Siiski, kui aine “Kvalitatiivse uurimustöö” raames pidime omavahel intervjuusid tegema ja neid seejärel transkribeerima (sõna-sõnalt kirja panem), tundsin, et võrreldes saksa tudengitega on mul ikka oluliselt raskem. Justkui keeletesti kuulamisülesanne, kus aga vigu teha ei tohi ning ainult sisust aru saamisest ei piisa…Kursavend Michael tegi mulle eile aga komplimendi öeldes peale minu ettekannet, et võrreldes varasemaga olen keeleliselt väga palju edasi arenenud ning suudan presentatsioone tehes palju vabamalt rääkida. Seda oli väga hea kuulda, sest endal on küll selline tunne, et kogu aeg tulevad rääkides vead sisse.
Rääkides keeleõppest siis tänu ühele oma õppejõule sain kontakti 18aastase saksa tüdruku Isabellega, kes oli 2a tagasi aasta aega Tartu lähistel vahetusõpilasena. Väga tore tüdruk! Ja ta räägib suurepäraselt eesti keelt. Nii põnev oli eile temaga eesti ja saksa elu võrrelda ja tema muljeid Eestist kuulda :)

Kauneid sügisilmu!

Thursday, August 12, 2010

Muutuste aeg

Veel viimased tervitused Wehrdast, Marburgi ühikatoast. Minu pisikese toa põrand on täis kaste ja kotte, mis täna lõplikult kursaõe Britta ja tema auto abiga minu uude koju kolivad. Mul on hea meel kolida, sest Wehrda ei ole enam see, mis varem. Kui esmaspäeva hommikul kööki läksin, kohtasin seal juba korruse uusi asukaid. Veidi rohkem kui nädal tagasi kolisid välja jaapani poiss Yu ja hispaania tüdruk Raquel, saksa tudengid on suvevaheajaks koju sõitnud. Niisiis on Wehrda suhteliselt inimtühi ning välistudengitest, keda mina tundsin, ei ela enam kedagi siin. Samas on hetkel päris hea seda rahu ja vaikust nautida. Rohkem kui 10 kuud kestnud aktiivne seltsielu ja Horvaatia reis (mis oli väga äge!) on mind üksjagu tühjaks imenud. Veel viimased pingutused kodutööga ja siis esmaspäeval olengi juba Eestis akusid laadimas :)

ps! panin Horvaatia reisi pildid picasasse üles http://picasaweb.google.com/kartsumm/HorvaatiaBremen# ja reisimuljed kirjutasin/plaanin kirjutada piltide alla ;)

varsti juba näeme!

Thursday, July 29, 2010

Hullumaja puhvet

Kui ma varem olen kurtnud, et mul kogu aeg kiire on, siis see nädal on olnud tormamise tipp. Alates eelmisest neljapäevast olen igal õhtul hilisööni ula peal viibinud, sest iga õhtu on meie "peres" kellegi jaoks olnud viimane õhtu. Kui pühapäeval ja esmaspäeval oli meeleolu väga kurb, siis nüüd mulle tundub, et rahvas on end tühjaks nutnud ja paratamatusega leppinud ning taas energiat leidnud, et viimaseid päevi-öid ühiselt veeta.
Väga kihvt ettevõtmine oli meil eelmisel neljapäeval. Nimelt otsustas Balasz, ungari kutt, kes ka varem Wehrdas elas, matka korraldada - rännaku Wehrdast Marburgi kesklinna. Täpsemalt kujutas see endast 3tunnist jalutuskäiku, mille jooksul me iga bussipeatuse juures pausi ja grupipildi tegime ning Balasz jutustas iga peatusega assotseeruvaid asjalikke & ajuvabu lugusid. See oli omamoodi palverännak. Viimast korda veel nii suure seltskonnaga ja nii nagu mina, kolivad ka kõik mu sõbrad nüüd Wehrdast ära. Seega see oli omamoodi hüvastijätt Wehrdaga.
Rääkides kolimisest, siis täna viisin esimese laadungi asju oma uude kodu. Magda isa sõitis täna Tšehhist Marburgi oma suure mikrobussiga. Tänu temale saigi võimalikuks mu madratsi ja muu suurema kola transportimine. Lisaks sellele leidsin 2 päeva tagasi Marbug Expressi kodulehelt kuulutuse, et üks pere annab tasuta ära oma magamistoa mööbli. Täna käisingi buduaarilaual, laualambil ja kahel öökapil järel. Ka uue kodu võtmed sain kätte :) Lõplikult kolin ilmselt 15. august oma Villa Kunterbunti. See on väike maja, kus peale minu elavad veel 3 inimest. Ümberringi on hästi palju rohelust ja meil on suur aed, eks ilmselt sellise metsiku ilme pärast kannabki Kaffweg 32 nime Villa Kunterbunt, mis tõlkes tähendab Segasuma Suvilat ;)
Teisipäeval tulid oma roadtripi käigus väisama Maris, Liisi ja veel nende 2 sõbrantsi. Nad veetsid Marburgis täpselt 24h, aga ma usun, et jõudsin neile siiski selle lühikese aja jooksul põhilisema ära näidata. Teisipäeva õhtul läksime ka koos Schwarz Weissi ja mul on väga hea meel, et ma oma sõpru tutvustada sain ja neile eesti õlut ja siidrit proovida anda :)
Homme põrutan Riinuga nädalaks Horvaatiasse, seega enne järgmist pühapäeva mind arvuti taga ei leia.

Olge muhedad!

