Igav juba ei hakka

Jõudsin just linnast ühe saksa tuttava lahkumisõhtul jala koju. Jala sellepärast, et alates 12.detsembrist muudeti busside graafikuid ja liine ning õhtuti enam normaalset bussiühendust kesklinnast minu koduga ei ole :S Igavene jama. Nojah igatahes, ilm oli juba parajalt krõbe ja minul veel järsk kodutänav kõndida. Äkitselt peatus minu kõrval takso ja selle juht pakkus mulle „mäe otsa“ küüti. See oli minu esimene tasuta taksosõit  Täitsa jõuluime kohe!
Enne selle sissekandega algust tegemist sirvisin põgusalt oma eelmist kirjutist ja rõõmustasin sisimas, et hiirepoisid endast enam märku ei ole andnud, kui äkitselt ühte jälle oma toas kohtasin! Nüüd läheb mul jälle vähemalt nädal enne kui rahulikult õhtuti magama jääda saan. Hmm…vbl oleks lõpuks aeg ka endale voodi hankida. Põrandal matratsi peal magades on tõenäosus hiire kaisus ärgata märksa suurem.

Nii nagu ma arvasin, oli eelmine nädal paras hullumaja. Eksam läks enam-vähem, tulemusi väga prognoosida ei julge, aga läbi vast ikka sain. Viimased päevad-ööd olin ametis kahe presentatsiooni kirjutamisega. Täna saatsin need õppejõududele teele ja järgmisel teisipäeval siis kahe aine – Kvalitatiivne ja kvantitatiivne teadustöö- eksam. Fuldas on meil käsil projekt. Seekord küll nii palju koha peal olema ei pea, küll aga on üksjagu kodus töötamist. Paraku olen sunnitud osa iseseisvale õppimisele mõeldud aega muuks kulutama. Natuke kahju on, et detsember selle semestri pingelisem kuu on. Just siis kui tahaks pühademeeleolu nautida ja heade sõpradega aega veeta..
Fuldas ööbin praegu oma horvaatia sõbranna Andrea juures. Ta on lihtsalt nii armas inimene. Mida rohkem ma teda tundma õpin, seda rohkem avastan, kui sarnane meie mõttemaailm on. Homme Fuldasse sõites paraku Andreat ei kohta, küll aga olen paar päeva lapse valves. Andrea peab nimelt Genfi sõitma ja tema 11-aastane poja Jan jääb õhtuti minu hooleks :P

Saksamaal õppejõududega suheldes olen ma alati natuke ebakindel, sest ei tea, kuivõrd ametlikult ma nendega suhtlema peaksin. Meie väikese projekti raames juhendab meid psühholoogia õppejõud. Sain paraja kalaga hakkama, nimelt õhtul väsinuna tahtsin kursarahvale paar kooliga seotud faili saata ning meili kirjutasin ka suhteliselt vabameelselt. Suur oli minu ehmatus, kui järgmisel hommikul oma meilboxist õppejõu kirja leidsin, milles ta mind materjalide eest tänas. Mul oli nii häbi. Õnneks küll midagi labast või laimavat see minu kiri ei sisaldanud, aga siiski oleks meelsamini talle selle saatmata jätnud.
Ma ei ole küll suur McDonaldsi fänn, aga aegajalt olen ma siiski siiralt õnnelik, et ta eksisteerib. Näiteks eelmisel kolmapäeval kell 8.30 raamatukogu ukse avastades,et ametlik avamiskellaaeg hoopis 9.30 on, olin tõsiselt rõõmus et kõrvaltänavas McDonalds paiknes, kus ma siis rõõmsalt oma läpaka ja internetipulga välja kookisin ja koolitööd tegema hakkasin.

Mensa Fuldas (kooli toitlustusettevõte) sai hakkama väga toreda ideega. Nimelt pandi minu teaduskonna ette üles toidutelk, kus soodsalt dönerit osta saab!

Ilmaolud on siin ka üksjagu kreisid olnud. Eelmisel neljapäeval suure lumesaju tõttu olin sunnitud ca 45min koju sumpama. Aga kihvt ilm oli! Olin tegelikult väga rõõmus, et minu Austraaliast pärit sõbral Jesse`l õnnestus Marburgi lumelinnana näha. Veelgi suurem oli aga tema üllatus kui laupäeval juba enamik sellest ära oli sulanud.






Reedel õnnestus mul lõpuks kokku saada õppetooli juhatajaga. Meie vestlus oli päris produktiivne. Minu teemat ta seekord maha ei laitnudki. Rääkis mulle hoopis, kuidas ma oma magistritöö põhjal vähemalt 2-3 publikatsiooni avaldada saaksin! See oleks muidugi vinge! Ka oma juhendajaga sain korraks kokku. Minu õnneks on tal head suhted ülikooli biomeetria osakonnas ühe statistikatädiga, kellega me siis ilmselt jaanuaris deidime :)

Nagu ma korra mainisin oli mul mul sel nädalavahetusel sõber Prahast külas. Jesse on tegelikult austraallane, aga õpib aasta Tšehhi pealinnas. Tema ja ta 2 sõbraga sain tuttavaks bussis teel Budapesti. Elu on ikka imelik! Kuigi kooli pärast oli mul väga palju tegemist, suutsin talle siiski vast Marburgi olulisemad vaatamisväärsused ja paremad peod ära näidata.

Minu uued majaelanikud Heiko ja Matthias on täitsa toredad. Abivalmis Heiko lõi mul täna paar naela seina - lõpuks ometi sain pildid üles riputada. Reedel on meil plaanis esimene ühine õhtu neljakesi. Täitsa juba ootan!

Ma olen ikka paras romaanimeister valmis! Aitäh neile, kes lõpuni lugeda jõudsid!