Tuesday, March 30, 2010

Riinu Grand Germany Tour ja nii mõndagi muud

Ütlen kohe alguses ära, et respect neile, kes selle üllitise lõpuni suudavad lugeda, aga lühemalt nagu ka kuidagi kirjutada ei osanud. Viimased 2 nädalat on lihtsalt nii sisutihedad olnud ja vahepeal ei ole kuidagi oma tegemisi ülestäheldada jõudnud.
Meeldivat lugemist ;)
Täitsa lõpp ikka. Teoorias peaks justkui puhkus olema, aga sellest hoolimata on viimastel nädalatel nii palju sahmimist olnud. Hetkelgi istun Deutsche Bahni IC-rongis, olen tagasiteel Heidelbergist. Kahetunnise reisi kaunisse ülikoolilinna võtsin ette sellepärast, et tahtsin külastada Heidelbergi Ülikooli kliinikumi juures asuvat kõnnianalüüsilaborit. Vastuvõtt oli meeldivalt soe. Füüsik Herr Wolf tutvustas mulle meelsasti laborit ja tema kaastöötaja näitas kuidas kõnnianalüüs välja näeb ja kuidas andmeid töödeldakse. Kahju oli aga sellest, et patsient ei ilmunud kohale, niisiis mängisime kõnnianalüüsi läbi praktikandi peal. Ei olnud küll päris see, aga vähemalt mingi ettekujutuse protsessist sain.
Kaks nädalat tagasi õnnestus mul lõpuks ometi pealt vaadata põlveliigese vahetamist. Ei olnudki kunagi ette kujutanud, et see protseduur ikka niivõrd lihuniku tööd meenutab. Enda suureks üllatuseks ja rõõmuks seekord paha ei hakanudki  Puusa proteesimise peaks ka millalgi ära tsekkima.
Vahelduva eduga olen üritanud ka koolimaterjalidega tutvuda, aga paraku on Marburgis tänu erasmuslastele alati midagi teoksil. Nädal tagasi sain lõpuks ometi ametliku teadaande eksamiaegade suhtes ja juhtuski see, mida olin kartnud: 17. Mail pean kirjutama kaks eksamit, mis hõlmavad endas siiani läbitud (st 2 mooduli) materjale. Mai keskpaigani on muidugi ikka üksjagu aega, aga väike hirm juba naha vahele pugenud…
Ilm on Marburgis vahelduva eduga päris mõnusaka muutunud. Kui päike paistab, siis saab juba täitsa särgiväel päikest püüda, paraku on vahetevahel ilm ka ikka väga vihmane olnud, aga noh vähemalt lumest ei ole enam märkigi. Rohelus on juba tärkamas ja õhk kevadiselt värske.
Jällegi rääkides ameeriklastest, siis nad on ikka üks omamoodi kamp. Üle-eelmisel neljapäeval läksin USA sõprade kutsel Mehhiko-teemalisse baari Mexicali, kus on neljapäeviti karaokeõhtu. Kohal oli kohalike kõrval ca 50 ameeriklast. Nendest käisid küll vist vähemalt pooled lava peal oma “oskuseid” näitamas. Mulle tundus, et sakslastest olid kohal püsikunded, kes karaokeõhtut väga tõsiselt võtavad ja tegelikult väga ilusti laulda oskavad. Seevastu ameeriklased laulsid kõvasti ja valesti, aga fun oli neil kindlasti kordades rohkem. Mind küll moositi, et ma ka laulma läheksin, aga õnneks ma olen piisavalt enesekriitiline, et ei lasknud end ära rääkida, seega eneseväärikus jäi alles.
Järgmine õhtu möödus mul veelgi kultuursemalt. Avastasime sõbrannadega, et meil on oktoobrist saati kulutamate veel mõned flayerid, nende seas ka tasuta teatrikülastus. Waggonhalle on vanasse rongidepoosse rajatud alternatiivne teater. Etenduski oli natuke „teistsugune“, aga seda heas mõttes. Lisaks sellele saime igaüks klaasi vahuveini ja söögiks Flammkuchen`it (midagi pitsa taolist). Vaestele tudengitele suurepärane õhtu!
Ja siis laupäeval (20.03) saabus mulle külla kallis-armas Riin. Kohe ütlemata hea tunne oli rääkida eesti keeles, kui vaid tahtmine tuli; lugeda Eesti Ekspressi ja kodumaiseid naisteajakirju, maiustada Kalevi kommidega ning muidugi lõpuks ometi jagada oma „saksa“ elu kellegiga Eestist. Ühesõnaga „Aitäh“ Riin! Grand Germany tuur algas Frankfurdis. Riinul on Rootsi õpingutest saksa sõbranna Theresa, kes nüüd Frankfurdis koos oma poiss-sõbraga elab. Suurepärane variant. Päeval linnatuur, kohalikus restos lõuna, widow-shopping ja õhtul snäkid ja väike vein ning seejärel Frankfurdi ärikvartalis asuvasse Jaapani torniks kutsutavasse maja jalga keerutama. Nimelt asub Japan Toweri 25. Korrusel st 101 meetri kõrgusel diskoteek. Rahvast oli palju, muusika hea ja kõige tipusks suurepärane vaade öisele Frankfudile.