Friday, July 23, 2010

Emotsioonide virrvarr





Marburgis valitsevad praegu vastakad tunded. Ühest küljest on meeleolu rõõmus, sest meie välistudengite seltskond on väga ühtseks muutunud ja viimastel nädalatel oleme tähistanud 3 sünnipäeva, käinud koos rannas ja veetnud niisama palju aega koos, aga samas jääb iga päevaga meid vähemaks, melanhoolia on õhus. Kõige raskem on lahkuda just ameeriklastel ja jaapanlastel, sest tõenäosus, et nad taas Euroopasse lähiajal tulevad, on vägagi väike  Eurooplastega on muidugi lihtsam- Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ei asu Saksast üldsegi väga kaugel, seega ma väga loodan, et järgmisel aastal saan hulgaliselt külalisi ja eks endalgi paar reisiideed juba peas mõlkumas ;) Peale minu jäävad siia neli Itaalia tüdrukut: Francesca, Mary, Annalisa, Valentina, ungari poiss Robert ja muidugi mu saksa sõbrad. Seega ei olegi asi nii traagiline.
Sünnipäeva tähistamine möödus väikeste viperustega, aga kokkuvõttes vägagi lahedalt. Reede öösel enne kluppi minemist sain juba esimesed õnnesoovid ja –laulud. Pidu oli hea, tantsisime hommikuni  Laupäeval toimus nö ametlik üritus. Korraldasin väikese grillipeo prantsuse poiss Guillaume`ga koos. Nimelt oli tal laupäev viimane päev Marburgis, seega ühildasime tema lahkumispeo ja minu sünnipäeva, sest nagunii seltskond on meil ühine. Laupäeva hommikul sadas mitu tundi paduvihma ja kartsin juba, et pidu läheb luhta, aga õhtupoolikul paistis päike ja murugi oli kuiv  Tund aega enne peo ametlikku algust tekkis väike paanika, sest grill, mille pidin laenama usa tüübi Ericu käest, oli tema keldrist haihtunud. Peale mitut telefonikõnet ja orgunni, sebisime uue grilli, mis küll saabus mõnetunnise hilinemisega, aga sellest polnud lugu, sest kui Marburgis teatad, et pidu algab ca 19.00 tulevad külalised nagunii ca 21.00 :D Kui juba osa seltskonda kokku oli tulnud, aga grilli veel polnud, tuli äkki meie juurde kõrvalseltskonnast saksa tüdruk, kes teatas, et nende grill on veel kuum, aga nad ise enam ei grilli, et kui me tahame, siis võime nende grilli laenata!!!! Inimesed ikka vahepeal üllatavad mind oma sõbralikkusega.
Peod Marburgi moodi näevad üldiselt välja nii, et see, kes pidu korraldab, hangib grilli, söed, süütevedeliku, plastnõud ja natuke õlut/sangriat/portugali rosèd ning külalised toovad omalt poolt grillikraami ja jooke. Nii vähe stressi kui sel aastal oma sünnipäeva korraldamisega pole mul juba lapsepõlvest saati olnud :D Ja minu suureks rõõmuks tõstsid prantsuse poised aftekal Schwarz-Weiss cafe`s mind 25x õhku!!! Seega võin ürituse igati kordaläinuks lugeda.
Uue kodu otsingud on tulemust andnud ja kui kõik hästi läheb, siis augusti keskel kolin kesklinnale lähemale. Hakkan maja (!) jagama 2 saksa tüübi ja 1 prantsuse tüdrukuga. Kuigi ma olen nende kõigiga vaid põgusalt tutvunud, oli esmamulje väga positiivne. Nende korraldatud „casting“ oli pigem meeldiv ja otsuse langetasid nad ka juba paari päeva jooksul. Kuigi mul veel uut üürilepingut ei ole, loodan siiski, et see kõik on vaid aja küsimus…
Mitteametlikult olen saanud ka DAAD`ilt positiivse vastuse oma stipendiumi pikendamise kohta. Ametlikke dokumente veel saabunud ei ole, seega hõisata veel ei julge, kuid süda on veidi rahulikum.
Vihale ajas mind aga ühikatebüroo tädi. Kuu aega tagasi väideti mulle, et saan oma ühikalepingu varem lõpetada ja see ei ole mingi probleem. Nüüd, kui asi ametlikuks läks, teatati mulle, et pean vähemalt 6 nädalat ette teatama (mis tähendab, et augusti alguse asemel saan välja kolida alles augusti lõpus) ning lepingu enneaegse lõpetamise eest pean lisaks veel 10€ maksma. Ok see kõik on veel mõistetav, aga siis ütles bürootädi mulle naeratades: „ juhul kui me kedagi septembriks teie tuppa elama ei leia, olete kohustatud maksma ka septembrikuu üüri“. Õnneks on sügisel tulemas palju uusi tudengeid, kes elamist vajavad, seega ilmselt ei tohiks probleemi tekkida, aga vihale ajab siinne korraldus ikkagi. Ootan juba oma uude koju kolimist. Hetkel on mul vaid madrats, pall, põrandalamp ja peegel, aga esimesteks nädalateks piisab vast.
Kodutöö kirjutamine edeneb visalt, aga siiski edeneb. 17.juuliks pidin ära esitama teadusartiklite nimekirja ja lühikokkuvõtte iga uuringu kohta, et mind lubataks kodutööd esitada. Eile sain ametliku meili, et olen lubatud kodutöö kirjutamisele/esitamisele  Nojah, nüüd oleks vist aeg kirjutama hakata..
Suured kallistused!

Sunday, July 11, 2010

õhk 40 kraadi + jalgpallikired = tuleohtlik Marburg!





Nii nagu Eestiski on Saksamaal endiselt kuumalaine. Nädalavahetusel oli ca 35-40 kraadi. Päeval oli muidugi suht hull, muudkui higistad ja midagi teha ei jaksa – türgi suvekooli ajad tulevad meelde :), aga õhtuti on ikka mõnus küll särgi väel ringi lipata!

Eelmisel nädalavahetusel 3.07 sõitsime sõpradega Marburgi lähedal asuva Niederweimar See (järv) äärde. Rahvast oli muidugi murdu, sest tol laupäeval toimus järve ääres ka saksa mängu public viewing. Hoolimata meeletust rahvamassist oli ikkagi mõnus veekogu ääres lebotada ja ülekuumenemise vältimiseks iga poole tunni tagant end vete visata.

Jalgpallipalavik on selleks korraks möödas, MM võitja selgunud. Kolmapäeval enne Saksamaa mängu oli linn täis tiimisärkides fänne, autopeegleid kaunistasid lipuvärvid, akendel lehvisid lipud. Meiegi seadsime end varakult valmis, et pubis häid kohti saada. Mis aga tähendas seda, et olime juba kell 18.00 platsis, mäng algas teatavasti alles pool üheksa, aga pool 7 olid enamus pubid juba rahvast pungil.
Enne pubisse minekut olin tunnistajaks lõbusale seigale. Nimelt ostis ungari tsikk Dora hispaania värvidega lilleketi. Koos vahetusrahaga ulatas poemüüja muiates talle pabersalvräti ning lausus: „Seda läheb sul hiljem vaja.“ Nojah, kes pärast naerab, naerab paremini. Saksamaa kaotuse juures oli vaid üks hea asi – bussid sõitsid õhtul graafikujärgi :D

Minu rõõmuks oli viimane Saksa mäng Uruguay vastu ilus. Seevastu tänane Hispaania Hollandi mäng oli nõmedalt vägivaldne. Siinsete hispaania sõprade pärast on mul hea meel, et Hispaania võitis, aga ma olen ka rõõmus, et MM selleks korraks läbi on. Nüüd saab mõnda aega jälle rohkem õppimisele pühendada. Viimased kaks nädalat olen üritanud usinasti raamatukogus ja arvuti taga kodutöid kirjutada. Vähemalt üks kodutöö on nüüd esitatud. Teisega läheb visamalt, sest teema saan põhimõtteliselt ise valida, aga see peaks olema mingil määral seotud magistritööga. Et aga ma veel ikka ei tea, millest ma oma lõputöö kirjutada tahan/reaalselt saan, siis olen ka mitu korda juba meelt ja teemat muutnud ning palju aega raisku lasknud. Aga see on vist kadalipp, mida iga magistritudeng paratamatult läbima peab.

