Friday, April 16, 2010

Asumisel Fuldas

Nagu ma juba korduvalt varem olen jutustanud, on mul väga veider õppesüsteem. Eesti keelde võiks berufsbegleitend tõlkida vbl kui kaugõpe, kuid samas tundide arvu kokku lüües on tegu siiski täisõppega, lihtsalt semestri tunnid on 9 nädala peale kokku pressitud. Mis muidugi tähendab seda, et bloki ajal on koolipäevad vägagi intensiivsed ja pikad. Samas on iga bloki vahel 3 nädalat pausi, mis on mul siiani võimaldanud päris palju reisida. Sedan nii Saksamaal kui välismaal. Tänu blokkide vahelisele pausile saan näiteks ka mai alguses kaheks nädalaks koju tulla. Juba nii ootan!
Nojah, igatahes hetkel on mul jälle käsil blokk. Seekord siis esimest korda Fuldas. Ametlikult oleks esimene Fulda-blokk pidanud aset leidma juba jaanuaris, aga kuna sellesse aega langes õppekordinaatorivahetus Fuldas, siis lükkus blokk sügissemestrisse. Fulda on elanike arvu poolest natuke väiksem kui Marburg. Tegu on tüüpilise saksa väikelinnaga: armas rohkete sõrestikmajadega vanalinn, sekka mõned kirikud, ostutänav, ülikool. Meeldiv, aga ei midagi erilist. Kuigi pean mainima et Hochschule Fulda campus on päris tore. Marburgis on ülikooli alla kuuluvad hooned kõk mööda linna laiali (nagu Tartus), siin aga on hooned kõik lähestikku. Juttude järgi oli see vana sõjaväe territoorium. Koolisöökla on tore, toit on isegi maitsvam ja soodsam kui Marburgis, paraku on aga Mensa oluliselt väiksem, seega lõuna ajal tuleb alati söögisabas seista.
Elukohaga vedas mul seekord tõeliselt. Seejuures pean tänama kursaõde Danat, kes millalgi ammu oli Fulda kodulehel kuulutanud, et otsib ajutist majutust ja sai seeläbi kontakti ühe perega, kes üürib tuba oma eramaja 2. korrusel. Nii me siis jagamegi need 3 nädalat Fuldas tuba. Aga pole üldse hullu: tuba on suur (2 suurt madratsit mahuvat vabalt sisse), meil on telekas ja vannituba jagame vaid perepojaga. Üldiselt tundub, et elame Fulda eliitsemas elamurajoonis (eriti kui autoparki jälgida). Vanalinna lippab 10minutiga, kooli minekuks kulub ca 15-20 minutit. Milline hea vaheldus on olla sõltumatu bussiliiklusest! Ja Fuldas on Aldi Süd (Marburgis Aldi Nord), mis on hoopis ilusama ja avarama väljanägemise ja suurema kaubavalikuga. Seega pole Fuldal häda midagi, aga Marburg on siiski minu jaoks kodusem 
Esimesed 2 blokinädalat on möödunud väga kiiresti. Nojah, saladuse katte all algas minu esimene nädal päeva võrra hiljem, sest jõudsin Sardiiniast tagasi teisipäeva õhtul, kui ametlikult kool juba pihta oli hakanud. Seepärasst ka see väga varajane äratus kolmapäeval, et kell 8 ilusti Fuldasse jõuda. Muidu on Fulda nädala esimesel päeval hilisem algus ja reedeti varasem lõpp. Niisiis sukeldusin kohe täiega õppetöösse. Praeguses blokis on põhimõtteliselt 4 erinevat ainet: Kvaliteedijuhtimine (Qualitätsmanagement), Kvantitatiivse uurimustöö alused (Quantitative Forschung); Kvalitatiivse uurimustöö alused (Qualitative Forschung) ja Versorgungsforschung. Päevad on pikad, st 8st 18.40ni ja valdavalt 3-4 akadeemilist tundi (a`1,5h) ühe õppejõuga järjest. Seejuures on muidugi super, et meil on kursusel vaid 12 inimest, sest õhkkond on vaba ja kui pisikestest töögruppides (ca 3-4in) midagi ette valmistama peame, ei ole stressi teistele ette kandmisel. Hinnaalandust “välismaalastele” ei tehta: õppejõud räägivad kiiresti, sõna peavad kõik võtma…. Kuna see blokk on valdavalt jutustava sisuga ja pigem abstraktne, siis seda raskem ta ka minule on. Ma lihtsalt ei oska võõrkeeles mulli ajada, aga kui pärist täpselt pointile pihta ei saa (saksa tudengidki ei saa), siis soga