Pühapäev oli nagu üks õige pühapäev: hiline brunch Theresa&Thomase kodus ja seejärel jalutuskäik Maini kaldal. Hilisel pärastlõunal sõitsme Riinuga Marburgi, kus sel nv oli just olnud kevadised pidustused, mis tähendas seda, et parkidesse oli istustatud lilled ja poodide esisesid kaunistasid erinevad kevadised kompositsioonid. Õhtul viisin sõbranna kohvik-bistroo Early`sse, kus sõime vormirooga. See on vaieldamatult üks Marburgi „must do“. Toit on seal alati maitsev ja teenindus siiralt sõbralik.
Järgmised kaks päeva kulutasime Marburgiga tutvumiseks. Linna peamised vaatamisväärsused jõuaks ilmselt ära näha ca 2tunniga, aga tänu ilusatele ilmadele õnnestus meil kulutada 2 päeva. Uitasime suvalistel tänavatel, sattusime minulegi avastamata paikadesse; kondasime naljakates pisikestes poodides, kuhu varem sisse polnud tihanud astudad; seiklesime metsas, et leida teed tornini, mis ajendas vendu Grimme kirjutama Rapuntselit; imetlesime vanas botaanikaaias tärkavaid kevadlilli – nautisime hetki!
Minu suureks rõõmuks sain Riinule tutvustada ka oma siinseid sõpru. Viisin ta Mensasse sööma ja Schwarz-Weiss tudengipaika ning kolmapäeval pühkisimegi juba väikelinna tolmu jalge alt ning võtsime sihiks Berliini. Mul on väga hea meel, et seekordseks Mitfahrgelegenheit`juhiks ja tema kaaslaseks osutusid väga toredad saksa noored, kes plaanisid Berliinist edasi sõita Inglismaale, seega olid väga rõõmsad võimaluse üle alustada inglise keele praktiseerimist juba päev varem  5 ja pool tundi hiljem ootas minu Slovakkia sober Tomaš meid oma kodus, kus me järgnevad kaks ööd majutusime. Paraku Tomašel tol õhtul väga väljaminekumeeleolu ei olnud, niisiis läksime kahekesi kokku saama Riinu sakslasest sõbra Stefani ja tema hiinlannast tüdruku Erikaga. Et Berliin on suur ja lai, otsustasime kohtuda poolel teel. See linnaosa oli aga meile kõigile tundmatu, niisiis istumiseks sobiva kohviku valimine jäi juhuse hooleks, aga meil oli õnne. Paik, mille valisime – Café Ruben osutus väga hubaseks ning suurepärase teenindusega paigaks.
Rääkides erinevatest kultuuridest: väga põnev oli kuulda Erika lugusid kodumaast ja sellest, kuidas ta on harjunud, et toa suuruseks on 4 ruutmeetrit ehk siis peale voodi tuppa midagi ei mahugi, mis omakorda tähendab seda, et peale magamise toimub ka kogu ülejäänud elu voodis: maalimine, lugemine, söömine…Teine lõbus lugu seisnes selles, et Erika vanemad ei suuda hääldada Stefani nime. Lähim vaste on Seven. Huvitav, kuidas minu nimi kõlaks. Juba sakslastel on sellega raskuseid :D
Neljapäeval vedas meil väga ilmaga – väljas oli ca 20 kraadi ja päike. Niisiis jalutasimegi Ku`dammil (üks suuremaid kaubandustänavaid), jälgisime inimesi (Berliin on ikka täielik rahvaste Baabel) ja ostlesime; käisime ka Checkpoint Charliet vaatamas. See on paik, kus oli piiripunkt ida ja lääne vahel. Midagi ahhetama panevat ja erilist ei olnud, aga veidral kombel ei olnud ma sinna kunagi sattunud, kuigi see on mul vist vähemalt 5. pealinnakülastus. Päeva sisustasid veel jalutuskäik mööda Frankfurter Alleed (sellel tänaval asuvad väga peened poed, a´la louis vuitton etc) ja Tiergarteni pargis. Võidusamba tippu ronida kahjuks ei õnnestunud, sest seal käisid parasjagu ehitustööd. Kohustuslik döneri söömine ja Berliner Weisse (ainuke õllejook, mis mulle väga meeldib). Slovaki poiste arvates oli see muidugi täielik õlle rüvetamine, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Asi on ju maitses ;)