Keskendumisele pole ka pidev korteriotsimine, erinevate tubade vaatamas käimine kaasa aidanud. Saksamaal on tudengite ja töötamist alustavate noorte seas levinud elada WG`s ehk Wohngemeinschaftis, mis sisuliselt tähendab ühiskorterit. Erinevus Eestiga seisneb aga selles, et siin on täiesti tavaline, et kui keegi välja kolib, siis otsitakse asemele võhivõõras inimene. Et asi muidugi võimalikult komplitseeritud ja aeganõudev oleks, siis näidatakse korterit väga paljudele huvilistele, st mitme nädala jooksul korraldatakse nö casting. Ja kui siis ca 10-30tüüpi on toa üle vaadanud ja korterielanikud kandideerijatele hinnangu andnud, siis teatatakse 2 nädala jooksul otsus. Kõige hämmastavam on aga see, et nii mõnedki tudengid on nous oma tuba välja üürima ka vaid kuuks, kaheks kui lähevad teise linna praktikat tegema. Ühest küljest muidugi rahaline kokkuhoid, aga kas kogu see vaev end ka ära tasub?

Et suur kuumus, toppav kodutöö, korteriotsingud ja endiselt teadmatus, mis saab stipendiumist mind päris hulluks ei ajaks, otsustasin nädalvahetuseks Marburgist põgeneda ning Sarile ja Tobiasele nende uude Hannoveri korterisse külla sõita. See oli väga õige otsus. Hiline ärkamine ja brunch õdusas kohvikus, šoppamine, jäätisekohvikus milkshake`i nautimine, vesirattaga sõitmine ja kokteiliraamatu abiga improviseerimine olid just need tegevused, mis mind taas energiaga laadida aitasid.

Wednesday, June 30, 2010

Hiliskevad




Viimased 2 nädalat on möödunud peamiselt jalgpallipalavikus. Vähemalt korra päevas olen sõpradega kusagil pubis istunud ja palli tagaajavatele kuttidele kaasa elanud, ja seda vabatahtlikult :D Tänu sellele olen ka Marburgi kohvikuid ja pubisid palju paremini tundma õppinud, varem lihtsalt puudus vajadus neisse sisse astuda. Tänu suurele hulgale Hispaania sõpradele olen pöialt hoidnud ka Hispaania tiimile kuigi minu suuremateks lemmikuteks on Saksamaa ja Brasiilia. Ma kujutan ette, et Marburgis läheks hullumaja lahti kui Saksamaa MM võitma peaks. Juba preagu, peale igat võidumängu on Marburgi peaväljak, Rudolfsplatz inimesi pilgeni täis. Bussid ei sõida, inimesed pidutsevad autoteedel, ronivad bussiootepaviljonide või valgusfooride otsa – ühesõnaga crazy!
Jaanipäev jäi mul sellel aastal kahjuks pidamata, st lõket ei teinud, aga kuna kolmapäeval Saksamaa võitis jalgpallis Ghanat, siis peomeeleolu valitses linnas ikkagi :) Ja eelmisel reedel tähistasid 4 minu head sõpra -jaapanlane Yu, hispaanlane Juan, prantslane Guillaume ja brasiilia poiss Celso-oma sünnipäeva. Grillisime vorstikesi ja tegime lõket. Marburgis on hetkel väga palavad ilmad, seega oli mõnus poole ööni väljas tiksuda :) Ka salsatunnid toimuvad mul nüüd õhtuti õues muru peal.
Grillimine Saksa moodi on iseeneest väga prosta- tuleb hankida grill, tuli alla teha, grillvorstid tulele, seejärel brötcheni (valgest jahust saiake) vahele pista ja ketšupit ja/või sinepit peale määrida. Kiire, odav, maitsev!
Eelmisel nädalal tulid Marburgisse 5 esimese semestri erasmuslast. Nii tore! Aeg on nii kiirelt läinud, tundus nagu polekski nad ära olnud. Kaks ungarlast – Dora ja Balazs – jäävad Marburgisse kuni juuli lõpuni! Normaalsetel riikidel on ülikoolides juba ju suvevaheaeg ja seega hea võimalus taas külla sõita. Mul on väga hea meel, et õpin Marburgis. Ma ei tea, millest see tuleneb, vbl Marburgi väiksusest, aga meil on välistudengites väga tore seltskond. Ja see seltskond ei ole mitte väike, ca 50 inimest käivad regulaarselt koos, olgu see siis jalgpalli vaatamine, mensas lõunatamine, kellegi sünnipäev. Lihtsalt imeline. Ma hakkan seda seltskonda uuel semestril kindlasti taga igatsema...
Mul alates sellest esmaspäevast, st 28. juunist selle semestri viimane 3nädalane blokk. Erinevalt varasematest blokkidest ei olegi mul kooli iga päev 8st 18ni. Kliinikumi pean minema vaid mõned korrad nädalas, ülejäänud aega saan ise planeerida. Blokk kannab nimetust Angewandte Forschung (Rakenduslik teadustöö) ja kujutab endast ettevalmistust magistritöö läbiviimiseks. Seega “vaba aja” pean veetma raamatukogus teadusartikleid otsides ja selle baasilt kirjandusülevaadet kirjutades ning seejärel eelteste tehes. Aga mulle nii täitsa meeldib, sest saan pühenduda just sellele, mis mulle huvi pakub.
Eelmisel neljapäeval läksin lõpuks perearsti juurde. Tänu Euroopa ravikindlustuskaardile pidin visiidi eest maksma 10€ (seda maksavad ka kohalikud). Kurtsin arstile oma pidevat nohu ja väsimust. Doktor Moritz on väga tore. Kirjutas mulle spetsninaspray ja tegi lisaks veel vereanalüüsid ja EKG. Mõlemad olid korras :) Praksis oli väga meeldiv, arst ka hästi tore. Ma väga loodan, et mulle tagantjärele ühtegi arvet ei laeku :D
Kuna Hesseni liidumaa on puukentsefaliidi suhtes riskipiirkond (kigi Marburgis on aastas vbl 1 juht), tähendab see seda, et siinsetel elanikel on õigus end tasuta vaktsineerida. Põhja-Eesti on ju seevastu väga suure riskiga ala, seega kasutasin võimalust ja lasin esimese süsti ära teha.
Saatekirjadega seevastu on Saksamaal väga tobe süsteem. Kui sa lähed kvartalis (ntks aprill-juuni) perearsti juurde ja ta annab sulle saatekirja eriarsti juurde ja sul õnnestub kvartali sees arsti juurde minna, siis sa dopelt maksma ei pea. Mina ajastasin teadmatusest kehvasti ja seega kuna käisin arsti juures 24. juunil ja nahaarsti aja sain 6.juuliks, pean hankima uue saatekirja ja maksma uuesti 10€ Täielik tobedus! Aga noh, ma elan ju Saksamaal , nii et ma ei olnud üllatunud ;)

