Tuesday, May 31, 2011

Kultuurne elu



Reedel-laupäeval toimuski Soliparty ehk väike festival minu aias (!). Ilm oli küll kahjuks tsipa jahe, aga üritus ise täitsa tore. Mina viibisin peol terve reede ja minu suureks rõõmuks olid külalised kõik rahumeelsed-sõbralikud ning seega ka minu hirm, et mis majast peale nädalavahetus järgi jääb, asjatu. Reedel algas üritus poetry slam`ga ehk siis oli soovijatel võimalus laval oma kirjatükke ette lugeda, kusjuures Matze (minu naabripoiss) ja tema bänd tegid spontaanselt backroundi.



Õhuhämaruses andis Matze bänd Trinnitus pisikese aga kihvti jazzkontserdi: Matze klaveril, teine tüüp löökpillidel ning kolmas kontrabassil.



Ka politsei käis korra asja kaemas, aga nad suhtusid olukorda väga chillilt – soovisid meile veel head pidugi (:

Laupäeval ma koduse peo juures ei olnudki, sest nimelt kell 15.00 läksin vaatama Marburgi tantsukooli kontserti – see oli 2,5tunnine show, mille raames esitasid erinevad tantsugrupid moderni, balletti, steppi, flamencot etc; nende seas pisimad tantsijad kõigest 4aastased. Nii soe tunne tekkis, sest vanad head Eesti Tantsuagentuuri-ajad tulid meelde (:



Lisaks sellele toimus nädalavahetusel Hafenfest (sadamafestival), mis kujutab endast erinevaid kontserte Mensa treppide juurde Lahni jõe kaldale ehitatud laval ja muidugi iga festivali juurde kuuluvat siginat-saginat, toidutelke, minilõbustusparki etc. Sellel aastal elasin kaasa ReCartney`le – biitlite coverbänd ja Jaya the Cat`muusikale. Viimased olid eriti chillid. Nad miksivad reggaed , ska ja punkrokiga…

http://www.youtube.com/watch?v=YW5GuEJiPcA

http://www.youtube.com/watch?v=q1NJhjvaOEA&feature=related




Üritus oli kõigile tasuta, oma kaasavõetud veini võis koha peal muusika kõrvale nautida ning tualetis sai käia kinoruumides. Sellistel õhtutel ma lihtsalt armastan Marburgi!

Üritusele panid ilusa punkti tuletantsijad.



Eile sõitsin Aga juurde Giessenisse, et aidata tal küpsetada vastlakukleid (!). Nimelt osutusid minu vastlapäevaks meisterdatud elu esimesed saiakesed suureks hitiks. Niisiis otsustasingi Agale uue laadungi küpsetada, sest ta sõitis täna Poola ema juubelit tähistama.

Täna käisin Heleniga Uni-Kinos (st audikas) tasuta filmi vaatamas. Filmrissi tänaseks filmiks oli facebookifilm „the social network“. Huvitavalt tehtud, aga no ikka dialoogi oli palju ja kohati rääkisid näitlejad ikka väga kiirelt. Üldiselt ei ole mul saksa keeles filmide vaatamine probleem, aga täna küll tundsin, et jutt muudkui jooksis, aga kuna huulilt kaasa lugeda ei saanud, siis kohati jäi osa dialoogi arusaamatuks. Kellel võimalust, soovitan vaadata.

Ahjaa üks tore uudis veel - Marburgis on avatud uus ja väga lahe söögikoht „Salädchen“, kus kõigest 2,90€ eest saab lehtsalatist pluss viiest enda valitud komponendist tellida salati, mis sinu slime all kokku segatakse, lisaks veel brötchen (saiake). Atmosfäär oli väga mõnus, rootsi stiilis kujundusega. Ma väga loodan, et seoses kolibakteripaanikaga selle armsa ja innovatiivse paiga edu ei kahane.