ajada on päris keeruline :D Teine kitsaskoht seisneb selles, et mul puuduvad algteadmised saksa tervishoiusüsteemist. Eestis on lihtne: üks organisatsioon – Haigekassa – eraldab raha ja töötavad inimesed on automaatselt kindlustatud. Saksas aga on olukord märksa segasem (tüüpiline!): inimene saab ise valida, kuidas ta kindlustatud on ning vastavalt sellele tulevad ka ravirahad sajast erinevast institutsioonist. Lisaks sellele armastavad sakslased ju ka igasugu lühendeid, seega kohati on kogu jutt mulle nagu hiina keel. Ühe õppejõuga vesteldes tuli välja, et ta tuttava laps oli õppinud aasta Tartus tavakoolis ja tema kommentaar elule Eestis: kõik on oluliselt lihtsamalt korraldatud  Üheks tähtsaks diskussiooni teemaks oli meil seminaris Üle-, ala- ja valeravi (Über-, Unter- und Fehlversorgung), kusjuures minu üllatuseks selgus, et Saksamaal on suureks probleemiks üleravimine, mis tähendab seda, et väga kergekäeliselt määratakse igasugu protseduure (eriti privaatselt kindlustatud patsientide puhul) ning ka opereeritakse väga usinasti, ka siis, kui näidustus selleks puudub (näiteks põlveliigese artroplastika, rinnaop kardetava vähi puhul, stentimine juba väikese veresoonte ahenemise puhu)l jne. Statistika järgi opereeritakse aastas ilma tõelise vajaduseta 100 000 inimest, mis tähendab tervishoiusüsteemile ca Miljardi euro ulatuses mõttetut kulu!
Saksas on viimase 5 aasta jooksul hakatud rääkima seostest lõualuu –hammaste problemaatika ja kaela- ja seljavalude vahel. Eestis ei tea sellest veel vist keegi  Täiesti tavaline on see, et hambaarstil on õigus suunata hambumisprobleemidega patsient ka füsioterapeudi juurde ravile. Väga kihvt!
Möödunud kahe nädala jooksul olen teinud nii palju grupitöid, vähemalt kaks igas päevas. Õnneks enamuse nende ettevalmistamiseks on eraldatud aega seminaride sees. Siiski paar ülesannet oleme ka kooliväliselt lahendama pidanud. Tänu sellele avanes mul võimalus näha kursaõe Wencke uut kodu saksa “Bauernhof`is” ehk suurtalus. Nimelt kolis ta kokku oma poiss-sõbraga, kes elab vanematega Fulda külje all “maal”. Kutt on õppinud talupidamist ja täitsa maamees valmis. Tema perele kuulub hiiglaslik lehmadearmee ja sadakond siga, pluss kanad. Wenckele külla mines õnnestus kogu värki oma silmaga näha. Minu lapsepõlve kogemused paari lehma, mõne kana-kuke ja seaga oli selle kõrval ikka hoopis teine teema :D Kuna Wencke juurde läksime Danaga juba hommikul, siis saime osa tervislikust taluhommikusöögist: kodumunad, värske lehmapiim ja isetehtud maasikadžemm (oma emme tehtud maitseb siiski paremini )
Eelmisel nädalavahetusel sain üle pika aja (rohkem kui 2 kuud) Frankfurdis kokku Sari ja Tobiasega. Et ilm oli päikeseline, otsustasime minna Maini jõe peale praamiga sõitma. Koos läksime ka second handi, mis asus kesklinnas. Suur oli minu šokk nähes sealseid mõttetult kõrgeid hindu – igatsen Tartu ja Viljandi kaltsukaid!. Veel suurem oli aga üllatus leides riiete seast Ivo Nikkolo kleidi, mille eest seal 90€ (ca 1500kr) küsiti. Ma kahtlen, kas see värskena Eestis poeski nii palju on maksnud :D Teine poeelamus oli Hollister. See on USA suurfirma tütarettevõte. Põhimõtteliselt on tegu keskmisest kallima riidekauplusega, kuid asja teeb eriliseks see, et poodi pääsemiseks peab seisma sabas. Uksel on turvamehed, poes sees on hämar valgustus ja pigem klubilik atmosfäär pluss suur parfüümipiv. Uudishimust olin valmis pool tundi järjekorras seisma, aga seda ilmselt ka esimest ja viimast korda: riided olid küll armsad, aga mitte ka nüüd nii megaerilised ja seejuures totaalselt ülehinnatud.