Praegu seoses Saksamaaga meenus mulle veel üks naljakas komme – nimelt on siin täiesti normaalne vahuveini apelsinimahla või siirupiga segada! Terviseks!

Thursday, June 17, 2010

Reisimuljeid





Möödunud nädalalõpul trippisin mööda Saksamaad ringi. Neljapäeval sõitsin 2h rongiga lõunasse Heidelbergi (aitäh Semesterticket, et lubad tasuta sõita), et saada kokku läti sõbrantsi Gundegaga. Nimelt elab Heidelbergis Gundega hea sõbranna Ilze, kes on lätlanna, kuid elab juba 5. Aastat Saksamaal, sest on abielus sakslasega. Niisiis sõitis Gundega pisikese Grietaga nädalaks Heidelbergi ja mina otsustasin spontaanselt neile päevaks külla sõita. Ilmaga vedas meil meeletult. Väljas oli üle 30 (!) kraadi sooja. Lihtsalt suurepärane ilm, et minna Freibad (välibasseini). Me ajastasime väga õigesti, et läksime juba ca 11 paiku sinna. Seega oli meil mitu tundi rahu ja vaikust ning nautisime päikest ja suplust peaaegu omapäi, see-eest pärastlõunast alates saabus inimmass. Kuna Saksamaal merepiir suht olematu, siis on inmesed harjunud Freibad`külastama. Olin meeldivalt üllatunud: suur territoorium mitme basseini, vettehüppetorni, purskkaevude ja liulaskmise toruga ja seda piiramatuks ajaks vaid 2€ eest  Nojah, kuigi mul õrn krunt oli juba all, lõppes 5h päikese käes vedelemist ikkagi teatava päikesepõletusega. Öösel magamist siiski ei seganud 
Reedel põrutasin aga hoopis muus suunas. Nimelt sõitsin Itta, täpsemalt Jena külje all asuvasse väikelinna nimega Bad Klosterlausnitz, kus elab mu kursaõde Dana. Ida-Saksamaa on ikka hoopis teistsugune kui Lääne-Saksamaa, kohe kodune tunne tekkis :D Õhtul sõitsime ca 30km kaugusel asuvasse Jenasse Dana sõprade juurde. Jenas oli parasjagu Flutlicht festival, mis kujutas endast suures pargis vabaõhukontserte. Festivali korraldavad noored vabatahtlikud ning asja ideeks on võidelda fašismi ja rassismi vastu. Ja muidugi nautida muusikat, veini, süüa Thüringeri kuulsat Bratwursti. Jena linna väga palju tundma ei õppinud, kui siis nii palju, kui läbi vanalinna koju jalutasime. Hingematvat muljet ei jätnud, küll aga FritzMitte friikartulid on ühed parimad, mida siiani söönud olen ja kindlasti kohe ühed suurimad. Ja friikate juurde sai valida ca 10 erineva kastme vahel. Jippiii. Ma olen ju teadatuntud kastmetefänn 
Laupäeval sõitsime väikese seltskonnaga (9 noort) Jüterbog`i. Ehk siis veelgi rohkem itta. Selles Brandenburgi liidumaa küla kesapõllul toimus järgmine festival. Kuigi üritus oli pigem pisike, on seda peetud juba paarkümmend aastat. Igal aastal on oma teema. Sellel korral oli teemaks: Tsaari-Venemaa. Mu Matrjoškadega kõrvarõngad ja babuška sall lõid laineid  Üldiselt meenutas üritus mulle vägisi tüüpilist Eesti jaanipäeva. Seltskond koguneb kusagile maakohta, telgid pannakse püsti, juba keskpäeval hakatakse jooma õlut/veini, vahelduva eduga sajab vihma ja õhtul tehakse lõket  Picasa-pildid räägivad kindlasti enda eest.
Pühapäeval käisime kambakesi Dana kuti tädi juures kohvi joomas ning tagasiteel tegime tee ääres peatuse ning sõime Soljanka`t (seljanka saksa keeles). Õhtul vedelesin lihtsalt Dana kodus ja vaatasime esimest Saksamaa mängu. MM on siin ikka oluliselt tähtsam kui Eestis (nojah, Eesti ju ei osale ka). Igal pool on väljas lehvimas Saksa lipud, ka autod on kaunistatud lipukeste või lipuvärvides peeglikatetega. Ja Marburgis ei ole mul muidugi pääsu ka muude mängude vaatamisest.Teisipäeval vaatasin Brasiilia mängu, eile Hispaania oma, täna Mehhiko-Pransusmaa. Ma ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, aga nähes oma sõpru sellele kõigele nii hingega kaasa elavat, on minusgi kerge huvi tärganud.
Esmaspäeval külastasin omapäi Weimarit. Weimar oli tähtis kultuurikeskus 19. sajandi alguses. Seal elasid Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schiller ning veel mõned teised tähtsad tegelased. Weimari vanalinn oli väga ilus, samuti suur park Ilm` jõe ääres.
Tagasi koju jõudsin esmaspäeva hilisõhtul väsinud aga rahulolevana. Mõneks ajaks sai nüüd reisiisu rahuldatud. Selle nädalavahetuse veedan arvatavasti rahulikult Marburgis chillides ja kodutööd (vbl) kirjutades.

