Friday, December 24, 2010

Lõpp hea, kõik hea!

Fuldaga on nüüdseks ühel pool ja seekord siis lõplikult. Projekt sai enam-vähem valmis, arvestades seda, et meil vaid 3 nädalat aega oli, jõudsime nii mõndagi, kuid päris korrektne lõpptulemus siiski ei olnud. Nojah, mul hetkel suht ükskõik, ootan juba pikkisilmi koju jõudmist :P

Kolmapäeva õhtul juhtus “väike” äpardus. Nimelt otsustasid Martyna, Aga ja Nati Andrea lahkel loal samuti Fuldas Andrea kodus ööbida. Kell oli ca 23.00, kui Martyna autost asju tooma läks. Tobeda juhuse tõttu vajus pagasiruum kinni ning võtmed (ainuke paar üldse) muidugi pagasiruumis. Martyna helistas ADAC autoabisse, kus ülbe mutt peale totaalset taustauuringut teatas, et ei tea lubada,millal ekipaaž tuleb ja maksma läheb kogu see jant 120€. Ikka paras summa raha…Proovisime veel lukuabisse helistada, seal aga teatas tüüp külmalt, et iga kell ja kiirelt 250€. Kuna enne jõule meist keegi selliseid hiigelsummasid välja käia ei tahtnud, läks lahti operatsioon, kuidas muukida sisse autosse. Poolnaljaga sisestasin youtube`I otsingusse “How to get into a car without keys”. Ma poleks iial uskunud, et nii palju selle teemalisi videoed leidub. Üritasime siis ka šnitti võtta, aga paraku pätigeene meil kellelgi ei avaldunud ja autouksed jäid endiselt suletuks. Järgmisel varahommikul tuli appi kursavend Michael, aga paraku ka tema ei suutnud meid aidata. Nii ei jäänudki Martynal üle muud, kui helistada uuesti ADAC`sse. Seekord oli toru otsas sõbralik ja lahe kutt. Eriti küsimusi ei esitanud, kohal oli maks poole tunniga ja uksed avas 5 minutiga :) Ja mis veel kõige parem, jõulude puhul raha ei küsinudki!!!!

Aktsioon nr 2: õli. Mul oli kodus juba viimased nädal aega kerge paanika seoses Kaffwegi küttega. Nimelt kütame me maja õliga (sellest sain teada eelmisel reedel :D ) ja 1000liitrised õlikanistrid olid juba suhteliselt miinimumlimiidi peal. “Tänu” nädala alguse lumetormi ja maja metsaserval paiknemisele ei saaanud õliauto meid varustama tulla. Mina olin alates teisipäevast Fuldas ja seega Marburgi ilmaolude ja muu toimuvaga kursis ei olnud. Teadsin vaid, et kui neljapäeval koju tulen, siis on kõik teised majanaabrid juba lahkunud ja keegi meist vähemalt nädala jooksul ei naase…Kütet aga talvel ju välja lülitada ei tohi, õli ka otsa lõppeda ei tohi… Eile Fuldas koju sõites olin juba päris mures, sest mul ei õnnestunud kontakti saada Heikoga, kes selle probleemiga tegeleda lubas. Suur oli aga minu rõõm, kui koju jõudes küttenäidukuid vaatama mines avastasin, et keegi (arvatavasti majaomanik) oli suutnud commando siiski tellida. Milline kergendus!

Minu suureks rõõmuks tuli jõulude ajaks Marburgi minu türgi sõbranna Aysegül (ta oli vahetusõpilane eelmisel semestril Marburgis) ja kuna tal õhtuks plaane ei olnud, siis kutsusin ta enda juurde ja nii ei pidanudki pühade eel üksi kodus olema, vaid saime hõõgveini juues muljetada ja mina oma kohvreid pakkida.

Hetkel istun Frankfurdi lennujaama ootesaalis. Täna varusin kohe hulga aega siia tulekuks. Tegelikult laabus reis kenasti, vaid S-bahni liikluses (Frankfurdi rongijaamast lennujaama) olid mingid tõrked, aga luggage drop ja check-in möödusid kärmelt. Nüüd naudin oma värava juures tasuta kohvi (elagu Lufthansa) ja seiklen internetikiirteel. Ja varsti juba lendangi kodumaa suunas…

Kauneid pühi kõigile!
Ps! Jään Eestisse kuni 14. Jaanuar ;)