Õhtu tippsündmuseks oli Potsdamer Platzil asuva teatri külastus. Nimelt olid meil piletid „Dirty Dancing`u“ muusikalile. 3h võrratut tantsu ja vanu häid tuntud lugusid. Väga cool tüdrukute meelelahutus  Seejärel veel põgus külastus Kreuzbergi (kuulus türgi linnaosa) teise slovaki poisi koju.
Reede varahommikul reisis Riin edasi isaga Bernburgi vennale külla ja mina suundusin tagasi Marburgi. 2 ööd Berliini jaoks on muidugi vähe, aga siiski jõudsime nende paari päeva jooksul kogeda suurlinna pulbitsevat elu.
Teel Berliinist Marburgi läks hilm kohe päris käest ära: lisaks padukale hakkas sadama rahet ja 60km kaugusel kodulinnast oli Landstrasse tõkestanud mahalangenud puu, mistõttu pidime sõitma ringiga ja teekond kujunes 5h tunni asemel 6tunniseks.
Laupäeval ootas mind aga juba uus tripp. Oma 6 erasmuse sõbraga suundusime Nürnbergi, Bayeri liidumaale. Schönes Wochenende Ticket võimaldab 5 inimesel sõita läbi kogu Saksamaa 37€ eest kokku. Pilet kehtib järgmise päeva varahommikul kella 3ni. Ühesõnaga ülisoodne võimalus sõita Saksamaa teise otsa. Minu reisikaaslasteks olid 2 itaallast, 2 hispaanlast, 1 brasiillane, 1 türklane. Üks vägagi kirev seltskond. Sõit Marburgist Nürnbergi tähendas 2 ümberistumist ning oleks kestnud kokku ca 5h. Würzburgis otsustasime aga teha spontaanse peatuse ja sellegi linna üle tsekkida. 2h ja peamised vaatamisväärsused nähtud ja väike lõunasnäkk ( Bratwurst sinepiga) söödud. Teekond võis jätkuda.
Nürnbergi jõudsime ca kella 4 ajal. Paraku oli ilm vihmane, seega üle 3h ringi uidata ei jaksanud. Väsinud ja vettinutena avastasime hubase pubi nimega Kloster. Saime tuttavaks väga naljaka baarmeniga, kes meile igasugu soodsaid diile korraldas. Näiteks mina maksin oma ühe õllekokteili ja 2x4cl Baileys` eest vaid 5€ ja 5min kaelamassaažiga :D
Tänu laual lebavatele flaieritele saime aimu ööelu võimalustest. Kohalike soovitusi kuulda võttes otsustasime DESI nimelise klubi kasuks. Muusika oli täitsa enam vähem. Personal sõbralik. Hea näide sellest oli see, et öö edenedes olime ikka kõik juba väga väsinud. Istusime väikeses nurgas ja pikutasime. Keegi ära ajama ei tulnud :D Kui sulgema hakkasid, siis tuli baaridaam teatama, et nüüd on pidu läbi ja meilgi aeg ärgata :D Tallinna ööklubides oleks raudselt välja visatud, kui silma julged korraks kinni lasta. Garderoobipoiss kutsus meile abivalmilt takso ja nii me Klosteris kohatud baarmeni Philippi juurde sõitsimegi. Tüüp oli uskumatult vabameelne ja sõbralik (ilmselt ka gey :D), pakkus meile kõigile öömaja oma elutoas ning hommikul kohvi. Lihtsalt hämmastav, kuidas mõnikord asjad iseenesest laabuvad. Meil eelnevalt öömaja broneeritud ei olnud. Plaan oli pidutseda hommikuni ja siis mõned tunnid Deutsche Bahnis tukkuda.
Pühapäeva veetsime Dokumentationszentrumis. http://en.wikipedia.org/wiki/Documentation_Center_Nazi_Party_Rally_Grounds
See kujutab endast endist Hitleri valitsuse aegset hiiglasuurt keskust, kus Hitler tavatses rahvale kõnesid pidada. Peale kolme ja poolt tundi infotulva, oli aeg asuda koduteele. Tagasitee kujunes veelgi pikemaks, sest viimase rongi rööbastele oli veidi enne meie rongi (ilmselt 1 rong enne meie oma) keegi end rööbastele heitnud ja enesetapu sooritanud. Mis loomulikult tähendas rongi hilinemist ja viimasest bussist maha jäämist. Nojah, vähemalt on taksod Marburgis odavad.
Ja täna siis veetsin päeva Heidelbergis. Pärast kõnnilaboris veedetud tunde läksin vanalinna. Jalutusasin lossivaremete pargis ja linnatänavatel. Päike tuli välja ja vahvlijäätis rummi-rosinatega (siin kannab ta nime „Malaga“) sobis kui rusikas silmaauku.
Homme veel viimsed toimetamised ja reisiettevalmistused Marburgis ning kolmapäeval sõidan Lukaše ja Michaliga Sardiiniasse. Ma vist võiksingi ainult reisida!