Tuesday, May 24, 2011

Mumm

Eile teatas mulle üks saksa tüdruk, et ma meenutan Pipi Pikksukka. Ehee. Ma ei osanudki kuidag reageerida. Punaseid juukseid mul küll ei ole ja Härra Nilssoni viisin ka Poola Agnieszka koerale mängimiseks, aga koduks on mul tegelikult küll täielik segasumasuvila (: lmad on hetkel Marburgis täitsa jumalikud ja veelgi mõnusaks teeb asjaolu see, et ma elan oma majas metsa serval. Mis omakorda tähendab seda, et privaatsust on küllaga ja kui vähegi ilm lubab on päeval meil kõik uksed-aknad valla, hommikusööki saab nautida pidžaama väel hoovis ning kõigele lisaks kuivab õues pesu mõne tunniga ja lõhnab nii mõnusasti. Hoopis teine tera!



Matthias on nädalavahetuseks plaanitud festivali lava juba üles seadnud ja sellel on täitsa mugav einestada :D

Eile korraldasime järjekordse puhastusaktsiooni – tänu Annikale ja tema värskele energiale on ka minul tekkinud tahtmist elamisse uut värskust tuua. Näiteks köögis tegime suurpuhastuse ja orgunnisime paar riiulit juurde ning aias andsin nõgestele valu.

Samuti minu tuba sai laupäeval mööbli osas olulise täienduse. Nimelt sain lõpuks ometi endale sohva. See on tumesinine ja veidi vanamoeline – seega sobib suurepäraselt minu pisikesse buduaari. Agnieszka naabrinaine Poolas õmbles mulle ka imekaunid padjakatted. Ostsin nimelt sügisel juba Ikeast vahva riidetüki, millest algselt kardinat teha tahtsin, kuid diivanipadjad näevad tegelikult veelgi shefimad välja. Vahva selle asja juures veel see, et mul ei läinud antud mööblitükk sentigi maksma. Nimelt leidsin jällegi Marburg Expressi veebilehelt rubriigi „Geschenkt“ alt kuulutuse, kus pakuti ära anda sohva. Helistasin, leppisin aja kokku ning Matze & Heiko abiga saigi sohva Matze minibussi peale ja minu tuppa. Ei teagi, kas Eestis sellist kuulutamisvõimalust leidub…minu meelest väga hea idee, sest eks ole ka pakkujal kasud sees – ei pea korraldama äravedu.



Täna õhtul Marburgi Oberstadt`s (vanalinnas) avanes aga seesugune vaatepilt.



Väga tihti kui Saksamaal kolitakse või remonti tehakse, siis tõstetakse vana kraam tänavale ja soovijad võivad meeldima hakanud asjad endaga kaasa viia. Ja järgmisel päeval tuleb Sperrmüll prügiauto (mida on õigus tellida 2x aastas tasuta) ning teeb platsi puhtaks. Päris keskkonnasõbralik ja taaskasutust propageeriv süsteem.

Ahjuga on mul endiselt vihkamise ja armastuse suhe. Nädalavahetusel küpsetasin jälle muffineid (porgandite ja mandlitega) ja seekord õnnestus ahjugagi sõbraks saada ja pirukaid ära ei kärsatanudki. Juba rõõmustasin, et vaikselt juba meisterkokk valmis :D, paraku täna suutsin kaerahelbekoogi jälle nati untsu keerata, aga ma loodan, et jogurti-marjakate päästab koogi ning et Aga ja tema emme, kes mulle homme külla peaksid tulema, selle siiski õnnelikult nahka pistavad.



Selle aasta esimene jäätisekokteil ploomimahlaga! Aga arvates oli see okse värvi ning ta keeldus seda proovimast, aga Martynale väga maitses. Saksa ploomimahl on küll vähema viljalihaga kui kodumaine, aga kokkuvõttes tuli täitsa nämma.

Lõputööuuringud edenevad päris hästi, olengi peaaegu lõpusirgel, aga eks neid viimaseid katsejäneseid ongi kõige raskem püüda. Kõige parem lugu juhtus eelmisel teisipäeval, kui mul ambulatoorsest vastuvõtust patsient õnnestus ära rääkida. No meelitasingi ta siis oma ruumi ja just sel hetkel, kui tahtsin uuringuga alustada läksid korgid välja ja just nii tobedalt, et elekter kadus ära vaid minu ruumist ja büroost kusjuures ülejäänud osakond jäi voolukatkestusest puutumata. Siis mõtlesin küll, et uuringuid tehes tuleb küll igasuguste segajatega arvestada.