Esmaspäeva õhtul läksime kursaõdedega Ülikooli kohvikusse Café Chaos filmiõhtule vaatama Quentin Tarantino filmi “Four Rooms”. See on jälle üks selline linateos, mida rohkem vaadates, rohkem meeldima hakkab. Sissepääs oli tasuta ning ka koerad olid lubatud ;), filmi kõrvale oli võimalik baarist snäkke ja jooke tellida. Täitsa chill õhtu 
Nelja aine kohta on mul 4 naisõppejõudu: 2 bitschi ja 2 toredat õppejõudu. Kvaliteedijuhtimise tädi oli üleolev ja armastas iga 2h tunni järel teha feedback-ringe, mis tähendas, et kõik pidid kommenteerima. Negatiivseid kommentaare ja kriitikat ta paraku vaid ignoreeris ja komplimentide puhul oli kõrvust tõstetud – ühesõnaga mõttetu :D Õnneks temaga selle bloki jooksul rohkem kokku ei puutu. Kvantitatiivse uurimustöö õppejõuks on nooremapoolne tüdruk. Aga ka tema on ninakas ja üritab end kogu aeg kehtestada. Eks vahetundidel laseme siis klatšides jälle auru välja :D Tasakaaluks on ülejäänud kaks naisterahvast aga väga meeldivad. Versorgungsforschungi tädi on väga kompetente (teab väga palju ka Eesti tervishoiusüsteemist) ja ka inimesena ülitore. Kui meie olime ametis grupitöödega, siis läks ta vabatahtlikult kõigile üle tee asuvast kohvikust kohvi tooma ning keeldus ka raha võtmast! Pagariäride rohkus ja erinevate saiakeste ja pirukate (ka soolaste) mitmekesisus (croissants, mitmevilja, juustu, singi, taimetoitlaste jne) on omased kogu Saksamaale. Ka kohvi joovad sakslased palju, kuigi kohvi kanguse ja koguste osas jäävad nad vist siiski rootslastele alla.
Õnneks oli mul täna (reedel) kavas loengud-seminarid Kvalitatiivse uurimistöö õppejõuga, kes on samuti rõõmsameelne ja sõbralik. Tänu sellele õnnestus mul end vabaks küsida ja DAAD` kohtumisele sõita. Seda sissekannet kirjutades istungi DAAD poolt organiseeritud bussis, olen teel Fuldast Karlsruhe`sse, kus 16-18. 04 toimub stipendiaatide kohtumine. Seekord on seltskond veidi teine kui oktoobris Bonnis. Osalejad ei ole jagatud riikide järgi, kust nad pärit on, vaid regioonide järgi, kus nad õpivad. See kohtumine hõlmab enda alla Hesseni ja Baden-Wüttenbergi liidumaa . Osavõtjaid on ca 500-600 ringis. Vähemalt paar tuttavat - Lukas ja Ryan - on tulemas. Olen juba põnevil, mida seekord tähtsat räägitakse…

Wednesday, April 14, 2010

1 suurepärane seiklus, 2 imeilusat saart, 3 pöörast reisiselli, 4 kiiret ratast ja rohkem kui 1600km – muljed Sardiiniast & Korsikalt (31.03-6.04.10)

Veidi rohkem kui nädalakese olen juba tagasi Saksamaa pinnal veetnud, aga kuna mul reisilt naastes kohe kool pihta hakkas, ei olegi mahti olnud reisimuljeid üles täheldada.
Kokkuvõttes oli reis väga kihvt. Pigem oli seekord tegu aktiivse puhkusega, mis tähendas seda, et hiljemalt oli äratus kell 8.00 ja ringi trippisime senikaua kuni pimedaks läks. Ilmadega vedas meil ka, päeval oli sooja keskmiselt 16-20 kraadi ja õhtuti ca 8. Seega palavus meid ei piinanud, aga päike säras enamus päevadest.
