Asumisel Fuldas

Nagu ma juba korduvalt varem olen jutustanud, on mul väga veider õppesüsteem. Eesti keelde võiks berufsbegleitend tõlkida vbl kui kaugõpe, kuid samas tundide arvu kokku lüües on tegu siiski täisõppega, lihtsalt semestri tunnid on 9 nädala peale kokku pressitud. Mis muidugi tähendab seda, et bloki ajal on koolipäevad vägagi intensiivsed ja pikad. Samas on iga bloki vahel 3 nädalat pausi, mis on mul siiani võimaldanud päris palju reisida. Sedan nii Saksamaal kui välismaal. Tänu blokkide vahelisele pausile saan näiteks ka mai alguses kaheks nädalaks koju tulla. Juba nii ootan!
Nojah, igatahes hetkel on mul jälle käsil blokk. Seekord siis esimest korda Fuldas. Ametlikult oleks esimene Fulda-blokk pidanud aset leidma juba jaanuaris, aga kuna sellesse aega langes õppekordinaatorivahetus Fuldas, siis lükkus blokk sügissemestrisse. Fulda on elanike arvu poolest natuke väiksem kui Marburg. Tegu on tüüpilise saksa väikelinnaga: armas rohkete sõrestikmajadega vanalinn, sekka mõned kirikud, ostutänav, ülikool. Meeldiv, aga ei midagi erilist. Kuigi pean mainima et Hochschule Fulda campus on päris tore. Marburgis on ülikooli alla kuuluvad hooned kõk mööda linna laiali (nagu Tartus), siin aga on hooned kõik lähestikku. Juttude järgi oli see vana sõjaväe territoorium. Koolisöökla on tore, toit on isegi maitsvam ja soodsam kui Marburgis, paraku on aga Mensa oluliselt väiksem, seega lõuna ajal tuleb alati söögisabas seista.
Elukohaga vedas mul seekord tõeliselt. Seejuures pean tänama kursaõde Danat, kes millalgi ammu oli Fulda kodulehel kuulutanud, et otsib ajutist majutust ja sai seeläbi kontakti ühe perega, kes üürib tuba oma eramaja 2. korrusel. Nii me siis jagamegi need 3 nädalat Fuldas tuba. Aga pole üldse hullu: tuba on suur (2 suurt madratsit mahuvat vabalt sisse), meil on telekas ja vannituba jagame vaid perepojaga. Üldiselt tundub, et elame Fulda eliitsemas elamurajoonis (eriti kui autoparki jälgida). Vanalinna lippab 10minutiga, kooli minekuks kulub ca 15-20 minutit. Milline hea vaheldus on olla sõltumatu bussiliiklusest! Ja Fuldas on Aldi Süd (Marburgis Aldi Nord), mis on hoopis ilusama ja avarama väljanägemise ja suurema kaubavalikuga. Seega pole Fuldal häda midagi, aga Marburg on siiski minu jaoks kodusem 
Esimesed 2 blokinädalat on möödunud väga kiiresti. Nojah, saladuse katte all algas minu esimene nädal päeva võrra hiljem, sest jõudsin Sardiiniast tagasi teisipäeva õhtul, kui ametlikult kool juba pihta oli hakanud. Seepärasst ka see väga varajane äratus kolmapäeval, et kell 8 ilusti Fuldasse jõuda. Muidu on Fulda nädala esimesel päeval hilisem algus ja reedeti varasem lõpp. Niisiis sukeldusin kohe täiega õppetöösse. Praeguses blokis on põhimõtteliselt 4 erinevat ainet: Kvaliteedijuhtimine (Qualitätsmanagement), Kvantitatiivse uurimustöö alused (Quantitative Forschung); Kvalitatiivse uurimustöö alused (Qualitative Forschung) ja Versorgungsforschung. Päevad on pikad, st 8st 18.40ni ja valdavalt 3-4 akadeemilist tundi (a`1,5h) ühe õppejõuga järjest. Seejuures on muidugi super, et meil on kursusel vaid 12 inimest, sest õhkkond on vaba ja kui pisikestest töögruppides (ca 3-4in) midagi ette valmistama peame, ei ole stressi teistele ette kandmisel. Hinnaalandust “välismaalastele” ei tehta: õppejõud räägivad kiiresti, sõna peavad kõik võtma…. Kuna see blokk on valdavalt jutustava sisuga ja pigem abstraktne, siis seda raskem ta ka minule on. Ma lihtsalt ei oska võõrkeeles mulli ajada, aga kui pärist täpselt pointile pihta ei saa (saksa tudengidki ei saa), siis soga ajada on