Mis siis veel? Marburgis oli laupäeva õhtul 18-24ni öökirbukas. Jõudsin sinna ca üheteist ajal. Ägedaks tegi turu see, et erilist valgustust ei olnud. Kauba nägemisele aitas kaasa tänavavalgustus, petrooleum- ja taskulambid ning küünlad. Seega pimeduses nägi kõik salapärane välja. Pimedas kobades õnnestus mul isegi kaubelda ning üks pluus ja kleit endaga koju tuua.




Sakslased kohe armastavad naljakaid jooke. Näiteks restoranis Early (mis on üks minu lemmikutsest Marburgis) saab tellida pudeli Mumm-nimelist vahuveini.




Laupäeval astusin läbi ühelt DAAD Freundeskreisi grilliürituselt. Suur oli minu üllatus kui Marburgis elavate stipendiaatide kohtumisel tutvusin järjekordse eesti tüdrukuga, kelle olemasolust mul aimugi polnud. Iivika on nimelt sügisest 2010 Marburgis, st aasta peale mind. Nüüdseks tean peale enda veel 5t Eestist pärit tudengit – väikese Marburgi kohta päris suur kogukond, kuid võrreldes ntks itaallastega oleme me ikka individualistid küll!



minu tänane õhtusöök kuue itaallastega

Sunday, May 15, 2011

Kultuuride eripäradest ja teisi mõttevälgatusi siit-sealt

Nädal tagasi saksa poiss Simoni sünnipäeval käies sain huvitava teadmise võrra rikkamaks. Nimelt on Marburgis võimalik ühest raamatupoest lauamänge paari euro eest laenutada. Päris vahva idee! Sest kui nüüd hästi järele mõelda, siis kodus leiduvaid mänge nii umbes kaks korda aastas mängingi.



Kolmapäeval olin kutsutud farmatseutide lõpupeole. Nimelt peale 4 aastat õpinguid ja laboripraktikaid ning enne lõpueksameid korraldavad farmatseudid suurejoonelise peo teaduskonnas. Mis mulle selle ürituse juures eriliselt silma jäi, oli see, et hoolimata sellest, et õlu oli kõigile tasuta ja et suurem osa seltskonnast ikka suhtkoht väga purjus, siis kooliruumid olid kõik lahti (ka mul õnnestus näha loengusaale) ning peo lõppedes koristasid noored enda järelt kõik ära (isegi kõik õllepudeli korgid aeti harjakestega kühvlile ja prügikasti). Respekt!

'

Itaalipärane abinõu kui kõht vaevab: söö valget riisit!

Eurovisioon. Eile ajasin end üle aastate teleka (õigemini Schwarz-Weissi püstitatud ekraani) ette, et selleaastasele lauluvõistlusele pilk peale visata. Juba punkt kell 21.00 olin platsis, sest ka minu soome tuttavad Laura & Sonja tahtsid üritust näha ning soome laul oli esimene. Suur oli minu pettumus, kui just vahetult enne eesti laulu esitust, otsustas tehnik heli sättima hakata, mille tõttu aga pilt ekraanilt hoopis kadus ja nii nägingi Getteri laulust vaid lõpuakorde. Ma küll lootsin, et äkki-äkki meie laul sellel aastal võidab (eesti media pushis seda ju kõvasti) ning seega õnnestub kordust näha, aga noh nii päris ei läinud :D

Inimese aju on ikka imelik: nimelt nädal tagasi esmaspäeval tuli trenni kohale minu esimene salsapartner Pawel. Me ei olnud vahepeal vist küll enam kui aasta enam koos tantsinud. Suur oli aga minu imestus, kui temaga tantsides tulid mulle meelde sammukombinatsioonid, mida esimesel salsakursusel õppinud olin ja mida millegipärast järgnevatel kursustel enam ei korratud. Väga veider tunne! Aga lahe.

