Tuesday, May 24, 2011

Mumm

Eile teatas mulle üks saksa tüdruk, et ma meenutan Pipi Pikksukka. Ehee. Ma ei osanudki kuidag reageerida. Punaseid juukseid mul küll ei ole ja Härra Nilssoni viisin ka Poola Agnieszka koerale mängimiseks, aga koduks on mul tegelikult küll täielik segasumasuvila (: lmad on hetkel Marburgis täitsa jumalikud ja veelgi mõnusaks teeb asjaolu see, et ma elan oma majas metsa serval. Mis omakorda tähendab seda, et privaatsust on küllaga ja kui vähegi ilm lubab on päeval meil kõik uksed-aknad valla, hommikusööki saab nautida pidžaama väel hoovis ning kõigele lisaks kuivab õues pesu mõne tunniga ja lõhnab nii mõnusasti. Hoopis teine tera!



Matthias on nädalavahetuseks plaanitud festivali lava juba üles seadnud ja sellel on täitsa mugav einestada :D

Eile korraldasime järjekordse puhastusaktsiooni – tänu Annikale ja tema värskele energiale on ka minul tekkinud tahtmist elamisse uut värskust tuua. Näiteks köögis tegime suurpuhastuse ja orgunnisime paar riiulit juurde ning aias andsin nõgestele valu.

Samuti minu tuba sai laupäeval mööbli osas olulise täienduse. Nimelt sain lõpuks ometi endale sohva. See on tumesinine ja veidi vanamoeline – seega sobib suurepäraselt minu pisikesse buduaari. Agnieszka naabrinaine Poolas õmbles mulle ka imekaunid padjakatted. Ostsin nimelt sügisel juba Ikeast vahva riidetüki, millest algselt kardinat teha tahtsin, kuid diivanipadjad näevad tegelikult veelgi shefimad välja. Vahva selle asja juures veel see, et mul ei läinud antud mööblitükk sentigi maksma. Nimelt leidsin jällegi Marburg Expressi veebilehelt rubriigi „Geschenkt“ alt kuulutuse, kus pakuti ära anda sohva. Helistasin, leppisin aja kokku ning Matze & Heiko abiga saigi sohva Matze minibussi peale ja minu tuppa. Ei teagi, kas Eestis sellist kuulutamisvõimalust leidub…minu meelest väga hea idee, sest eks ole ka pakkujal kasud sees – ei pea korraldama äravedu.



Täna õhtul Marburgi Oberstadt`s (vanalinnas) avanes aga seesugune vaatepilt.



Väga tihti kui Saksamaal kolitakse või remonti tehakse, siis tõstetakse vana kraam tänavale ja soovijad võivad meeldima hakanud asjad endaga kaasa viia. Ja järgmisel päeval tuleb Sperrmüll prügiauto (mida on õigus tellida 2x aastas tasuta) ning teeb platsi puhtaks. Päris keskkonnasõbralik ja taaskasutust propageeriv süsteem.

Ahjuga on mul endiselt vihkamise ja armastuse suhe. Nädalavahetusel küpsetasin jälle muffineid (porgandite ja mandlitega) ja seekord õnnestus ahjugagi sõbraks saada ja pirukaid ära ei kärsatanudki. Juba rõõmustasin, et vaikselt juba meisterkokk valmis :D, paraku täna suutsin kaerahelbekoogi jälle nati untsu keerata, aga ma loodan, et jogurti-marjakate päästab koogi ning et Aga ja tema emme, kes mulle homme külla peaksid tulema, selle siiski õnnelikult nahka pistavad.



Selle aasta esimene jäätisekokteil ploomimahlaga! Aga arvates oli see okse värvi ning ta keeldus seda proovimast, aga Martynale väga maitses. Saksa ploomimahl on küll vähema viljalihaga kui kodumaine, aga kokkuvõttes tuli täitsa nämma.

Lõputööuuringud edenevad päris hästi, olengi peaaegu lõpusirgel, aga eks neid viimaseid katsejäneseid ongi kõige raskem püüda. Kõige parem lugu juhtus eelmisel teisipäeval, kui mul ambulatoorsest vastuvõtust patsient õnnestus ära rääkida. No meelitasingi ta siis oma ruumi ja just sel hetkel, kui tahtsin uuringuga alustada läksid korgid välja ja just nii tobedalt, et elekter kadus ära vaid minu ruumist ja büroost kusjuures ülejäänud osakond jäi voolukatkestusest puutumata. Siis mõtlesin küll, et uuringuid tehes tuleb küll igasuguste segajatega arvestada.

Mis siis veel? Marburgis oli laupäeva õhtul 18-24ni öökirbukas. Jõudsin sinna ca üheteist ajal. Ägedaks tegi turu see, et erilist valgustust ei olnud. Kauba nägemisele aitas kaasa tänavavalgustus, petrooleum- ja taskulambid ning küünlad. Seega pimeduses nägi kõik salapärane välja. Pimedas kobades õnnestus mul isegi kaubelda ning üks pluus ja kleit endaga koju tuua.




Sakslased kohe armastavad naljakaid jooke. Näiteks restoranis Early (mis on üks minu lemmikutsest Marburgis) saab tellida pudeli Mumm-nimelist vahuveini.




Laupäeval astusin läbi ühelt DAAD Freundeskreisi grilliürituselt. Suur oli minu üllatus kui Marburgis elavate stipendiaatide kohtumisel tutvusin järjekordse eesti tüdrukuga, kelle olemasolust mul aimugi polnud. Iivika on nimelt sügisest 2010 Marburgis, st aasta peale mind. Nüüdseks tean peale enda veel 5t Eestist pärit tudengit – väikese Marburgi kohta päris suur kogukond, kuid võrreldes ntks itaallastega oleme me ikka individualistid küll!



minu tänane õhtusöök kuue itaallastega

No comments:

Post a Comment