Monday, March 15, 2010

Vaheaeg!


Minu 3 nädalat usinat õppimist on seljataga ja käes on vabadus järgmiseks 3ks nädalaks. Hetkel seda blogisissekannet kirjutades istun Mensas (ülikooli sööklas). Siin on tore: toit on odav, internet kiire ja alati on võimalik näha sõpru. Niisiis, kõht mõnusalt täis pugitud ja kohvigi sõpradega joodud, on aeg kirjutada möödunud nädalast.

Kuigi Saksamaa on Eestiga kultuuriliselt küllaltki sarnane, tulevad siiski aegajalt teatud erinevused päevavalgele. Näiteks naistepäev, seda päeva siin praktiliselt ei tähistatagi. Kui mina "head naistepäeva" oma kursaõdedele soovisin, siis oli reaktsioon, ah ja, aga üldiselt tänavapildis mehi lilledega ringi jooksmas ei kohanud. Siinjuures suur aitäh kõigile kodumaistele poistele, kes mind meeles pidasid :)

Viimane nädal koolis oli küllaltki väsitav aga samas ka põnev. Manuaalteraapias õppisime terve hulga erinevaid teste, aga kokkuvõttes neid õigesti rakendamiseks peaks veel väga palju õppima. Ametlikud manuaalteraapia koolitused kestavad Saksamaal vähemalt 2 aastat! See, mis mina õppisin, oli vaid pinnavirvendus.
Kursus on mul endiselt vahva, kuigi jääb üha väiksemaks. Alustasime 14 inimesega, kellest üks kutt selle mooduli tundidesse ei jõudnudki (ei saanud töölt ära) ja üks tüdruk sai mooduli esimese nädala lõpus lapse. Seega olemegi nüüd 12kesi. Teine tsikk on 5.kuud rase :D Aga üldiselt on kõik hästi asjalikud ja hakkajad. Teisipäeva õhtul käisime ühiselt peale kooli pubis söömas-joomas :)Nüüd on nad kõik (peale 2 tüdruku) oma kodulinnades, ja seega enne aprilli ei kohtugi.

Kolmapäeval juhtus jälle nii, et arstist õppejõud ei ilmunud loengusse ja asja uurima minnes selgus, et ta ei teadnudki, et peab meile loengut pidama! Kommunikatsioon füsioteraapia õppetooli ja meditsiiniosakonna vahel lihtsalt ei toimi. Nii lükkusidki ära jäänud tunnid uude moodulisse. Kus on see kurikuulus Saksa Ordnung?!
See-eest neljapäeval ja reedel olid väga huvitavad loengud. Teemaks kõnnianalüüs. Paraku ise midagi praktilist teha ei saanud, kuna labori tehnika transportimine on suht-koht võimatu, küll aga saime vaadata erinevaid patsientide juhtumeid (videoid) ja analüüsida mõõdetud tulemusi. Tüüp ise oli hästi tore ja kutsus meid kõiki võimalusel Heidelbergi (ca 2,5h rongiga Marburgist) laborisse asja kaema. Vbl sellel nädalal isegi sõidan ühe kursaõega asja uudistama. Üldiselt on sakslased ise suhteliselt kriitilised oma füsiotasemega ja vaatavad alt üles Hollandile ja Põhjamaadele (Rootsi, Norra). Kusjuures minu kursarahvas suhtub ka laialt levinud lümfidrenaaži pigem vaimustuseta, aga enamus töökohtades on boonuseks vastava sertifikaadi omamine. Niisiis igas riigis omad head ja vead...