Teise üllatuse osaliseks sain tänu kursavend Michaelile. Nimelt seisneb tema lõputöö selles, et ta võrdleb füsioterapeudilise testi (ettekummardusel sõrmeotste kauguse mõõtmine põrandast) ning ultrahelisüsteemi (mõõdab lülisamba liikuvust) omavahelist korrelatsiooni. Mina olen kogu aeg arvanud, et mu hamstringlihased on liiga pinges ja sellepärast ei ole ka ma just megapaindlik. Peale teste teatas Michael aga, et peamine probleem on hoopis lülisambas. Kuna ta on väljaõppelt manuaalteraput, siis peale 10minutilist mobilisatsiooni (ilma seljaragistamiseta!) paranes mu painduvus 5 kraadi – mis esmapilgul ei tundugi nii palju aga tegelikkuses on tulemus on siiani märgatav!

Saksas on poes käia täitsa tore. Eriti Frankfurdis asuvas Primark poes. See koht on ikka megasoodne, oma kvaliteedilt aga ei jää kuidagi alla H&M´le. Näiteks seekord õnnestus mul 20€ eest kokku(!) soetada: tennised, kleit, püksitraksid, pidžaamapüksid, päikesprillid. Pole paha või mis :P

Huvitav paradox on jäätistega. Kobedam pulgajäätis tänavakioskis maksab ca 2€ tuuris, aga näiteks Aldis (säästuka analoog) saab 12pisikest jäätist (pähklite ja šokolaadiglasuuriga) sisaldava karbi soetada 1,8€ eest.

Aldis müüdavad KIKU õunad toovad mulle ka alati naeratuse huulile (:


Täna oli üle pika aja vihmane ja jahe ilm, isegi äikest lõi ja müristas kõvasti. Ühesõnaga unine päev. Oma nina ma täna õue ei pistnudki, uimerdasin niisama. See-eest möödunud nädalal oli ilm väga kaunis.


Francesca ja Annalisaga sõime esmaspäeval lõunat mu aias. Lahe on veel see, et internet levib ka heina sees kenasti, seega saan enda grillimise ja netisõltuvuse kenasti ühildada. Ka pediküür päikeselaigus on täitsa tore ajaviide(:

Kolmapäeva õhtul grillisid ja tegid lõkketuld Heiko ning tema sõbrad. Nii mõnus oli tähti vaadata ja tuhakartuleid teha. Peaagu nagu Kiiul! Minu teine majanaaber Matthias teatas, et plaanib paari nädala pärast meie aias väikese festivali korraldada. Ta on nimelt muusik ja seetõttu omab ka palju teisi kunsti –ja kultuurilembeseid sõpru. Ma loodan, et see üritus saab lahe olema ja et maja ikka peale festivali püsti jääb!

Francescal küll sellist metsikut aeda ei ole, aga tal on väga suur rõdu. Vaatega tuledes vanalinnale ja lossile on ikka väga lahe õhtust süüa.



Neljapäeval käisin paari kursainimesega lossi lähedal asuvas Biergartenis. Ka see vaade oli väga kaunis!


Reedest alates on mul ka lõpuks ometi uus majanaaber – 29aastane pedagoogika lõpetanud saksa tüdruk Annika. Esmamuljed on siiani väga positiivsed olnud (:


Kaunist algavat nädalat!

Friday, May 6, 2011

Käib töö ja vile koos ehk lühidalt viimase kahe nädala tegemistest

Peale öö läbi sõitmist Agnieszka isaga tagasi Saksa (25.04) ja magamist minibussis, läksin järgmisel hommikul oste kliinikumi ja jätkasin täiskäigul magistritöö uuringutega. Ja nii terve nädal. Nii tihedat nädalat polegi mõõtmiste osas enne olnud. Väsitav, aga tegelikult väga rõõmustav, sest nüüd on mul 62st katsealusest puudu veel ca veerand (: Nüüdseks olen ka juba paraja kooli saanud saksa keeles oma uuringu selgitamise osas ja enesekindlust ka üksjagu juures. Ma tõsiselt loodan, et mai lõpuks olen vajaliku katsealuste hulga täis saanud, aga eks see teadus ole nagu seenel või kalal käik, kunagi ei tea, kui hea saak näkkab :D