Tuesday, December 21, 2010

Hiir nõudepesumasinas ja teisi jõulujutte

Taas nädalake kiirelt mööda läinud ning olengi otsapidi jälle Fuldas. Eelmine nädal kuulasime ja analüüsisime patsientidega läbi viidud intervjuusid ning süvenesime nati intervjuutehnikatesse. Sel nädalal tuleb siis kogu kogutud informatsioon posteriks valmistada. Täna oli mul suuline eksam : tulemuseks 1,7. Jälle sammuke puhkusele lähemal! Niisiis paar päeva veel vastu pidada ja reedel juba tulegi koju! Vähemalt ma väga loodan, et ma oma jõule sel aastal Frankfurdi lennujaamas ei veeda. Hetkel on olukord Hessenis suhtkoht talvine. Uudiseid kuulates tean, et Frankfurdi lennujaamas paljud lennud hilinevad ja mõnisada on üldse tühistatud…Eile korra Frankfurdis käies oli näha, et ka Deutsche Bahn on raskustes – Verspätungen, Verspätungen, Verpätungen…Nojah, reisitõrkekindlustust mul muidugi ei ole, seega ei jäägi muule loota, kui et ilmateate ennustus, et homsest sulaks läheb ja vihma sadama hakkab ka paika peaks….Juba nii ootan kojusõitu. Enamus minu lähedasemad sõbrad on juba pühadeks koju sõitnud, Andrea`gi pakkis täna õhtul kohvreid ja homme varahommikul sõidavad nad Janiga Zagrebisse. Ah ja, eelmisel nädalal olin ju lapsehoidja rollis. Andreal oli vaja sõita Genfi ja 10aastane Jan jäi 2 õhtuks minu hooleks. Mul oli kohe tähtis tunne, vastutus ja puha! Kontrollisin koduseid ülesandeid , õhtul ajasin magama ja hommikul äratasin, sellega põhimõtteliselt mu lapsehoidmine piirduski :D

Hiiresaaga vol 3. Eelmisel nädalal õnnestus mul seda hiirepoissi paaril korral köögis kohata, aga alati oli ta kiirem ning peitis end kusagile kapi alla prakku. Nädalavahetusel aga lõppes hiirejaht edukalt. Olin hommikul unisena nõusid masinasse panemas, kui äkki oma suureks ehmatuseks paharetti masina põhjas ringi siblimas nägin. Minu kiljumise peale tuli kööki Heiko, kes ta kinni püüdis ja metsa elama viis.

PS! Eelmine nädalal hispaania keele ülesandeid lahendades avastasin vahva uue sõna: „pajarito“ [loe: paharito], mis tõlkes tähendab linnukest, aga mulle assotsieerub sõnaga „paharet“

Reede õhtu kodus. Eelmisel reedel korraldasime ühiselt oma majaelanikega (st mina , Veerle, Matthias ja Heiko) oma esimese ühise WG-Abend`i. Kõige pealt oli meil kohtumine majaomaniku Werneri ja tema pojaga (kelle me tema ametliku oleku pärast isekeskis Anwalt`iks – eesti keeli juristiks ristisime). Lõpuks ometi on mul olemas üürileping! Paraku otsustasid omanikud meil üüri nati tõsta, st ca 10€ kuus per nägu. Nujah vähemalt võitlesime vastutasuks välja paar majasisest hooldustööd .

Kui ametlik osa lõppenud, siis jätkasime ühise kokkamisega. Algselt oli meil plaan, et läheme kõik koos poodi, aga kuna omanikuga kohtumine venis oodatust pikemaks ja kõhud olid ka juba kõigil parajalt tühjad, kraapisime külmkapist kõik oma jäänused kokku ja valmistasime ülimaitsva vormiroa käepärastest materjalidest. Peale maitsvat õhtusööki läks suur piparkookide küpsetamine lahti. Olin paar päeva varem piparkoogitaigna valmis meisterdanud ja loovtöö võis alata. See oli kõigi 3 jaoks elus esimene kord piparkooke kui selliseid, mida mina kodusest Eestist tean, küpsetad. Kuna meil ühtegi piparkoogivormi majas ei leidunud, siis tulid kasutusele alternatiivsed meetodid nagu näiteks viinapitsid ja noaga eksperimenteerimine. Tulemus oli üllatavalt lahe ja nalja nabani! Õhtu krooniks vaatasime veel ühiselt filmi. Väga kihvt! Poistel on majaga suured plaanid. Matthias tahab ehitada töötoa köögi kõrval asuvasse kambrisse ning lubas mulle ja Veerlele, kes me mõlemad hetkel vaid matratsi peal magame, voodid meistedada. Põnev!

