Sunday, January 31, 2010


Möödunud nädal oli meeldivalt tegus. Kuigi pidin iga päev suht-koht vara ärkama (enne kella 9t on vara minu jaoks), oli see mu enda vaba tahe ja seega polnudki asi väga hull. Näiteks teisipäeval oli varajane äratus sellepärast, et veeta üks kultuurne päev Frankfurdis. Nimelt otsustasime Fany`ga (mehhiko tüdruk) sõita Sandro Botticelli näitust vaatama. Kuigi mina olen suht kunstikauge inimene, oli see siiski üks põnev kogemus. Ilm oli Frankfurdis küllaltki krõbe, seega 30min näituse piletisabas seista ja rahvasumas trügida polnud just kõige lahedam, aga asi oli seda väärt. Maale oli kokku päris palju, tavanäitust külastada enam ei jaksanudki. Eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma.
Trenni jõudsin endalegi üllatuseks 8 päeva jooksul 4x - pole paha. Spordiklubi, kus nädal aega tasuta treenida sain, on päris lahe: jõusaal, treeningud, saunad, squaš, tasuta joogid. Paraku asub see aga minu kodust 45 min kaugusel, ajaliselt ikka suurem ettevõtmine, seega ilmselt rohkem sinna ei satu. Kui reisilt tagasi tulen, siis uurin täpsemalt kodu lähedal asuva klubi võimalusi. Aga nii hea jälle end regulaarselt liigutada!
Sakslased on kohati üllatavalt vabameelsed. Movewelt spordiklubis olid saunad meestele ja naistele ühised, mis aga sugugi ei tähendanud seda, et kõik siivsalt rätid ümber istuvad, oh ei, kõik paljad nagu porgandid. Mina jätsin mittesakslasena endale õiguse rätikuga oma keha katta. Õnneks kohatasin oma ortopeedia õppejõudu sauna eesruumis, kus veel paljalt ringi ei lipata :D Ühest küljest märk tasemel klubist, kui arstidki heaks kiidavad, kuid veidi imelik oli ikkagi.
Järgmisel hommikul sattusin sama doktori operatsiooni kaema. Olin juba pikemat aega kursaõe Katjaga (Katja on täiesti tavaline saksa tüdruku nimi!) plaaninud mõnda operatsiooni vaatama minna. Kolmapäev oligi lõpuks ometi see päev, kui meie kavatsused teoks said. Kuna keegi meile selgeid juhtnööre ei andnud, kus on võimalik opiplaani vaadata ja kus end kirja panna, otsustasime ise sündmuskohale (st opikorrusele)asja uurima minna. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et ega muud ei olegi vaja teha, kui astuda sisse naiste riietusruumi, jätta oma riided sinna, võtta riiulist sobiva suurusega opirõivad (roheline pluus ja püksid), leida parajad crocsid, panna müts pähe ja mask ette ning astuda suvaliselt opisaali sisse ja küsida, kas võib pealt vaadata. Ei mingit nime kirja panemist, konfidentsiaalsuslepingu allakirjutamist vms. Esimese operatsioonina nägin hüppeliigese artroskoopiat, mille käigus eemaldati liigeshiir (luuline moodustis, mis takistas jalalaba normaalset liikumist). Teisena jälgisin põlve artroskoopiat. Kuigi mõlemad opid olid verevabad: õhimõtteliselt tehakse 2 auku: ühest august pistetakse sisse kaamera ja teisest opiinstrument, oli ikka alustuseks täitsa põnev. Südameoppi tahaks ka millalgi vaatama pääseda, seal on muidugi lugu verisem. Enne pean aga harjutama umbses ruumis maskiga vastu pidamist, sest nagu mulle tüüpiline, võttis mul teise opi lõpus silme eest mustaks. Kirurgi minust ikka ei saaks.