Neljapäeval 28.04 võtsin oma salsatrenni kaasa kursaõe Verena, tema kuti ning nende 2 Dortmundist pärit sõpra, kusjuures Verena sõbranna on tantsutreener. Olin väga meelitatud, kui Verena mulle järgmisel hommikul õhinaga teatas, et meie grupp on väga tasemel. Tundsin end ikka natuke kõrvust tõstetuna küll (:

Külaliste osas olid möödunud nädalad samuti erakordselt tihedad. Nimelt tuli Marburgi Raquel – minu endine ühikanaaber Hispaaniast. Käisime koos kohustuslikku Marburgi firmarooga – Auflauf- söömas ja vanu aegu meenutamas.

Reedel saabus ootamatult külla veel Teemu – soome poiss, kes oli eelmisel kevadsemestril siin Erasmus. Temaga käisin aegajalt kohvil oma soome keele oskusi lihvimas. Reedel olin ikka üksjagu hädas, sest olen üksjagu rooste läinud ja nädalalõpuks olid enivei kõik keeled juba nii sassis.



Teemu ja Peteriga (minu hispaania keele tandem) grillipeol

Sellel teisipäeval tuli mulle päevatripiks külla Sari – minu soome sõbranna Frankfurdist/Hannoverist. Teda polnud ma ka alates jõuludest näinud. Õnneks olin Teemuga nädalavahetusel juba üksjagu keeleoskust värskendatud, seega Sariga suutsin juba päris vabalt lobiseda. Eks me tõmbasime endale “salakeeles” rääkides tähelepanu ka. Näiteks ettekandjagi uuris arvet esitades, et kust me pärit oleme (: Ja eile tutvusin ühe uue soome tüdruku Lauraga, kes on pooleks aastaks Marburgis vahetusüliõpilasena. Kuidagi kodune tunne tuleb, kui rääkida soomlastega valgetest suveöödest, saunarõõmudest ja suurepärasest piimatoodete valikust kodus. Eks me ikka sugulasrahvad oleme!



Sariga Marktplatzil kohvitamas

Eelmisel laupäeval sain esimest korda kokku uue eesti tüdruku, Heleniga, kes ca 2 nädalat tagasi vahetusüliõpilasena Marburgi õppima tuli. Nii vahva oli Marburgis eesti keelt rääkidda! Ta vaeseke jäi welcome weekist ilma ja seetõttu sisseelamiseks, inimeste tundma õppimiseks ja organisatoorsete probleemide joonde ajamiseks talle väga keegi nõu andmas polegi. Eks ma üritan teda nii palju aidata kui vähegi oskan. Eesti muidugi on nii väike – minu kontaktid sai Helen läbi Liisi, kellega koos ma Kanaaridel õppisin, aga peale paaritunnist jutuajamist Heleniga jõudsime järeldusele, et tegelikult teame teineteist juba Tantsuagentuuri aegadest. Umbes 7 aastat tagasi tantsisime nimelt samas klubis, kuid erinevates rühmades. Laupäeval toimus väga sobivalt üks grilliüritus, mida korraldas brasiillasest tuutor. Kuigi ise väga kauaks jääda ei saanud, sest plaanisin sõita Fuldasse, siis mõneks tunniks õnnestus siiski läbi astuda ning Helen endaga kaasa meelitada ning rahvusvahelisse seltskonda südamerahuga maha jätta :)



Eile käisime koos Schwarz-Weiss Café`s , kus ma teda siis kõigile oma kallitele sõpradele tutvustasin. Lõpuks ometi saan teha seda, mida teised mu sõbrad, st itaallased, grusiinid, hispaanlased siin teevad – rääkida omas keeles, kui midagi kiirelt selgitada tahad (: Heleni esimesi kommentaare ja muljeid saksa elu kohta kuulates, märkan, et ma olen siinse eluga juba nii harjunud, et asjad, mis vbl ka minu jaoks alguses kummalisena näisid, enam ei pane neid tähelegi. Nagu näiteks , et kaardiga söögikohtades maksta ei saa, wifi ei ole enesestmõistetav või et reegleid järgitakse ka siis kui nende täitmist ei kontrollita.