Enne reisi meil väga mingeid kindlaid plaane polnudki. Lend oli ostetud, üüriauto nädalaks broneeritud ja esimese öö majutus Algheros reserveeritud, kõik ülejäänu oli lahtine. Ja see tegigi reisi toredaks. Iga päev oli täis ootamatusi ja vastavalt tujudele saime oma plaane probleemideta ümber mängida. Tähtis oli õhtuks, st enne pimeduse saabumist (kell 8) telkimispaik leida ja toiduvarusid nii planeerida, et pühade ajal (pühap, esmasp) söök otsa ei lõppeks. Nimelt on lihavõtete ajal kauplused Itaalias ja Prantsusmaal suletud.
Sardiiniasse lendasin 31. märtsil kahe sõbra – Lukaše ja Michaliga. Lend oli järjekordselt Frankfurt Hahnist – maailma kõige ebamugavamast lennujaamast- Ryanairiga, aga tänu meeldivale seltskonnale möödus lennureis täitsa kenasti. Algherosse jõudsime ca kuue ajal õhtul. Just parajalt nii, et jalutada armsatel itaaliapärastel tänavatel, nautida merevaadet ja otsida üles B&B, kus me esimese öö veetsime.
Neljapäevast läks tõsine trippimine lahti. Tänu Michali reisiraamatule ja Lukaše GPS`le õnnestus meil väga ägedaid paiku avastada. Ma arvan, et suht mõttetu on igast vaatamisväärsusest siin kirjutada, sellepärast laadisin oma reisipildid picasawebi http://picasaweb.google.com/kartsumm/SardiiniaJaKorsika#
üles ja kirjutasin kommentaarid piltide alla. Suur osa pilte on mul veel tegelikult saamata. Michalil oli kaasas kõvem pill – peegelkaamera –seega tema pildid peaksid veelgi paremad olema ;)
Üldiselt nägi meie päevaplaan välja järgmine: äratus päikesetõusuga, seejärel kohaliku söögikoha leidmine, kus hommikukohvi nautida. Kõht täis, lõime jälle kaarti lahti ja otsisime sealt lähiümbruse huvitavad sihtkohad ja siis ei jäänudki muud üles, kui aaddress navigatsioonisüsteemi sisestada ning päev võis alata. Õhtu lähenedes tuli jälle kaarti lähemalt uurida, et leida eraldatud rannake, kus segamatult telkida. Ametlikult on camping Sardiinias va ametlikes kämpingupaikades keelatud. Aga kuna aprillis pole hooaeg veel alanud ning turistide hordidest pole veel haisugi,siis õnnestus meil segamatult üksildasi rannaribasid leida, kus ööbida. Isegi kui me oleksime tasulistes telkimiskohtades majutuda soovinud, oleks see suht võimatu olnud, sest valdavalt olid need paigad veel suletud. Õnnekombel leidsime igaks ööks (3) eraldatud looduskauni rannad, kusjuures pean mainima, et iga rand oli täiesti omanäoline. Vastavalt sellele, kas ööbisime Costa Verde`s (läänerannik), Cala Gonone`s (idarannik) või Santa Theresa lähistel (põhjarannik) olid liiv, kaljud, taimestik täiesti erinevad, aga päikesetõus ja -loojang võrdväärselt hingematvalt kaunid.