Saksamaa on minu jaoks kohati nii vastuoluline maa. Näiteks üldiselt on sakslased ju ka pigem sellised kinnised ning igaüht endale külla ei kutsu, aga ülikoolilinnades on levinud nö „avalikud korteri/majapeod“. Enamasti näeb üks selline pidu välja nii, et majas, kus korterites elavad tudengid, korraldavad nö avatud uste öö, kus igal ühel on võimalus sisse astuda ning peost osa saada. Eelmisel laupäeval oli kohe päris mitu sellist ühel ööl. Esimesele peole sattusin sõbranna kaudu, kes antud majas elas, tahtsin ka teist pidu kaema minna, aga see oli juba nii üle rahvastatud (info sellistest üritustest levib väga kiiresti) ja inimesi enam sisse ei lastud. Kuulu järgi oli see teine pidu üle linna tuntud. Mu majanaabril õnnestus sisse saada ja ta rääkis, et seal oli igal korrusel mänginud dj ja rahvast nagu murdu. Kõlab põnevalt, aga siiski mulle ei mahu pähe, mille krdi pärast peaksin ma midagi sellist oma kodus korraldama?! Okei, vbl magamistubade uksed olid suletud, aga köök, elutuba etc kuuluvad ju ka kodu juurde……

Tuesday, December 14, 2010

Igav juba ei hakka



Jõudsin just linnast ühe saksa tuttava lahkumisõhtul jala koju. Jala sellepärast, et alates 12.detsembrist muudeti busside graafikuid ja liine ning õhtuti enam normaalset bussiühendust kesklinnast minu koduga ei ole :S Igavene jama. Nojah igatahes, ilm oli juba parajalt krõbe ja minul veel järsk kodutänav kõndida. Äkitselt peatus minu kõrval takso ja selle juht pakkus mulle „mäe otsa“ küüti. See oli minu esimene tasuta taksosõit  Täitsa jõuluime kohe!
Enne selle sissekandega algust tegemist sirvisin põgusalt oma eelmist kirjutist ja rõõmustasin sisimas, et hiirepoisid endast enam märku ei ole andnud, kui äkitselt ühte jälle oma toas kohtasin! Nüüd läheb mul jälle vähemalt nädal enne kui rahulikult õhtuti magama jääda saan. Hmm…vbl oleks lõpuks aeg ka endale voodi hankida. Põrandal matratsi peal magades on tõenäosus hiire kaisus ärgata märksa suurem.

Nii nagu ma arvasin, oli eelmine nädal paras hullumaja. Eksam läks enam-vähem, tulemusi väga prognoosida ei julge, aga läbi vast ikka sain. Viimased päevad-ööd olin ametis kahe presentatsiooni kirjutamisega. Täna saatsin need õppejõududele teele ja järgmisel teisipäeval siis kahe aine – Kvalitatiivne ja kvantitatiivne teadustöö- eksam. Fuldas on meil käsil projekt. Seekord küll nii palju koha peal olema ei pea, küll aga on üksjagu kodus töötamist. Paraku olen sunnitud osa iseseisvale õppimisele mõeldud aega muuks kulutama. Natuke kahju on, et detsember selle semestri pingelisem kuu on. Just siis kui tahaks pühademeeleolu nautida ja heade sõpradega aega veeta..
Fuldas ööbin praegu oma horvaatia sõbranna Andrea juures. Ta on lihtsalt nii armas inimene. Mida rohkem ma teda tundma õpin, seda rohkem avastan, kui sarnane meie mõttemaailm on. Homme Fuldasse sõites paraku Andreat ei kohta, küll aga olen paar päeva lapse valves. Andrea peab nimelt Genfi sõitma ja tema 11-aastane poja Jan jääb õhtuti minu hooleks :P

Saksamaal õppejõududega suheldes olen ma alati natuke ebakindel, sest ei tea, kuivõrd ametlikult ma nendega suhtlema peaksin. Meie väikese projekti raames juhendab meid psühholoogia õppejõud. Sain paraja kalaga hakkama, nimelt õhtul väsinuna tahtsin kursarahvale paar kooliga seotud faili saata ning meili kirjutasin ka suhteliselt vabameelselt. Suur oli minu ehmatus, kui järgmisel hommikul oma meilboxist õppejõu kirja leidsin, milles ta mind materjalide eest tänas. Mul oli nii häbi. Õnneks küll midagi labast või laimavat see minu kiri ei sisaldanud, aga siiski oleks meelsamini talle selle saatmata jätnud.
Ma ei ole küll suur McDonaldsi fänn, aga aegajalt olen ma siiski siiralt õnnelik, et ta eksisteerib. Näiteks eelmisel kolmapäeval kell 8.30 raamatukogu ukse avastades,et ametlik avamiskellaaeg hoopis 9.30 on, olin tõsiselt rõõmus et kõrvaltänavas McDonalds paiknes, kus ma siis rõõmsalt oma läpaka ja internetipulga välja kookisin ja koolitööd tegema hakkasin.