Eelmise nädalavahetuse veetsin Fuldas. Kuna Janil oli pühapäeval leeri lõpetamine, siis sõitsin juba laupäeva õhtul Fuldasse. Nii tore oli jälle Andreat näha. Seekord õnnestus mul ka Andrea kutti Holgerit ning teisi Andrea lähedasi sõbrannasid tundma õppida. Holgerile mängisime väikese vingerpussi ka. Andrea ütes talle, et oskan vaid inglise keelt, niiisiis veetsimegi esimese tunni aja vaid inglise keeles suheldes, alles siis kui soravas saksa keeles endale Biergartenis Apfelweini tellisin, tuli meie väike vale ilmsiks :D
Pühapäeva hommikul tuli mul, paganal, jälle sammud kirikusse seada. Fuldaer Dom on väga uhke ja tseremoonia iseenesest täitsa kaunis, aga 1,5 jumalasõna kuulata oli minu jaoks viimane piir. Mul on nüüd vist küll paari aasta kirikus käigu norm täis. Ega tegelikult Andrea ise nii katoliiklik polegi, aga kuna Fulda on väga katoliiklik linn, siis ühiskonna meeleheaks ja silmaringi avardamiseks tegi ka Jan leerikooli läbi. Kui kirikus käidud, läks suurem grillimine lahti. Ilm tegi õnneks üritusega suurepärast koostööd.

Tagasi koju sõitsin jällegi ronginga. Kuigi minu superticket võimaldas mul sõita IC-ronginga (Inter City), mis on natuke vingem sõiduvahend kui regionaalrong, on deutsche bahniga reisimine päris tihti paras peavalu. Näiteks seegi kord jäi minu esimene rong hiljaks, mis tähendas seda, et mul jäi ca 2 minutit ümberistumiseks. Hingeldades siiski jõudsin teisele rongile, mis muidugi oli puupüsti rahvast täis, seega alguses istusin põrandal. Okey, on juba peaaegu suvi (seega põrand enamvähem puhas), ma olen noor ja sõit mulle tasuta, seega ei olegi väga põhjust vingumiseks, aga kui oleksin selle tripi eest maksnud ca 30€, ajaks see “Pünktlichkeit” küll suht vihale.

Et see pühadejärgne kiire nädal veelgi hektilisem oleks, otsustas Veerle alates 1.maist välja kolida. Mis omakorda tähendab, et kuigi Veerle kohustuseks on meile uus üürilne leida, on oluline siiski ka ise kandidaatidele pilk peale visata. Ja see kõik võtab aega…hetkel on teine nädalake castinguid juba selja taga, aga sobivat inimest polegi veel leidnud..kõigil juba suhtkoht kopp ees :D
Kaunist nädalavahetust!

Monday, May 2, 2011

Viva Polonia!

Natuke siis minu lihavõttenädalast Poolas. Reis oli väga tore: ilm oli terve reisi vältel päikeseline ja soe ning Agnieszkaga tuuritasime ka üksjagu ringi . Lisaks sellele õnnestus tutuvada ka poole tema suguvõsaga, sest pühade ajal oli vaja tädidel/vanaemadel külas käia. Sealsed inimesed on ikka nii külalislahked ja isegi kui minu arusaamine poola keelest baseerub peamiselt vene ja saksa keele oskusele ning vähestele poolakeelsetele fraasidele, ei olnud keelebarjäär ületamatu. Näiteks Agnieszka isa, kellega ma Saksast Poola ja tagsi reisisin (ca 10-12tunnine sõit), oskab vaid veidi saksa keelt ja natuke vene keelt, aga meil õnnestus sellegi poolest igasugu teemadel vestelda. Üle pika aja olin täitsa rõõmus oma vene keele teadmiste pärast (: Kuigi keeltes on ikka erinevusi ka, näiteks „ja“ ei ole poola keeles mitte „da“, vaid “tak” :D selle pisiasja meelde jätmisega oli mul üksjagu pusimist.