Vereloovutamisest Marburgi moodi


Päeva heategu on tehtud! Nimelt käisin esimest korda üle aasta aja verd andmas ja seda Saksamaal. Igal neljapäeval on võimalik verd loovutada kooli söökla juures asuvas ruumis. Eestis näiteks suvaline välismaalane verd loovutada ei saa - doonor peab olema Eestis elanud alaliselt vähemalt 2 aastat. Seevastu siin ei huvitanud kedagi, kui kaua ma juba Saksamaal elanud olen.
Üldiselt oli vereloovutamise protsess sarnane kodumaisele, kuid siiski jäid silma mõned erinevused.
1. lisaks vererõhule ja veresuhkrule mõõdetakse ka kehatemperatuuri (sisekõrvast) ning kuulatakse südant
2. enne vereloovutamist juua ei anta :(
3. pärast vereloovutamist sai valida apfelschorle, coca cola (!) ja vee vahel. Ei mingeid küpsiseid ega kohvi :( See-eest maksab Ülikooli kliinikum iga loovutamise eest 20€ (ca 300 kr) :)
4. Kui Eestis võivad naised verd loovutada iga 4 kuu tagant, siis siin juba iga 3 kuu tagant
5. Dokumente täites andsin oma allkirja ka nõudele, et peale vere andmist 30minuti jooksul ühistransporti ei kasuta :D

Loodetavasti tagab heategu mulle õnne korteriotsingutel, sest nimelt seda on mul nüüd hädasti vaja. Käisin täna ühikatebüroos, kus mulle teatati, et kuna olen nö "vahetusüliõpilane", siis ei ole mul õigust oma üürilepingut peale 31.09.2010 pikendada!

Wednesday, June 16, 2010

Kärt tuleb koju!


Ostsin lennupiletid ära, seega nüüd on asi ametlik:
tulen Eestisse täpselt 2 kuu pärast, 16. augustil. Lendan AirBalticuga läbi Riia. Stardin Frankfurdist kell 15.20 ja Tallinna peaksin kõigi eelduste kohaselt jõudma 00.50 (17.08).

Tagasi Saksamaale sõidan 10.septembril.

Niisiis seekord olen kodus ligi kuu aega! jippii!

Wednesday, June 9, 2010

Elu on lill




Kõlgutan jalakesi oma koduakna äärel ja naudin sooja suveilma. Palavad ilmad on Marburgis kestnud juba üle nädala ja lõpuks ometi saan seda täiel rinnal nautida. Nimelt lõppes eelmise reedega mu blokk ja esmaspäeval oli suuline eksam. Eksam nägi välja järmiselt: olime jagatud kolmestesse gruppidesse. Iga grupiliige sai ühe ja sama inglisekeelse teadusliku artikli. Seejärel jagati meid kõiki kolme eri ruumidesse ja anti 1h aega materjal läbi töötada. Sellele järgnes suuline küsimustele vastamine 3liikmelise komisjoni ees. Küsimused olid üldiselt artikli sisu kohta, aga ka spetsiifilisemalt biostatistika vallas. Peale minu vastasid samaaegselt eksamit ka 2 poolatarist kursaõde. Eksam ei olnud just kergete killast, sest artikkel oli suhteliselt keeruliselt kirjutatud ja statistilised arvutused olid sellised, mida me loengus väga põhjalikult käsitlenud ei olnud. Seda suurem oli minu üllatus, kui kuulsin, et minu teadmisi hinnati kõrgeima võimaliku hindega - "1" ! Nüüdseks olen saanud ka teise kirjaliku eksami tulemuse: 2,7. Seega hetkel olen kõik oma eksamid edukalt sooritanud ja seda isegi üle kursuse keskmise tulemusega:) Niisiis arvan, et olen igati ära teeninud väikese puhkuse. Kooli mul nüüd järgmised 3nädalat ei ole ja kuigi pean juuli alguseks kirjutama ühe kodutöö, plaanin esimese nädala võtta vabalt. Täna tegingi sellega juba algust: vaatasin Lahni ääres tudengite võistlusi paadis teineteise pikali lükkamisel. Seejärel laotasin oma pleedi vanasse botaanikaaeda ja alustasin Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest" saksa keeles lugemist. Koduteel avastasin Rossmannist rohelise tee, mida seni olen joonud vaid Tallinna Vapianos ja minu suureks rõõmuks maksis see vaid 1€. Rääkides hindadest, on Saksas võimalik vägagi soodsalt eluks vajalikku kraami hankida. Näiteks üleeile käisin poes ja ostsin endale meigieemaldi, 2xšampooni, nõudepesuvahendi ja maksin nende eest veidi üle 4€ (ca 60kr)!
Minu jaapanlasest ühikanaaber Yu üllatas mind meeldivalt. Ta käis nimelt sõpradega Poolas trippimas ja tõi siis meile väikesed kingid kaasa. Teised said poola õlut, aga kuna Yu teadis, et mina õlut (endiselt) ei joo, tõi ta mulle poola kummikomme :)
Raquelil tulid täna hispaania sõbrannad külla, mis tähendab, et õhtul hakkame isetehtud Sangriat jooma ja seejärel läheme Nachtsaloni salsa peole :) ELU ON LILL!

Tuesday, June 8, 2010

Kultuurseid muljeid




Möödunud nädalal õnnestus mul filmide ja muusika vallas toredaid avastusi teha. Neid muljeid jagan meeleldi ka teiega.

Filmidest
Eelmisel esmaspäeval otustasime kursaõde Danaga kinno minna. Läksime vaatama saksa filmi “Vincent will Meer”, mis räägib 3st noorest, kes põevad erinvaid psüühikahäireid. Nad tutvuvad raviasutuses ja otsustavad siis ühiselt haiglajuhataja autot “laenata” ja Itaaliasse mere äärde põgeneda. Filmi lühituvutustuse põhjal ei oleks iial arvanud, et tegu on ülikihvti filmiga. Ma pole juba ammu nii head näitlejatööd näinud.

http://www.youtube.com/watch?v=tiq2O29Igic (filmi trailer)

Megahea on ka filmi soudrack, eriti meeldib mulle filmi tunnuslugu ansamblilt Train
http://www.youtube.com/watch?v=4DrX8AFIQao

Teisipäeva öösel kell 2.00 tuli erasmuse sõpradega idee vaadata hispaania filmi “Airbag”. See on hispaaniapärane mix Pulp Fiction`ist ja Hangoverist :D
http://www.youtube.com/watch?v=xU6Mj4o2biA&feature=related

Neljapäeva ja pühapäeva õhtu kujunesid järjekordseks filmimaratoniks. Nimelt otsustasime ära vaadata “Uhkus ja eelarvamus” (“Pride and Prejudice”).
http://www.youtube.com/watch?v=hasKmDr1yrA&feature=fvst
Tegu on 1995 aasta Briti televersiooniga, mis koosneb 6st 50minutisest osast. Meespeaosa mängib selles filmis Colin Firth! No on ikka seksikas mees! Meil on tüdrukutega juba uus plaan – nimelt filmiõhtu margariitade ja sinise supiga “Bridget Jones`i päevikut” vaadates.