Mensa Fuldas (kooli toitlustusettevõte) sai hakkama väga toreda ideega. Nimelt pandi minu teaduskonna ette üles toidutelk, kus soodsalt dönerit osta saab!

Ilmaolud on siin ka üksjagu kreisid olnud. Eelmisel neljapäeval suure lumesaju tõttu olin sunnitud ca 45min koju sumpama. Aga kihvt ilm oli! Olin tegelikult väga rõõmus, et minu Austraaliast pärit sõbral Jesse`l õnnestus Marburgi lumelinnana näha. Veelgi suurem oli aga tema üllatus kui laupäeval juba enamik sellest ära oli sulanud.






Reedel õnnestus mul lõpuks kokku saada õppetooli juhatajaga. Meie vestlus oli päris produktiivne. Minu teemat ta seekord maha ei laitnudki. Rääkis mulle hoopis, kuidas ma oma magistritöö põhjal vähemalt 2-3 publikatsiooni avaldada saaksin! See oleks muidugi vinge! Ka oma juhendajaga sain korraks kokku. Minu õnneks on tal head suhted ülikooli biomeetria osakonnas ühe statistikatädiga, kellega me siis ilmselt jaanuaris deidime :)

Nagu ma korra mainisin oli mul mul sel nädalavahetusel sõber Prahast külas. Jesse on tegelikult austraallane, aga õpib aasta Tšehhi pealinnas. Tema ja ta 2 sõbraga sain tuttavaks bussis teel Budapesti. Elu on ikka imelik! Kuigi kooli pärast oli mul väga palju tegemist, suutsin talle siiski vast Marburgi olulisemad vaatamisväärsused ja paremad peod ära näidata.

Minu uued majaelanikud Heiko ja Matthias on täitsa toredad. Abivalmis Heiko lõi mul täna paar naela seina - lõpuks ometi sain pildid üles riputada. Reedel on meil plaanis esimene ühine õhtu neljakesi. Täitsa juba ootan!

Ma olen ikka paras romaanimeister valmis! Aitäh neile, kes lõpuni lugeda jõudsid!

Friday, December 3, 2010

Invaliid-muffinid, gay-party ja hiired

Detsember on nüüdseks täie hooga käima läinud ning päevad kaovad justkui võluväel. Proovin kiirelt natuke eelmisest nädalast miskit ülestähendada. Kuigi kell on juba üksjagu palju – pool üks (aga ma olen ju ka teada tuntud ööloom), tean, et järgnevad päevad-nädalad on mul veelgi tihedamad. Homme hommikul põrutan jälle Fuldasse, bloki avalöögiks on eksam “Tervishoiuteenuste teadus ning kvaliteedijuhtimine tervishoius”. Seejärel läheb lahti suur grupitöö, kus me ilmselt viime läbi kvalitatiivse uuringu reuma-patsientidega. Aga sellest kõigest juba järgmisel korral.

Eelmisel esmaspäeval jõudis talv ametlikult Marburgi - lund tuli ikka kuhjaga maha ja krõbedaks läks ilm ka kohe täitsa. Bussiliiklus muidug oli esimesel "talvepäeval" natuke kaootiline, aga ma oleksin isegi hullemat oodanud. Siiani olen ikka igal õhtul bussiga koju saanud. Esmaspäeva õhtuses Bodybalance`s, kus tavaliselt vähemalt 15 inimest on, oli tol õhtul kohale riskinud tulla vaid 5. Mõtlesin juba, et ju pean siis koju sumpama, aga minu üllatuseks oli buss isegi täitsa sõiduvõimeline ja graafikus. See-eest laupäeva öösel oli väga kihvt ilm: oli suht soe, ca -3 ja sadas laia lund. Öösel koju jalutades oli aga näha, et ka suurematel maasturitel oli raskuseid minu järsust tänavast üles saamisel. Pühapäeval sadu jätkus, oma nina ma kodust välja pistma ei hakanudki, pühendusin õppimisele. Täna oli aga olukord juba täitsa ok liikluses.