Selleaastased lihavõtted möödusid peamiselt süües-juues ja kirikus käies.



Aga & Agatka teel laupäeva hommikul kirikusse lastele mõeldud tseremooniale. Korv tuli teatud kindlate toiduainetega (munad, vorst, sink, leib etc) ja viia altari ette kirikuisale pühitsemiseks...Pärast sain minagi püha muna maista, äkki ka mõnest patust vabaks, kui hästi läks :D



Pühapäeva hommik Aga armsa perega


Kuigi minu rõõmuks Aga perekond paduusklik ei ole ja sellepärast ei olnud neil ka probleemi kui ma mõned korrad vahele jätsin ja külavahel maju uudistamas käisin. Pean ütlema, et Agniezka kodukülas Zlotnikis (Opole lähedal) olid majad vägagi uhked, kuigi üllatavalt teeäärde ehitatud. Agnieszka põhjendas kaunite hoonete fenomeni asjaoluga, et paljud mehed töötavad Saksamaal ja seega saavad teenitud raha eest Poolas päris ilusti ära elada. Hinnad olid ikka võrreldes Eesti ja Saksamaaga soodsad küll. Ja poes käies tuli nostalgia peale. Ploomimahla, mahlakat kodujuustu ja kondenspiima (mis on kusjuures tuubis, nagu meil omal ajal olid marmelaadid) tõin Saksamaalegi kaasa. Suur oli aga minu üllatus kui eelmisel reedel peale ca 4 aastat Saksa vahet reisimist Tegut`poes ploomimahla avastasin!

Enne pühi käisime Agnieszkaga külas Martyna (minu teine poolatarist kursaõde) ja tema superkülalislahke pere juures Andrychów`s, ühiselt külastasime Auschwitzi & Birkenaud –suht masendav, kuid huvitav 3,5 tunnine ekskursioon.



Õhtul sõitsime Kraakovisse ööeluga tutvuma. Väga soodne ja moodne linn.



Järgmisel päeval tegime linnatuuri. Kuna Martyna on ühe aasta Kraków`s õppinud, siis oskas ta ka paremaid paiku näidada. Vanalinn on väga ilus ja lisaks sellele asub Kraakovis meeletult suur ja uhke ostukeskus Galeria Kraków, siiani suurim kaubamaja, kuhu kunagi sattunud olen. Kraakovisse tahaks teinekordki tagasi!





Kraków`s Aga, Martyna, Martyna vanemate, naabrite ja saksast pärit sõpradega peale rikkalikku lõunasööki väikest digestiivi nautimas ;)


Tagasi Aga juures olles, tegime reedel tema ja väikese piltilusa sugulase Agatkaga väljasõidu Aga vanaema maakoju – kuidagi kodune tunne tekkis vanu nõusid ja elamist nähes! Et see paik on Tšehhi piiri ääres, käisime tiiru ka üle piiri. Ostsime head õlut ja Kofolat (tšehhis populaarset coca cola analoogi).



mina & Agatka väikesel matkal

Kui paastuaeg läbi, st pühapäeva õhtul, läksin Aga ja tema vendadega külapeole. Väga vinge tantsulka oli. Pidu toimus kooli aulat meenutavas saalis ja suur oli minu üllatus kui ruumi sisenedes avastasin, et tantsupõrand on täis noori, kes paaris tantsida oskavad. Tsikid kõrgetel kontsadel poiste käe all niiviisi keerutamas, et silme eest võtab kirjuks! Väga lahe! Ega meiegi kauaks nurka nukrutsema jäänud – oma uutele kingadele tuli peagi tuld anda ja samamoodi keerutama asuda :D



@ Opole - väike poola Veneetsia
Kahe sõnaga reisi kokku votes – Elagu Poola!