Marburgis on ilm endiselt talvine, siin kutsutakse sellist üllatavalt külma aega "russischer Winter", mis tõlkes tähendab vene talve. Kuigi võrreldes Eesti ilmadega, ei ole asi üldse hull, on siin siiski iga päev suur küsimärk, kas bussid-rongid sõidavad graafiku järgi või et kas nad üldse sõidavad. Nagu ma juba korduvalt maininud olen, elan ma mägises linnaosas. Seega, kui tee on kergelt lumine ja libe, siis bussijuht mäeotsa ei sõida. Nii olengi kahel õhtul osa koduteest jalgsi läbinud. Neljapäeva õhtul ei olnud mul selle vastu midagi. Ilm oli kergelt sula, sadas laia pehmet lund, eramajade rajoon oli koheva lume alla mattunud. Väga romantiline :) Enne seda kohtasin juhuslikult linnas erasmuse sõpru, kellega koos pidasin maha selle talve esimese lumesõja. Et tulin parasjagu salsatrennist (viimasest sellel semestril :( ), oli mu riietus ilmastikule mittevastav. Aga paksud käpikud olid käes! Seega asjaolu, et mul oli seljas seelik, ei takistanud mind mitte üks põrm pool tundi lumes hullata. Nii palju nalja pole ammu saanud :)
See-eest reede hommikul oleksin küll väga kuri olnud, kui buss ei oleks sõitnud. Nimelt läksin Fany`ga kaasa Frankfurdi lennujaama. Et ta sõitis kuuks ajaks koju Mehhikosse, siis oli tal asju ikka täiega kaasas, st kogu lubatud mahus (41 kg!). Üksi oleks see teekond ikka päris karm olnud. Õnneks tol päeval laabus kõik kenasti: buss, rong, metroo, lennuk olid kõik graafikus. Hommikul vara unisena teele asudes juhtus minuga aga üks koomiline lugu. Fany kohvriga peatuse poole liikudes märkasin, et buss on juba peatuses. Fany läks veel prügi viskama ja oli minust taga pool. Olin kindel, et see on meie buss, sest bussid sõidavad suurte ajavahedega. Võtsin kogu jõu kokku ning tormasin bussini. Palusin bussijuhti, et ta Fany ka ära ootaks. Olles kohvri bussi vinnanud, selgus aga, et bussijuht ei sõidagi rongijaama. Minu küsimuse peale, et kuidas nii, selgus, et olin jooksnud koolibussi peale :D Minuga ikka juhtub.
Oma teise kursaõe Britaga (Marburgis elamegi vaid mina, Katja ja Brita) sain selle nädala jooksul päris mitu korda kokku. Esmaspäeval käisime koos kinos "Did You Hear About the Morgans?" vaatamas. Ma vist ei harju sellega kunagi, kui Sarah Jessica Parker või Hugh Grant saksa keeles räägivad :S
Reedel käisin Brittal külas. Ta õpetas mulle triggerpunktide manipuleerimist. Miks küll Tartus seda keegi ei õpetanud?! Britta ei suutnud ära imestada, et kuidas minu haridusteel nii vähe kokkupuudet passiivsete võtetega olnud on. "Koolituse" järgselt läksime Britta endise korterinaabrile külla.
Eile, laupäeval veetsin päeva Göttingenis. Põhjus, miks me Florianiga just selles ülikoolilinnas kokku saime oli lihtne: nii tema kui mina saame Göttingeni sõita rongiga tasuta. Niisiis veetsimegi päeva ühiselt linna peal kolades ja kohvikutes istudedes - kvaliteetaeg :)pilte leiate picasast.
Hetkel pakin juba vaikselt asju, sest homme õhtupoolikul sõidan Frankfurti ja teisipäeva varahommikul lendan Lanzarotele! Järgmised 2 nädalat plaanin suht levist väljas viibida.
Päike ja meri, siit ma tulen!