Minu uueks lemmikseriaaliks on kujunenud “How I met your mother”. Kahju, et seda Eesti televisioonis ei näidata. See on lihtsalt meganaljakas.

Eelmisel kolmapäeval külastasin kursaõdede ja Magdaga Hessentag`i (Hesseni päevi). Hessentag on üle nädala aja kestev Hesseni liidumaa festival, mis sel aastal toimus 28.05st 6.06ni Stadtallendorf`s. Stadtallendorf on pisike linnake, ca 20minutise rongisõidu kaugusel Marburgist. Ega seal vist muul ajal midagi põnevat toimugi, aga festivali raames oli palju lavasid ja peotelke, erinevaid söögi-ja joogikohti. Mõnes mõttes täiesti võrreldav meie Õllesummeriga. Erinevuseks aga see, et sissepääs oli kõigile tasuta (v.a mõned kontserdid, näiteks Pink`i oma) ning festivali territooriumil võis täiesti vabalt oma alkoholi tarbida (!). Meie läksime kuulama saksa reggae staari Gentleman`i. Mina temast enne kontserti suurt miskit kuulnud polnudki. Pean tunnistama, et väga kihvt oli. Tüüp andis 2 tundi tasuta non-stop kontserti ja rahvas suutis ta isegi 2 korda lavale tagasi kutsuda. Tänu youtube`le olen nüüd tema muusikat päevade kaupa leierdanud :)

Minu lemmiklugudeks on
1. Serenity http://www.youtube.com/watch?v=ZuJ4ue0sfSo
2. Different Places http://www.youtube.com/watch?v=jOJhD-JhFSo&feature=channel
3. Intoxication http://www.youtube.com/watch?v=iURlT4AKbWs&feature=channel

Hafenfesti raames Marburgis (22. Mail) esines bänd The Les Clöchards -Ohren- und Augenfutter vom Feinsten (toit kõrvadele ja silmadele parimatest;) The Les Clöchards on coverband, kes esitab tuntud lugusid erinevatest stiilidest (Country, Rock'n'Roll, Reggae, Jazz, Funk, Pop)
http://www.cloechards.de/frames/frames.html

Siin kohal veel mõned näited saksa popmuusikast:
Frauenarzt & Manny Marc „Das geht ab“
http://www.youtube.com/watch?v=vQqpMukDSP4&feature=related

Xavier Naidoo - Alles kann besser werden
http://www.youtube.com/watch?v=wMIGQp4YhuU

Culcha Candela - Monsta
http://www.youtube.com/watch?v=6Kjw4VuQZNQ&feature=related

Culcha Candela - Schöne Neue Welt
http://www.youtube.com/watch?v=XBCj-XCcnsU

Ich + Ich - Einer von Zweien
http://www.youtube.com/watch?v=1MRZ76tH9Zg&feature=related

Tuesday, June 1, 2010

Minu Eesti ja minu Berliin

Lugesin hiljuti läbi Justin Petrone "My Estonia". Justin on itaalia juurtega ameeriklane, kes on abielus ajakirjanik Epp Petrone`ga ning elab hetkel Eestis. Oma raamatus kirjutab ta oma esimestest muljetest Eestist ja eestlastest. Tema kirjutistest jäid silma mõned tabavad märkused, mida tahaksin teiega jagada.

„ I thought that organizing things was just one of Epp`s quirks. Later I would find out that it was an Estonian national pastime”. (minu puhul kehtib see ütlus vägagi :D)

“Here in Estonia, I noticed, milk came in bags. My favorite was the red one with the fluffy white clouds. Even if Estonians could be icy in person, they sure knew how to make everything cute and childlike, even their milk”.

"All this time, Epp`s brother stood on the sidelines saying nothing. He wasn`t threatening. He wasn`t particularly happy. He was just like one of the trees. That`s what many of the Estonians were like, come to think of it. Walking trees."

Estonians are timenazis

“Supposedly Estonian women were the country`s greatest national resource. Finland had Nokia, but Estonia had babes. Estonian women did their best to comply with this edict. They spent fortunes on their hair and their clothes, creating an image of sultry northern womanhood. No man was strong enough to resist such temptation.”

“For guys in the south Estonian countryside, I guessed, drinking beer and cutting wood were among life`s greatest pleasures.”

“The women were bustling powerhouses. The men were barely there. That`s how most Estonian couples were.”

“By standing up on that bus to Viljandi, I had broken unspoken Estonan rules: always keep your personal problems to yourself. Never ask others for help, even if your wife is pregnant and thirsthy on a hot bus. If she`s thirsty, it`s your own fault for not buying water at the station.”

Kuigi raamatus oli kommentaare, millega minu arvamus üldse kokku ei lähe, oli siiski väga huvitav lugeda oma kodumaa kohta läbi välismaiste silmade. Eestist eemal olles olen ka ise hakanud riikidevahelisi erinevusi rohkem märkama ja analüüsima. Kultuurierinevus Saksamaa ja Eesti vahel ei ole küll meeletult suur, on mulle siiski silma jäänud teatvaid erinevusi.

Kuigi ka sakslasi peetakse suhteliselt külmadeks ja kidakeelseteks, pean mainima, et teeninduskultuur on lõuna pool siiski parem. Iga teenindaja, olgu see siis toidupoe kassapidaja või ettekandja soovib "ilusat päeva" või "kena nädalavahetust". Eestis oled õnnelik, kui keegi tere ja head aegagi suvatseb lausuda.

