Invaliid-muffinid, gay-party ja hiired

Detsember on nüüdseks täie hooga käima läinud ning päevad kaovad justkui võluväel. Proovin kiirelt natuke eelmisest nädalast miskit ülestähendada. Kuigi kell on juba üksjagu palju – pool üks (aga ma olen ju ka teada tuntud ööloom), tean, et järgnevad päevad-nädalad on mul veelgi tihedamad. Homme hommikul põrutan jälle Fuldasse, bloki avalöögiks on eksam “Tervishoiuteenuste teadus ning kvaliteedijuhtimine tervishoius”. Seejärel läheb lahti suur grupitöö, kus me ilmselt viime läbi kvalitatiivse uuringu reuma-patsientidega. Aga sellest kõigest juba järgmisel korral.

Eelmisel esmaspäeval jõudis talv ametlikult Marburgi - lund tuli ikka kuhjaga maha ja krõbedaks läks ilm ka kohe täitsa. Bussiliiklus muidug oli esimesel "talvepäeval" natuke kaootiline, aga ma oleksin isegi hullemat oodanud. Siiani olen ikka igal õhtul bussiga koju saanud. Esmaspäeva õhtuses Bodybalance`s, kus tavaliselt vähemalt 15 inimest on, oli tol õhtul kohale riskinud tulla vaid 5. Mõtlesin juba, et ju pean siis koju sumpama, aga minu üllatuseks oli buss isegi täitsa sõiduvõimeline ja graafikus. See-eest laupäeva öösel oli väga kihvt ilm: oli suht soe, ca -3 ja sadas laia lund. Öösel koju jalutades oli aga näha, et ka suurematel maasturitel oli raskuseid minu järsust tänavast üles saamisel. Pühapäeval sadu jätkus, oma nina ma kodust välja pistma ei hakanudki, pühendusin õppimisele. Täna oli aga olukord juba täitsa ok liikluses.

Nüüd siis see muffinilugu. Teisipäeva varahommikul asusin šokolaadimuffineid küpsetama. Francescal oli nimelt sünnipäev ning plaanisime Mary`ga talle üllatuse teha. Nii ma siis pool 9 hommikul köögis küpetasingi. Tulemus oli täitsa maitsev, väljanägemine paraku kaugel Starbuck`s ideaalsetest koogikestest. Francesca kutsus neid hellitavalt Behinderte Muffins (invaliid-muffinid). Tahaks kindlasti sel aastal ka ise piparkoogitainast valmistada – saksas sellist tumepruuni pätsi poest ei saa. Lootus jääb, et õnnestub õiged koostisained õiges vahemikus kokku segada.



pildil: unised Francesca, Mary ja Janek

Peteriga käib mul hispaania keele tandem täie hooga – eelmisel nädalal saime suisa mitu korda kokku. Hankisin endale harjutustevihiku ja nii ma siis teda pommitangi erinevate grammatikaalaste küsimustega. Aga Peter on vapper.

Kolmapäeval sain sammukese edasi magistritöö alal. Võtsin lõpuks julguse kokku ja kirjutasin kliinikumi ühele ortopeedist ülemarstile. Suur oli minu rõõm, kui ta paari päeva pärast mu meilile vastas ja teatas, et tal oleks mu idee vastu huvi küll. Nii ma siis kolmapäeval dr Fölschiga kokku saingi. Rääkisin talle oma soovist uurida alaseljavaluga patsiente ja nende tasakaaluparameetreid. Ta sattus päris hoogu. Järgmine kord pean talle ikka meenutama, et mul on käsil magistritöö, mitte doktoritöö. Reedeks oli mul kokku lepitud ka kohtumine oma õppetooli juhatajaga. Temaga paraku nii hästi ei läinud, sest tüüp ei ilmunud kohale. Tüüpiline härra Wolf. Nojah, eks siis uuel nädalal uuele katsele.

Mulle armsaks saanud poisid kolisid reedel lõplikult välja. Neil oli vist ka natuke kurb. Nojah Matthias kolis täna sisse ja Heiko tuleb homme. Nad on mõlemad natuke alternatiivsemad, aga näha on, et mõlemad poisid on oma uuest kodust vaimustuses ning ka nende sõbrad, kes kolimisel abiks (pungiplikad värviliste peadega ja habemega poisid  ), kiitsid samuti meie elamist. Esimesed muljed on siiani positiivsed olnud, tunduvad sellised täitsa asjalikud :D

Suur külm ja kolimise tohuva-pohu ajas meil majas ka hiirepoisid liikvele. Reede õhtupoolikul oma toas pikutades ärkasin krabina peale ja oh sa imet – pisike must Jerry silkas mööda mu elamist ringi. Ma nii ehmatasin. Jooksin kööki, õnneks lahtisest uksest põgenes see väike näriline ka minema. Nägin teda korra köögis. Hilisõhtul kuulsin Veerle kilkeid – ka temagi toas oli hiir. Veerle korraldas ämbriga hiirejahi ning suutis selle krati majast välja visata. Äkki oli sama tegelane?! Nüüd on igatahes vaikus majas olnud.
Laupäeva õhtu kujunes mul täitsa sündmusterohkeks. Alustuseks sain jõuluturul kokku kursaõe Britaga, peale kruusikest hõõgveini siirdusime mu itaalia sõbrantsi Annalisa juurde – oli täitsa mõnus istumine Annalisa küpsetiste ja hõõgveiniga. Sealt edasi astusin läbi WG-Party`lt (korteripeolt), mille üks korraldaja oli Thomas (üks tore saksa sober). Kõige parem oli asja juures see, et kui mina sinna jõudsin (ca 23.00), siis Thomast seal veel ei olnudki. Ta oli tulemas Bonnist ja rong vist hilines. Aga vastuvõtt korteris, kus ma praktiliselt mitte kedagi ei tundnud, oli väga sõbralik. Sattusin juhuslike sakslastega jutustama – täitsa lahe! Polegi need sakslased nii kinnised. Õhtu lõppes aga eriti huvitavalt. Minu kaks geisõpra kutsusid mu geipeole. Väga põnev kogemus oli näha ümberringi musitavaid poisse ja tantsida nii nagu keegi ei vaataks (sest keegi ei vaadanudki :D ).Vahelduseks päris mõnus!



Fra ja Annalisaga


See-eest täna ja eile istusin praktiliselt nelja seina vahel ning ajasin tarkust pähe. Eks homme ole siis näha, kas kasu ka oli. Hoidke mulle pöialt! Aitäh!