päris keeruline :D Teine kitsaskoht seisneb selles, et mul puuduvad algteadmised saksa tervishoiusüsteemist. Eestis on lihtne: üks organisatsioon – Haigekassa – eraldab raha ja töötavad inimesed on automaatselt kindlustatud. Saksas aga on olukord märksa segasem (tüüpiline!): inimene saab ise valida, kuidas ta kindlustatud on ning vastavalt sellele tulevad ka ravirahad sajast erinevast institutsioonist. Lisaks sellele armastavad sakslased ju ka igasugu lühendeid, seega kohati on kogu jutt mulle nagu hiina keel. Ühe õppejõuga vesteldes tuli välja, et ta tuttava laps oli õppinud aasta Tartus tavakoolis ja tema kommentaar elule Eestis: kõik on oluliselt lihtsamalt korraldatud  Üheks tähtsaks diskussiooni teemaks oli meil seminaris Üle-, ala- ja valeravi (Über-, Unter- und Fehlversorgung), kusjuures minu üllatuseks selgus, et Saksamaal on suureks probleemiks üleravimine, mis tähendab seda, et väga kergekäeliselt määratakse igasugu protseduure (eriti privaatselt kindlustatud patsientide puhul) ning ka opereeritakse väga usinasti, ka siis, kui näidustus selleks puudub (näiteks põlveliigese artroplastika, rinnaop kardetava vähi puhul, stentimine juba väikese veresoonte ahenemise puhu)l jne. Statistika järgi opereeritakse aastas ilma tõelise vajaduseta 100 000 inimest, mis tähendab tervishoiusüsteemile ca Miljardi euro ulatuses mõttetut kulu!
Saksas on viimase 5 aasta jooksul hakatud rääkima seostest lõualuu –hammaste problemaatika ja kaela- ja seljavalude vahel. Eestis ei tea sellest veel vist keegi  Täiesti tavaline on see, et hambaarstil on õigus suunata hambumisprobleemidega patsient ka füsioterapeudi juurde ravile. Väga kihvt!
Möödunud kahe nädala jooksul olen teinud nii palju grupitöid, vähemalt kaks igas päevas. Õnneks enamuse nende ettevalmistamiseks on eraldatud aega seminaride sees. Siiski paar ülesannet oleme ka kooliväliselt lahendama pidanud. Tänu sellele avanes mul võimalus näha kursaõe Wencke uut kodu saksa “Bauernhof`is” ehk suurtalus. Nimelt kolis ta kokku oma poiss-sõbraga, kes elab vanematega Fulda külje all “maal”. Kutt on õppinud talupidamist ja täitsa maamees valmis. Tema perele kuulub hiiglaslik lehmadearmee ja sadakond siga, pluss kanad. Wenckele külla mines õnnestus kogu värki oma silmaga näha. Minu lapsepõlve kogemused paari lehma, mõne kana-kuke ja seaga oli selle kõrval ikka hoopis teine teema :D Kuna Wencke juurde läksime Danaga juba hommikul, siis saime osa tervislikust taluhommikusöögist: kodumunad, värske lehmapiim ja isetehtud maasikadžemm (oma emme tehtud maitseb siiski paremini )
Eelmisel nädalavahetusel sain üle pika aja (rohkem kui 2 kuud) Frankfurdis kokku Sari ja Tobiasega. Et ilm oli päikeseline, otsustasime minna Maini jõe peale praamiga sõitma. Koos läksime ka second handi, mis asus kesklinnas. Suur oli minu šokk nähes sealseid mõttetult kõrgeid hindu – igatsen Tartu ja Viljandi kaltsukaid!. Veel suurem oli aga üllatus leides riiete seast Ivo Nikkolo kleidi, mille eest seal 90€ (ca 1500kr) küsiti. Ma kahtlen, kas see värskena Eestis poeski nii palju on maksnud :D Teine poeelamus oli Hollister. See on USA suurfirma tütarettevõte. Põhimõtteliselt on tegu keskmisest kallima riidekauplusega, kuid asja teeb eriliseks see, et poodi pääsemiseks peab seisma sabas. Uksel on turvamehed, poes sees on hämar valgustus ja pigem klubilik atmosfäär pluss suur parfüümipiv. Uudishimust olin valmis pool tundi järjekorras seisma, aga seda ilmselt ka esimest ja viimast korda: riided olid küll armsad, aga mitte ka nüüd nii megaerilised ja seejuures totaalselt ülehinnatud.