Teisalt jälle näiteks Tallinna tänavapildis jäi mulle silma oluliselt enam kauneid naisi. Ma ei väida, et saksa naised oleksid koledad, aga eestlannad omavad kohe kindlasti paremat stiilitunnetust ning pööravad oluliselt rohkem tähelepanu oma väljanägemisele. Inetuid inimesi ju pole olemas, aga küsimus on selles, kuidas oma parimaid külgi esile tuua ja selles osas on eesti tüdrukud märksa pädevamad :) Näiteks kõrgete kontsade kandmine on Marburgis pigem haruldus (ok, vbl pole päris adekvaatne pealinn Tallinnat väikese tudengilinnaga võrrelda), aga minu jaoks on see siiski esmane kogemus, kui kontsad alla pannes meeletu tähelepanu osaks sain. ja seda vaid sellepärast, et 10cm pikem olin :D

Berliinis on muidugi lood teised, sest seal elab juba väga palju erivatest rahvustest inimesi pluss lisaks meeletud turistide hordid, kes linna külastavad. Möödunud nädalavahetusel Berliinis nautisin täiega Kastanienalleel ja Oranienburger Strassel inimeste jälgimist. Nimetatud tänavad on Berliini ühed alternatiivsemad paigad. Mõnus oli araabia kiirsöögirestoranis istuda ja möödakäijaid vaadelda. Ikka tõeline rahvaste Baabel! Ööbisime Magdaga minu slovakist sõbra Tomaše juures, kes elab "Väike-Ankara`s" ehk Kreuzbergil, mis kujutab endast türgi kogukonna peamist elukohta Berliinis. Siiski, lisaks lugematutele türgi kohvikutele, toidukauplustele ja döner/kebab- poodidele, asub seal ka palju toredaid baare ja pubisid, mida berliinlased väga meeleldi külastavad. Veetes paar päeva suurlinnas oli nii mõnus tunda suurlinna 24h kestvat melu, aga samas ka nautidda Berliinile omast muretust ja rahu ning olla kultuurne - külastasime nimelt Pergamoni muuseumi. Seal on lisaks lugematutele muudele aaretele ka kuulus Babüloonia Ištari värav. Kui ma peaksin valima, kus ma Saksamaal elaksin, siis esimene valik oleks kindlasti Berliin.

Riin küsis minult kunagi, et mis on see, mida ma Eestis olles Saksamaal taga igatsen. Peale lühikest järelemõtlemist, vastasin järgmise loeteluga:
Straciatella jogurt - seda müüakse siin 1kilostes ämbrites ja mul pole probleemi sellest vähemalt pool korraga nahka panna
brezel (soolane kringlikujujuline pagaritoode)
Eestisse tagasi kolides hakkan kindlasti puudust tundma võimalusest tänaval soodsalt hiinakast Nudel-box`i või döneri ostmisest.
Kodunt eemal olles meeletult kodumaist toitu taga polegi igatsenud hakanud, aga ilmselt on ka 3-4 kuud ka liiga lühike aeg selleks. Siiski oli mul väga hea meel kodus olles juua ploomimahla ja siidrit , süüa pelmeene, hapukoort, rakvere pihve, rosoljet, pasteeti, maiustada mõnusalt paksu kondendspiimaga. Antud toitude loetelu ei tähenda, et ma Eestis olleks vaid nendest toituksingi, kuid need olid söögid, mida süües taipasin, et Saksamaal ma neid süüa ei saagi. Jäätisekokteil ploomimahlaga jäi seekord küll joomata, aga vähemalt on ka Marburgis võimalik osta minu lemmikut vahvlijäätist rummi-rosinaga (mis küll millegi pärast kannab siin nime Malaga).

Nii palju siis minu lubadusest, et palju ei kirjuta :D
Õnnitlused neile, kes lõpuni jõudsid!

"Many small people who in many small places do many small things that can alter the face of the world" (Aafrika vanasõna, mis on maalitud Berliini müürile East Side Gallerys). Niisiis tehke pisikesi asju!

Monday, May 24, 2010

Kiire-kiire-kiire-tempo-tempo-tempo…………..time out


No kurjam küll, mina ei saa lihtsalt aru, kuhu see aeg kaob. Eestis Annet&Stiili lugedes jäi silma nõuanded blogikirjutajatele, kus soovitati kirjutada tihti ja vähe korraga. Ma muidugi siis arvasin, et ja-jah, väga hea mõte, aga sellegipoolest on mu viimasest sissekandest juba 3 nädalat (!) möödas. Nojah, ma üritan seekord vähe lühemalt kirjutada ning edaspidi oma tegemistest sagedamini märku anda :)

Nädalad kodus möödusid meeletus tempos. 2 nädalat oli ilmselget liiga vähe, kui tahta veeta aega perega, saada kokku sõpradega, käia juuksuris, hamba-, naha- ja muude doktorite juures, viia parandusse kaelakett ja kingad, pidada maha 4 sünnipäeva, tähistada emadepäeva, sõita Viljandisse vanaemale külla, teha lüke Tartusse, õppida eksamiteks ning kõige selle juures mitte stressata. Oma suureks rõõmuks, õnnestus mul siiski kõik olulised asjatoimetused ja kohtumised ellu viia ja seega vahepeatusega Riias (käisin Läti sõbrantsil Gundegal külas) väsinud, kuid õnnelikuna tagasi Marburgi naasta.
Kusjuures samal päeval, kui mina Saksamaale jõudsin, tulid mulle kõigest 5h hiljem külla Piret ja Hardo. Seega pidin leidma viisi, kuidas jagada aega õppimise ja linna näitamise vahel. Teatavate mööndustega, peamiselt õppimise arvelt, jõudsin neile oma siinset elu siiski tutvustada. Ilmaga mu kaugetel külalistel paraku kuidagi ei vedanud. Just siis, kui Eestisse oli jõudnud suur suvi, oli Marburgis ja Frankfurdis ilm vägagi jahe.

Seevastu sellel laupäeval käisin pisikese seltskonnaga jälle Frankfurdis ja ilm oli jumalik. Mina ja Magda otsustasime minna Frankfurdi loomaaeda. Zoo oli Tallinna omast väiksem, aga just parajalt nii suur, et mõned tunnid mõnusalt aega veeta.
Marburgis toimus sellel nädalavahetusel Hafenfest (Sadamafestival), mis kujutas endast tasuta kontserte erinvatel lavadel, väikest vabaõhuturgu, lugematuid söögimajakesi. Nii mööduski suurem osa pikast nädalavahetusest Lahni jõe ääres peesitades, sõpradega grillides ja õhtul kontserditel rokkides. Nii palju tantsu ja tralli pole ammu teinud. Kuigi ma oma 2. eksami tulemust veel ei tea ja seega kergendatult hingata ei julge (ühe eksami sain edukalt sooritatud, hindeks 2,7 – Saksas on hinded tagurpidi, st 5 – läbi kukkunud ja 1- suurepärane) ning kool on hetkel täie hooga käimas, oli üle pika aja tõsiselt hea aeg hetkeks maha võtta ja kevadet nautida. Homme läheb taas õppetöö hooga lahti, aga vähemalt andis pikem nädalavahetus üle pika aja võimaluse end välja puhata.