Monday, January 25, 2010

Kohvist, dinosaurustest ja funktsionaalsest treeningust



Internet on ikka üks huvitav paik. Netis jäätee (see, millel sõita saab) pilte otsides, sattusin blogile http://makersting.blog.com/ Selle blogi omanikuks on Münsterist pärit sakslane, kes kirjutab oma Eesti elust aastatel 2006-2008. Kes saksa keelest aru saab, soovitan lugeda :)
Teine päris lahe avastus: argentiinia poiss laulab eesti keeles "Liigutage peput, palun!"
http://www.youtube.com/watch?v=0iaVOVGdH4g&feature=channel

Veidike ka enda toimetamistest. Laupäevast kuni neljapäevani veetsin Braunschweigis. Sain lõpuks kätte oma uue "nunnu" - Philippsi kohvimasina
http://www.twenga.de/preise-Senseo-HD7830-70-New-Generation-PHILIPS-Kaffeepadmaschine-393228-0
Saksas on sellist tüüpi kohvivalmistajad väga populaarsed. Suurepärane leiutis kui tahad nautida tassikest lattet päevas. Pistad kohvipadjakese masinasse, vett kanistrisse ja start. Minuti pärast on espresso valmis. Vaja veel vaid kuum piim vahustada, kohvi sinna sisse kallata ja voilà!
Kolmapäeval käisime Florianiga Loodusloomuuseumi eriväljapanekut dinosauruste kohta vaatamas. Päris kihvt oli. Pildid laadisin picasasse ka ;) Polnudki kunagi selle peale mõelnud, kui suured ikka need loomad olid. Näitusel olid väljas päris luud - sauruse lülisamba rinnalüli oli pesukausi suurune, reieluu pikem kui mina! Selliste hiigelsuurte skeletiosade Aafrikast Saksamaale toimetamine oli teadlaste jaoks ikka mega etttevõtmine. Esimest korda käis ekspeditsioon Aafrikas 2006, siis vaid kaevati leiupaik veidi lahti ja plaaniti aasta pärast tagasi tulla (vaja oli hankida vahepeal projektile rahad taha jne). No ja siis 2007 Nigeeriasse naastes avastasid saksa teadlased, et skeletti enam polegi. Asja tagamaid uurides selgus, et hispaania saurusteeksperdid oli selle kärmelt välja kaevanud :D Kuid sakslastel oli meeletult õnne. Lähiümbrusest avastasid nad teise sauruse säilmed ja tõid hoopis need koju. Aga no ikka täitsa lõpp - erinevad rahvused, erinevad kombed...
Neljapäeva õhtul jõudsin Marburgi täpselt salsatrenni ajaks. Seekordne kodusõit möödus mugavalt - leidsin netist autojuhi, kes tõi mu Braunschweigist Marburgi 12€ eest ja ei ühtegi ümberistumist! Peale salsatundi tuli treeneritel (brasiilia kutt ja kolumbia tüdruk) idee minna natukeseks kambaga istuma. Õhtu kujunes väga lõbusaks. Aftekale tulid peaaegu kõik trennikaaslased. Mängisime igasugu tobedaid mänge, nalja oli nabani. Kõige toredamad ongi need üritused, mida ei ole pikalt ette planeeritud :) Pilte sellest üritusest leiate mu facebooki konto alt.
Oma suureks kurvastuseks avastasin, et minu jaoks on selle semestri viimane salsatrenn juba järgmisel neljapäeval. Ametlikult on 2x veel plaanis, aga ma siis päikese all. Nii ei saagi osa võtta esinemisest. See on esimene kord, Diana, mu treeneri sõnul, kui ta julgeb sellist asja korraldada. Oleme siiani tema parim grupp :)
Eile, pühapäeval asusin ellu viima uue aasta lubadust - aktiivselt trenni tegema hakata. Käisin "functional training`us" Eks andis ikka tunda, et vahepeal olen end unarusse jätnud, kuid kõige hullem ka ei olnud. Teraapiapallil põlvitades trikke teha ikka suutsin. Siinkohal aitäh Sveale! Tunni lõpus tuli treener (päris kobe tüüp) minu juurde ja ütles: "Sa oled vist tasakaalutreeninguga varem ka kokku puutunud." Ehee, lihased on täna sellegipoolest haiged :D
Täna hommikul sõitsin kliinikumi, sest olin lubanud olla katsejäneseks ultraheliaparaadiga kaela liikuvuse testimisel. Kuigi ärkama pidin vara, sest olin leppinud kokku kohtumise kella poole 10ks, läks käik igati asja ette. Kutt, kes uuringut oma magistritöö jaoks läbi viis, oli väga tore. Jutustasime suht pikalt, pinnisin teda kõikvõimalike õppetööd ja eksameid puudutavate küsimustega. Andis mulle lootust, et küll asjad positiives suunas liikuma hakkavad :)