Kokkuvõttes külastasime Sardiinias mitmeid erinevaid väikelinnu, väisasime pealinn Cagliarit (seal kohtasin juhuslikult eestlaseid!), käisime mägedes matkamas; Korsikal külastasime pealinn Ajaccio´t ja endist pealinna Corte`t , rallisime käänulistel mägiteedel jpm. Paaril korral pidasime piknikku ka rannas. Paraku oli vesi veel liiga külm (ma oletan, et ca 13-14 kraadi), seega ujuma ei jõudnudki. Vbl kui oleksime tõesti pika päeva kuumal rannaliival veetnud, oleks enese karastamine isegi reaalne olnud, aga paraku veetsime randades maksimaalselt paar tundi. Lihavõtetele järgneval esmaspäeval, mis enamus Euroopas on püha, otsustasime veidi pikemaks Rondinara laheääres (Korsika lõunaosas) pidama jääda. Mina korjasin suuri teokarpe (saak oli mul päris hea :P), poisid matkasid kaljudel . Rannas oli kahjuks küllaltki tuuline, õnneks leidsin siiski põõsa, mille varjus päikest nautida ja just siis, kui olin end mõnusasti sisse seadnud ja ajalehe lahti löönud, sain osa Slovaki lihavõttetraditsioonist. Nimel kallasid poisid mind külma mereveega üle ning andsid vitsa. See pidavat nimelt naised värskena hoidma ja õnne tooma:D ning tänutäheks saavad mehepojad siis maiustusi ja kingitusi. Niisiis ei jäänudki mul muud üle kui rõõmustada :D
Keelelilselt oli see reis samuti huvitav kogemus, sest Sardiinias räägitakse itaalia keelt ja Korsikal prantsuse keelt, mis tähendab seda, et inglise keelega palju peale hakata ei olnud. Õnneks oskasid Michal ja Lukaš algtasemel itaalia keelt, seega päris hätta ei jäänud. Mind aitas hispaania keele valdamine. Siiski oli naljakas kogemus Korsikal õhtust sööma minnes. Menüü oli loomulikult ainult prantsusekeelne. Otsustasime kõik kompleksmenüüde kasuks, mis tähendas seda, et iga käigu jaoks tuli teha valik 3-4st erinevast toidust. Mina valisin enamus road suhtkoht huupi, aga kuna tegu oli hea söögikohaga ja ma söön valdavalt kõike, siis midagi hullu ei juhtunud. Olin nagu väike laps jõululaupäevaõhtul – põnevil teadmatuse ees. Õnneks pettuma ei pidanud.
Päris ilma viperusteta me siiski ei pääsenud. Korsikale plaanisime jääda 2 päevaks ehk siis pühapäeval praamiga Korsikale (ca 1h sõitu) ja esmaspäeva õhtul viimase praamiga jälle tagasi Sardiiniasse. Nii nautisimegi esmaspäeval täiel rinnal selget taevast ja päikest Korsikal (terve eelmise oli nimelt padukat sadanud) ja nautisime päeva. Suur oli šokk, kui selgus, et viimane praam 20.30 ei väljugi, sest praam Sardiiniast ei väljunud tormise ilma tõttu. Kusjuures laht Bonifacio juures (Korsika pool), mis oli 20km kaugusel Sardiiniast, oli täiesti vaikne. Lainetest polnud märkigi, tormist rääkimata. Nojah, siis läks meil kerge paanika lahti, sest kojulend oli juba teisipäeval kell 17.00. Sadamast lennujaama oli aga 2,5 h autosõitu. Esimene praam teisipäeva hommikuks oli meie lootustest hoolimata välja müüdud. Veetsime öö ekstra sadamas, et olla esimeste seas, kes pileteid hangivad, aga paraku olid need reisijad eelisseisus, kes pileti ära jäänud laevale olid muretsenud. Meil oli veel 2 võimalust, 9.30 või 12.00. Siiski sebisime end varasemale praamile, mis jättis meile võimaluse viimasel päeval ka natuke Sardiinia põhjarannikut (Costa Paradiso) avastada. Kuigi me ei plaaninud veeta ööd Bonifacios, andis see siiski meile suurepärase võimaluse linna tundma õppida. Lugematud pisikesed tänavad, vana kindluse müürid ja vaade pimeduses tuledesäras jahisadamale ning trepid, mis viisid kaljunõlvalt alla mere äärde. Väga kihvt.
Teisipäeval jõudsime siiski õigeaegselt lennujaama ning autogi (loe: teine kodu) õnnestus tervena (!) tagastada. Niisiis lõpp, kõik hea. Marburgi koju jõudsin väsinud, aga õnnelikuna teisipäeva hilisõhtul ning järgmise päeva varahommikul läks õppimine täie hooga jälle lahti. Lõpuks ometi on mul blokk Fuldas. Päevad on küll pikad (täna olin koolis kaheksani õhtul), aga loengud huvitavad. Sellest kõigest kirjutan lähemalt aga järgmises sissekandes.
Edu üleujutustega võitlemisel ;)