PS! Sakslased on kevadel väga usinad kirikupühade tähistajad. Peale Pfingsten`I (Nelipühad, 24.05) on punased päevad ka 13.05 – Christi Himmelfahrt (Ülestõusmispüha) ja 3. Juuni Fronleichnam (seda ma ei oska tõlkida). Minule kui paganale jääb nende pühade tõeline tähendus ilmselt mõistmata, kuid ekstra vaba päeva vastu ei ole mul küll midagi :O

Päikesest palavad tervitused!

Sunday, May 2, 2010

Kevadisi muljeid




Seda sissekannet kirjutades istun tegelikult juba emme-issi kodus Viimsis, aga lühidalt üritan viimaste nädalate Saksa sündmused kirja panna.
Eelmine sissekanne lõppes mul sellega, et olin teel Karlsruhe`sse – DAAD-stipendiaatide kokkutulekule. See 3päevane üritus oli väga tore. Korraldustiim oli võrratut tööd teinud, sest 600 inimese majutamine, söötmine ja tegevuse organiseerimine ei ole sugugi kerge ülesanne. Mulle meeldivad sellised üritused, kus jagatakse nimesilte ja mappe – tundsin end kohe veidi tähtsamana kui tavaliselt! Lisaks maitsvatele õhtusöökidele ja muule vabaaja programmile, oli meil ka võimalus oma referaadi juhtidega suhelda. Igaühe käest uuriti personaalselt, kuidas oma õppeprogrammiga rahul on ja kuidas toimib international office`I töö. Samuti sai õhtusöögi ajal koos veini juues maast ja ilmast rääkida. Loodetavasti aitab see isikliku kontakti loomine ka minu stipendiumi pikendamisele kaasa. Vahetult enne Eestisse tulekut esitasin vajaminevad dokumendid ära, aga ma ei ole ju siiani ühtegi eksamit sooritanud, seega hõisata ei julge.
DAAD-üritusel olid ka slovaki poiss Lukaš (temaga käisin Sardiinias) ja Ryan (USA-tüüp, kellega suhtlen tihedalt Marburgis). Hea, kui paar tuttavat nägu olemas olid. Siiski õnnestus tutvuda ka mitme toreda uue inimesega. Näiteks horvaatia tüdruk Andrea, kes õpib Fuldas. Väga tore oli viimasel Fulda nädalal nö mõne “kohalikuga” ka kokku saada  Vbl sügisel saan Fuldas õppides isegi Andrea juures öömaja ! Viimane Fulda nädal möödus muidu suhteliselt samas rütmis kui 2 eelmist: pikad päevad täis erinevaid seminare ja grupitöid. Õnnestus kohtuda ka Fulda-poolse füsio prorgrammijuhiga. Väga positiivse mulje jättis. Üldiselt mulle tundub, et Fuldas on asjad paremini organiseeritud, kui just välja jätta fakt, et jaanuaris jäi just Fulda blokk ära :D Sotsiaalsete uuringute aines õppisin lähemalt tundma USA tervishoiusüsteemi. Kui ma saksa süsteemi kirusin, siis usa oma on veelgi keerulisem :D
Karlsruhe jättis samuti väga vahva mulje. Linn on väga roheline: väga palju on erinevaid ilusaid parke. Meil õnneks vedas ilmaga. Sel nädalavahetusel (16-18.05) läks üle pika aja jälle soojaks ning seega oli terve linn rahvast täis. Inimesed lihtsalt peesitasid parkides või hängisid kohvikutes.
Minu suureks rõõmuks jäi selline kaunis ilm pidama ka Marburgis. Eelmisel nädalavahetusel (24-25.04) ja sellelgi nädalal veetsin pool aega oma akna all päevitades ja “õppides”. Elamine Wehrdas ei olegi enam nii tobe. Minu null-korruse toa aknast on lihtsalt supermugav välja ronida ja päikeselaigus peesitada. Ka Marburgi kesklinn oli hoopis teist nägu. Lahni jõe kaldad olid tihedalt täis seltskondi, kes grillisid ja chillisid. Ja grillisid sõna otseses mõttes! Lisaks sellele, et Saksas on avalikes kohtades lubatud alkoholi tarbida on lubatud ka elaval tulle süüa valmistada! Aga ka kultuur on muidugi teine. Igaüks koristab enda järelt ära ja läbu maha ei jääta. Eestis, ma kardan, oleksid lood teised.
Viimasel ajal on mul Lindsay ja Magdaga tekkinud tore traditsioon lõuna ajal koos süüa teha. Näiteks valmistas Magda meile maitsvat küüslaugusuppi. Lubasin tüdrukutele suure suuga, et kui kodumaalt tagasi jõuan, siis valmistan midagi tüüpilist eestimaist. Hmm..mis ikkagi oleks see kõige tüüpilisem ja maitsvam roog, mida kokata??? Ettepanekud ja soovitused on igati teretulnud!
Uue hooga on ka trennid alanud. Salsas on minu suureks rõõmuks Pawel ka jälle platsis , niisiis partneri muret ei ole  Reedeti hakkan ka HipHopis käima, paraku eelmisel nädalal jäi tund ära. Seega treenerit veel kohanud ei olegi, aga trennikaaslased jätsid väga toreda mulje.
Teisipäeval õnnestus lõpuks ometi soome poiss Teemuga kohvile minna. Olime seda juba ca 2 kuud plaaninud :D Väga tore oli jälle suomea puhuda :D Nii naljakas kui see ka ei tundu, on mul millegi pärast väga hea meel kaugel Saksamaal olles “naabreid” kohata.
Kolmapäeval (28.04) pidasime maha selle kevade kõige lahedama peo – Ryani lahkumispeo. Omakeskis oleme Ryanit Ryanairiks kutsuma hakanud ja loomulikult pidi ka pidu stiilis “ryanair flies home” tulema. Mina mängisin stjuuardessi ja jagasin kõigile pidulistele pardakaarte, turvakontroll konfiskeeris üleliigse alkoholi ja tants & trall kestis hilisööni 
Aga nüüd olen kaheks nädalaks (täpsemalt kuni 12.mai) kodus! Sõbrad, andke endast märku!