Niisiis mõelgem positiivselt!

Sunday, January 17, 2010

Minu esimesed 10 päeva Saksamaal aastal 2010

Nüüdseks on vist küll kõik välistudengid tagasi Marburgi jõudnud. Nii tore on üle mitme nädala kõiki näha ja erinevaid pühade muljeid kuulata. Erasmuslased sõitsid valdavalt koju, jaapanlased trippisid mööda Euroopat ringi, usakad külastasid kohalikke saksa sõpru jne. Möödunud nädal oli üllatavalt kokkusaamiste rohke. Alates eelmisest reedest kuni selle laupäevani toimus hulgaliselt erinevaid toredaid pidusid. Käisin selle nädala jooksul 3 erinevas klubis, kusjuures oktoobrist detsembrini jõudsin Marburgis kluppi vaid ühel korral :D Natuke on õhus ka juba nukrust, sest nii mõnedki on siin vaid üheks semestriks. Veebruaris algab ilmselt esimene lahkumispidude laine. Aeg lendab nii kiiresti! Eks aprillis saabub ilmselt ka uus grupp erasmuslasi, aga see ei oleks enam see.
Piduderohke nädala jooksul leidsin siiski ka piisavalt aega õppimisega tegelemiseks. Lihtsalt pidin leidma, sest minu online keelekursus kestab vaid jaanuari lõpuni ja kuna ma detsembrikuu jooksul keeleõppega üldse tegeleda ei jõudnud ja et samuti minu suurest plaanist Eestis olles kooliasjadega tegeleda, miskit välja ei tulnud (tassisin oma paberipataka ilma asjata Tlna ja tagasi), ootas mind terve hulk lahendamata ülesandeid. Niisiis otsustasin end Marburgi jõudes kohe käsile võtta. Hetkel on prioriteet nr 1 meditsiiniline saksa keel. Kuigi mul ei kaasne selle kursusega mingeid kohustuslikke ülesandeid, kontrolltöid, eksameid , võtsin ju kursuse ikkagi sellepärast, et midagi õppida. Hetkel mul õnneks või tegelikult isegi natuke kahjuks vaba aega on. Mul pidi ju ametlikult 11.01-29.01 teine ülikooli blokk toimuma ja seda veel teises linnas, Fuldas. Mul oli kõik elamine 3ks nädalaks broneeritud ja vaim tõsisemaks õppimiseks valmis, kuid vahetult enne jõule saabus järgnev info meilile: organisatoorsetel põhjustel ei ole võimalik 2.bloki õppetöö jaanuaris, antud blokk leiab aset 3. semestril. Kuidas selline asi Saksamaal võimalik on?! Ega nüüd ei jäägi muud üle kui oodata ja harida end iseseisvalt, sest ametlikult peaks 1. semestri kolmas blokk algama 22. veebruaril. Hoidke mulle pöialt, et teaduskond jälle mingit jama kokku ei keera! Hullem veel kui Tartus, ma ütlen :D
Nojah eks igal halval asjal on ka omad head küljed. Lendan 2. veebruaril 12 päevaks Kanaari saartele. Plaanis külastada Lanzarotet, Fuerteventurat ja seejärel suunduda Gran Canariale, Las Palmasesse vanu aegu meenutama:) Minu õnneks on siis just suur karnevalipidustuste hooaeg. 3 aasta tagusest möllust on ainult positiivsed mälestused:) Samuti elab Lanzarotel sõbranna Ave, Fuerteventural Läti plika Sandra ja „teine“ Kärt läheb taas Las Palmasesse praktikale :) Kõigi nende kolme tüdrukuga sain tuttavaks oma Erasmuse ajal ;) Sellele eluperioodile mõtlen tihti tagasi, eriti just siis, kui siinsete erasmuslastega koos viibin.
