Sunday, May 15, 2011

Kultuuride eripäradest ja teisi mõttevälgatusi siit-sealt

Nädal tagasi saksa poiss Simoni sünnipäeval käies sain huvitava teadmise võrra rikkamaks. Nimelt on Marburgis võimalik ühest raamatupoest lauamänge paari euro eest laenutada. Päris vahva idee! Sest kui nüüd hästi järele mõelda, siis kodus leiduvaid mänge nii umbes kaks korda aastas mängingi.



Kolmapäeval olin kutsutud farmatseutide lõpupeole. Nimelt peale 4 aastat õpinguid ja laboripraktikaid ning enne lõpueksameid korraldavad farmatseudid suurejoonelise peo teaduskonnas. Mis mulle selle ürituse juures eriliselt silma jäi, oli see, et hoolimata sellest, et õlu oli kõigile tasuta ja et suurem osa seltskonnast ikka suhtkoht väga purjus, siis kooliruumid olid kõik lahti (ka mul õnnestus näha loengusaale) ning peo lõppedes koristasid noored enda järelt kõik ära (isegi kõik õllepudeli korgid aeti harjakestega kühvlile ja prügikasti). Respekt!

'

Itaalipärane abinõu kui kõht vaevab: söö valget riisit!

Eurovisioon. Eile ajasin end üle aastate teleka (õigemini Schwarz-Weissi püstitatud ekraani) ette, et selleaastasele lauluvõistlusele pilk peale visata. Juba punkt kell 21.00 olin platsis, sest ka minu soome tuttavad Laura & Sonja tahtsid üritust näha ning soome laul oli esimene. Suur oli minu pettumus, kui just vahetult enne eesti laulu esitust, otsustas tehnik heli sättima hakata, mille tõttu aga pilt ekraanilt hoopis kadus ja nii nägingi Getteri laulust vaid lõpuakorde. Ma küll lootsin, et äkki-äkki meie laul sellel aastal võidab (eesti media pushis seda ju kõvasti) ning seega õnnestub kordust näha, aga noh nii päris ei läinud :D

Inimese aju on ikka imelik: nimelt nädal tagasi esmaspäeval tuli trenni kohale minu esimene salsapartner Pawel. Me ei olnud vahepeal vist küll enam kui aasta enam koos tantsinud. Suur oli aga minu imestus, kui temaga tantsides tulid mulle meelde sammukombinatsioonid, mida esimesel salsakursusel õppinud olin ja mida millegipärast järgnevatel kursustel enam ei korratud. Väga veider tunne! Aga lahe.

Teise üllatuse osaliseks sain tänu kursavend Michaelile. Nimelt seisneb tema lõputöö selles, et ta võrdleb füsioterapeudilise testi (ettekummardusel sõrmeotste kauguse mõõtmine põrandast) ning ultrahelisüsteemi (mõõdab lülisamba liikuvust) omavahelist korrelatsiooni. Mina olen kogu aeg arvanud, et mu hamstringlihased on liiga pinges ja sellepärast ei ole ka ma just megapaindlik. Peale teste teatas Michael aga, et peamine probleem on hoopis lülisambas. Kuna ta on väljaõppelt manuaalteraput, siis peale 10minutilist mobilisatsiooni (ilma seljaragistamiseta!) paranes mu painduvus 5 kraadi – mis esmapilgul ei tundugi nii palju aga tegelikkuses on tulemus on siiani märgatav!

Saksas on poes käia täitsa tore. Eriti Frankfurdis asuvas Primark poes. See koht on ikka megasoodne, oma kvaliteedilt aga ei jää kuidagi alla H&M´le. Näiteks seekord õnnestus mul 20€ eest kokku(!) soetada: tennised, kleit, püksitraksid, pidžaamapüksid, päikesprillid. Pole paha või mis :P

Huvitav paradox on jäätistega. Kobedam pulgajäätis tänavakioskis maksab ca 2€ tuuris, aga näiteks Aldis (säästuka analoog) saab 12pisikest jäätist (pähklite ja šokolaadiglasuuriga) sisaldava karbi soetada 1,8€ eest.

Aldis müüdavad KIKU õunad toovad mulle ka alati naeratuse huulile (:


Täna oli üle pika aja vihmane ja jahe ilm, isegi äikest lõi ja müristas kõvasti. Ühesõnaga unine päev. Oma nina ma täna õue ei pistnudki, uimerdasin niisama. See-eest möödunud nädalal oli ilm väga kaunis.


Francesca ja Annalisaga sõime esmaspäeval lõunat mu aias. Lahe on veel see, et internet levib ka heina sees kenasti, seega saan enda grillimise ja netisõltuvuse kenasti ühildada. Ka pediküür päikeselaigus on täitsa tore ajaviide(:

Kolmapäeva õhtul grillisid ja tegid lõkketuld Heiko ning tema sõbrad. Nii mõnus oli tähti vaadata ja tuhakartuleid teha. Peaagu nagu Kiiul! Minu teine majanaaber Matthias teatas, et plaanib paari nädala pärast meie aias väikese festivali korraldada. Ta on nimelt muusik ja seetõttu omab ka palju teisi kunsti –ja kultuurilembeseid sõpru. Ma loodan, et see üritus saab lahe olema ja et maja ikka peale festivali püsti jääb!

Francescal küll sellist metsikut aeda ei ole, aga tal on väga suur rõdu. Vaatega tuledes vanalinnale ja lossile on ikka väga lahe õhtust süüa.



Neljapäeval käisin paari kursainimesega lossi lähedal asuvas Biergartenis. Ka see vaade oli väga kaunis!


Reedest alates on mul ka lõpuks ometi uus majanaaber – 29aastane pedagoogika lõpetanud saksa tüdruk Annika. Esmamuljed on siiani väga positiivsed olnud (:


Kaunist algavat nädalat!

No comments:

Post a Comment