Nüüd siis see muffinilugu. Teisipäeva varahommikul asusin šokolaadimuffineid küpsetama. Francescal oli nimelt sünnipäev ning plaanisime Mary`ga talle üllatuse teha. Nii ma siis pool 9 hommikul köögis küpetasingi. Tulemus oli täitsa maitsev, väljanägemine paraku kaugel Starbuck`s ideaalsetest koogikestest. Francesca kutsus neid hellitavalt Behinderte Muffins (invaliid-muffinid). Tahaks kindlasti sel aastal ka ise piparkoogitainast valmistada – saksas sellist tumepruuni pätsi poest ei saa. Lootus jääb, et õnnestub õiged koostisained õiges vahemikus kokku segada.



pildil: unised Francesca, Mary ja Janek

Peteriga käib mul hispaania keele tandem täie hooga – eelmisel nädalal saime suisa mitu korda kokku. Hankisin endale harjutustevihiku ja nii ma siis teda pommitangi erinevate grammatikaalaste küsimustega. Aga Peter on vapper.

Kolmapäeval sain sammukese edasi magistritöö alal. Võtsin lõpuks julguse kokku ja kirjutasin kliinikumi ühele ortopeedist ülemarstile. Suur oli minu rõõm, kui ta paari päeva pärast mu meilile vastas ja teatas, et tal oleks mu idee vastu huvi küll. Nii ma siis kolmapäeval dr Fölschiga kokku saingi. Rääkisin talle oma soovist uurida alaseljavaluga patsiente ja nende tasakaaluparameetreid. Ta sattus päris hoogu. Järgmine kord pean talle ikka meenutama, et mul on käsil magistritöö, mitte doktoritöö. Reedeks oli mul kokku lepitud ka kohtumine oma õppetooli juhatajaga. Temaga paraku nii hästi ei läinud, sest tüüp ei ilmunud kohale. Tüüpiline härra Wolf. Nojah, eks siis uuel nädalal uuele katsele.

Mulle armsaks saanud poisid kolisid reedel lõplikult välja. Neil oli vist ka natuke kurb. Nojah Matthias kolis täna sisse ja Heiko tuleb homme. Nad on mõlemad natuke alternatiivsemad, aga näha on, et mõlemad poisid on oma uuest kodust vaimustuses ning ka nende sõbrad, kes kolimisel abiks (pungiplikad värviliste peadega ja habemega poisid  ), kiitsid samuti meie elamist. Esimesed muljed on siiani positiivsed olnud, tunduvad sellised täitsa asjalikud :D

Suur külm ja kolimise tohuva-pohu ajas meil majas ka hiirepoisid liikvele. Reede õhtupoolikul oma toas pikutades ärkasin krabina peale ja oh sa imet – pisike must Jerry silkas mööda mu elamist ringi. Ma nii ehmatasin. Jooksin kööki, õnneks lahtisest uksest põgenes see väike näriline ka minema. Nägin teda korra köögis. Hilisõhtul kuulsin Veerle kilkeid – ka temagi toas oli hiir. Veerle korraldas ämbriga hiirejahi ning suutis selle krati majast välja visata. Äkki oli sama tegelane?! Nüüd on igatahes vaikus majas olnud.
Laupäeva õhtu kujunes mul täitsa sündmusterohkeks. Alustuseks sain jõuluturul kokku kursaõe Britaga, peale kruusikest hõõgveini siirdusime mu itaalia sõbrantsi Annalisa juurde – oli täitsa mõnus istumine Annalisa küpsetiste ja hõõgveiniga. Sealt edasi astusin läbi WG-Party`lt (korteripeolt), mille üks korraldaja oli Thomas (üks tore saksa sober). Kõige parem oli asja juures see, et kui mina sinna jõudsin (ca 23.00), siis Thomast seal veel ei olnudki. Ta oli tulemas Bonnist ja rong vist hilines. Aga vastuvõtt korteris, kus ma praktiliselt mitte kedagi ei tundnud, oli väga sõbralik. Sattusin juhuslike sakslastega jutustama – täitsa lahe! Polegi need sakslased nii kinnised. Õhtu lõppes aga eriti huvitavalt. Minu kaks geisõpra kutsusid mu geipeole. Väga põnev kogemus oli näha ümberringi musitavaid poisse ja tantsida nii nagu keegi ei vaataks (sest keegi ei vaadanudki :D ).Vahelduseks päris mõnus!



Fra ja Annalisaga


See-eest täna ja eile istusin praktiliselt nelja seina vahel ning ajasin tarkust pähe. Eks homme ole siis näha, kas kasu ka oli. Hoidke mulle pöialt! Aitäh!