Neljapäeva õhtul toimus uue aasta alguse puhul Welcome Party, kuhu võis kaasa võtta tüüpilist oma maa toitu. Kuna mul teiste eesti tüdrukutega kontakti väga pole, sest nad ei võta paraku ühisüritustest üldse osa (ja eks me eestlased ju ühed individualistid ole), pidin üksinda ajusid ragistama. Ajurünnaku tulemuseks oli makrasalat. Teadsin, et kodujuustu ja krabipulki osades saksa poodides müüakse, kuigi need ei ole sakslastele tüüpilised toiduained, siiski osutus poeskäimine suuremaks ettevõtmiseks. Esimesest sihtpunktist, Lidl`st õnnestus saada kõik salati koostisained peale makra. Heas usus marssisin kõrval asuvasse Aldi`sse, aga ei miskit. Vaikselt hakkas juba hirm tekkima, et kui makrat ei saa, ei ole ka ju makrasalatit. Viimases lootuses kõmpisin Tegut`i ja oma suureks rõõmuks krabipulgad sealt ka leidsin :) Olid küll oluliselt kallimad kui Eestis ja klassifitseerusid Aasia toitude sekka, kuid maitselt olid õnneks kodumaistele küllaltki lähedal. Ja rahvale maitses!
Palju eri rahvustest inimesi tundma õppides, on silma jäänud ka erinevaid kombeid. Mõned näited:
Sakslased soovivad head uut aastat ka peale 6. jaanuari.
Itaallased sikutavad hea õnne tagamiseks sünnipäevalast kõrvalestadest :D
Vana-aasta õhtul topivad hispaanlased südaöö saabudes iga kellapommi saatel ühe viinamarja suhu ja kui kell 12 täis on , tuleb marjad korraga ära süüa. Üldiselt muidugi hispaanlased kellaaegu üle ei tähtsusta. Väga hea näide sellest oli reedel. Olin rongijaamas, et sõita Flole külla. Kohtasin jaamas hipaania tüdrukut. Kell oli ca 11.30. MInu küsimuse peale, et kuhu ta sõita plaanitseb, sain vastuseks, et läheb osade kaasmaalastega Frankfurti jalkamängu vaatama. Pidid ca kell 12 kokku saama. Nojah. Igatahes jäi minu Deutsche Bahn 50 minutit (!!!!) hiljaks, aga ma pean mainima, et võrreldes hispaanlaste hilinemisega ei ole see miskit, sest ka kell 12.50 polnud kogu kamp veel koos :D Kõige hämmastavam oli kogu loo juures aga see, et need, kes kohal olid, võtsid asja täiesti rahulikult nagu poleks sellest midagi hullu.
Mina see-eest polnud pooltki nii rahulik, sest mul oli kokkulepitud Mfg Göttingenist. Ja kahjuks oli autojuhil juba 2 teist kaassõitjat, kes ei oleks saanud oodata ca tund aega mu järele. Siiski-siiski mul meeletult vedas, sest õnnestus sebida auto peale, mis startis Kasselist. Kuigi reis venis plaanitust mõne tunni võrra pikemaks, oli siiski lõpp hea, kõik hea. Ja nüüd ma siis olengi Braunschweigis, seda ilmselt nädala keskpaigani. Sellest kõigest aga lähemalt järgmises sissekandes.
Hoidke näpud ja varbad soojas ;)