Esmaspäeva õhtul läksime kursaõdedega Ülikooli kohvikusse Café Chaos filmiõhtule vaatama Quentin Tarantino filmi “Four Rooms”. See on jälle üks selline linateos, mida rohkem vaadates, rohkem meeldima hakkab. Sissepääs oli tasuta ning ka koerad olid lubatud ;), filmi kõrvale oli võimalik baarist snäkke ja jooke tellida. Täitsa chill õhtu 
Nelja aine kohta on mul 4 naisõppejõudu: 2 bitschi ja 2 toredat õppejõudu. Kvaliteedijuhtimise tädi oli üleolev ja armastas iga 2h tunni järel teha feedback-ringe, mis tähendas, et kõik pidid kommenteerima. Negatiivseid kommentaare ja kriitikat ta paraku vaid ignoreeris ja komplimentide puhul oli kõrvust tõstetud – ühesõnaga mõttetu :D Õnneks temaga selle bloki jooksul rohkem kokku ei puutu. Kvantitatiivse uurimustöö õppejõuks on nooremapoolne tüdruk. Aga ka tema on ninakas ja üritab end kogu aeg kehtestada. Eks vahetundidel laseme siis klatšides jälle auru välja :D Tasakaaluks on ülejäänud kaks naisterahvast aga väga meeldivad. Versorgungsforschungi tädi on väga kompetente (teab väga palju ka Eesti tervishoiusüsteemist) ja ka inimesena ülitore. Kui meie olime ametis grupitöödega, siis läks ta vabatahtlikult kõigile üle tee asuvast kohvikust kohvi tooma ning keeldus ka raha võtmast! Pagariäride rohkus ja erinevate saiakeste ja pirukate (ka soolaste) mitmekesisus (croissants, mitmevilja, juustu, singi, taimetoitlaste jne) on omased kogu Saksamaale. Ka kohvi joovad sakslased palju, kuigi kohvi kanguse ja koguste osas jäävad nad vist siiski rootslastele alla.
Õnneks oli mul täna (reedel) kavas loengud-seminarid Kvalitatiivse uurimistöö õppejõuga, kes on samuti rõõmsameelne ja sõbralik. Tänu sellele õnnestus mul end vabaks küsida ja DAAD` kohtumisele sõita. Seda sissekannet kirjutades istungi DAAD poolt organiseeritud bussis, olen teel Fuldast Karlsruhe`sse, kus 16-18. 04 toimub stipendiaatide kohtumine. Seekord on seltskond veidi teine kui oktoobris Bonnis. Osalejad ei ole jagatud riikide järgi, kust nad pärit on, vaid regioonide järgi, kus nad õpivad. See kohtumine hõlmab enda alla Hesseni ja Baden-Wüttenbergi liidumaa . Osavõtjaid on ca 500-600 ringis. Vähemalt paar tuttavat - Lukas ja Ryan - on tulemas. Olen juba põnevil, mida seekord tähtsat räägitakse…