Friday, January 8, 2010

Spordipäev ehk teekond Viimsist Marburgi


Peale 7 transpordivahendit (auto-lennuk-lennuk-buss-metroo-rong-buss)ja ligi kümmet reisitundi olen elusalt ja tervelt tagasi oma Saksa koju jõudnud. Marburg vol2 võib alata! Tegelikult läks reis isegi üllatavalt hästi, kui võtta arvesse seda, et päev kujunes vägagi sprotlikuks. Nimelt oli mul jälle nii palju tavaari vaja kaasa vedada, et lubatud 20kg pagasi ja 8kg käsipagasi kaalumäära kasutasin täies ulatuses ja veidi pealegi ära. Niisiis reisisin 2 kohvriga, mis kokku kaalusid ca 30kg. Kohvritel polnud ju väga vigagi-ratastega ja puha, aga nalja hakkas siis saama, kui ma enam neid rõõmsalt enda järel vedada ega laiutada saanud. Ehk siis tõeliseks body pumpiks muutus reis siis, kui kohtasin treppe, tavalisi ja iseliikuvaid. Ja üllataval kombel oli neid justkui igal sammul. Eskalaatoril üles sõitmine õnnestus mul lõpuks juba päris hästi, allasõitmist on veel vaja harjutada :D
Teiseks spordialaks, mida mul täna õnnestus jõutreeningu kõrval teha, oli sprint. Teadsin, et mul läheb ilmselt Riias kiireks, sest AirBalticu kahe lennu (Tln-Riia & Riia-Frankfurt) vahel oli plaani järgi 25min. Aga ma väga ei muretsenud, sest olin ju piletid ostnud ühelt vedajalt. Järelikult peaks ikkagi ju jõudma. Ärevaks muutusin siis, kui esimene väljalend üle veerandtunni hilines, mis omakorda tähendas ju seda, et ka maandumine hilines..Õnneks olid AirBalticus suht asjalikud stjuuardessid tööl, kes minu muret kuuldes, asja uurisid. Enne maandumist sain teada õnneks järgmise "värava" numbri, aga ega ma ju nii täpselt Riia lennujaama tunne ka. Pinge muudkui kasvas. Kui järgmise lennuni (mitte boardingu vaid departure`ini) oli jäänud vaid 10min, õnnestus lõpuks esimesest lennukist välja saada. Minu suureks õnneks ja rõõmuks ootas mind ja veel 2 tüüpi lennujaamanäitsik, kes meiega koos pool lennujaama läbi jooksis. Kõlarites kostumas teade viimane kutse Frankfurdi lennule, koheselt pöörduda väravasse. Noja siis nibin-nabin me jõudsimegi. Täpselt 11.55 (ametlik departure`aeg) istusin, põsed õhetades, oma kohale :) Mingi ime läbi jõudis ka reisikohver lennuki peale, kuigi sisimas olin valmis ka selleks, et kohver tuleb millalgi hiljem järgi :D Seega 5+ Riia lennujaamale.
Ega tegelikult Tallinna lennujaamal ka väga viga pole. Meeldivalt inimtühi alati :D Nalja sai mul seekord turvakontrollis, sest olin käsipagasisse skeleti pakkinud. Suhteliselt koomiline oli näha turvameeste nägusid, kui nad mu kohvrit läbi valgustasid. Luukere oleks võinud vabalt klassifitseeruda ohtlike esemete nimistusse, sest peast vaagnani on lülisamba sees metallist toru, aga et ma lubasin, mitte kedagi sellega lüüa ja kuna personal sai aru, et tavapagasis on oht, et see läheks katki, lubatigi mind koos Udoga lendama :)
Ilm on Marburgis küllaltki talvine, aga siiski tunnen juba puudust sellest "tõelisest" Eestimaa kohevast lumest....