Neljapäeval pidas minu köögis oma sünnipäeva usa kutt (minu uus naabripoiss) Max. Seega avanes võimalus paljude uute ameeriklastega tuttavaks saada. Üldmulje on hästi positiivne: nad on väga avatud ja suhtlemisaltid. Paraku saksa keelt nad väga ei oska, kuigi mõned ikka püüdlikult pursivad :)Ja nad kõik on vaimustuses Saksamaast: toit maitseb paremini, alkohol on head ja odav. Nii kriitilist suhtumist kodumaasse ei oleks oodanud. Max on veel eriti põneva taustaga, nimelt on tema pool suguvõsast tegelikult pärit Rumeeniast ja teine Venemaalt, aga mitu põlvkonda on elatud juba Usas, aga siiski on tal väga suur huvi Ida-Euroopa vastu :)Kinkisin talle väikese viinapitsi viinaga, millele on peale kirjutatud "welcome to estonia". Ta oli nii meelitatud :)

Laupäeval oli kavas tripp Kasselisse. Aga nagu laupäeviti ikka juhtuda võib, ei pruugi kõik asjahuvilised kohale ilmuda (reede öö ju seljataga). Nii sõitsimegi Kasselisse vaid mina ja brasiilia kutt Celso. Kumbki meist linna ei tundnud. Teadsime vaid, et Kasselis on loss ilusa pargiga. Läksimegi seda uudistama. Park osutus oluliselt suuremaks ja kihtvimaks kui olin oodanud. Kokkuvõttes kulus meil 3h seal, et tähtsamad kohad ära näha! Seadsime eesmärgiks ronida Heraklese kuju juurde. Teekonna muutis raskeks see, et trepid olid praktiliselt kõik lume all. Ülesronimine sai võimalikuks tänu sellele, et trepiga paralleelselt olid suured kivid "nö käsipuud". Allatulek kujunes veel omajagu ooperiks. Ma juba vahepeal mõtlesin, et jäängi üles :D Aga lõpp hea, kõik hea. Kindlasti plaanin suvel sinna tagasi minna ja piknikku pidada. Ma kujutan juba ette, kui kaunis seal on, kui kõik on roheline. Lossipargis on palju väikeseid järvi ja kosekesi, mille ilu nautida. Pildid leiate http://picasaweb.google.com/kartsumm
Kui tagasi tsivilisatsiooni jõudsime, siis oi meie esimene sihtpunkt Burger King, sest kõhud olid niiiiiiii tühjad.
Laupäeva õhtul olin lubanud veel Frankfurti sõita, seega Kasselis linnaga tutvumiseks aega ei jäänud, aga pole lugu, eks teinekord tulen tagasi. Peale 2h rongisõitu jõudsin Frankfurti, kus mind ootas eesti tüdruk Piret. Istusime paar tundi hubases lounge`s. Nii hea oli vahelduseks vaid eesti keeles rääkida :)

Eile oli vaikne pühapäev. Magasin kaua ja seejärel mässasin koolimaterjalidega. Ka sellel nädalal pean üritama õppematerjalidesse süveneda, sest viimasele hetkele asju jätta ei ole kõige parem mõte. Täna jõudsis kohale neti teel tellitud raamat "Understanding Clinical Papers", kui koju jõuan, peaksin seda lugema hakkama :P

Ja laupäeval tuleb Riin mulle külla! Ma juba nii ootan!

Ilusat nädalat!

Sunday, March 7, 2010

Koolist ja muust toredast

Lühidalt ülikoolielust. 2 nädalat blokki seljataga, nädalake veel jäänud. Uute ainetena lisandusid Teaduseetika (Wissenschaftliche Ethik), Teadustöö alused (Wissenschaftliches Arbeiten) ning DRG ehk Disease Related Groups. Teaduseetika on oma olemuselt sarnane Meditsiini eetikale, päris huvitav. Arutleme erinevate reaalses elus toimunud juhtumite üle. Seevastu teadustöö alused on suhtkoht jura ning DRG on natuke liiga mahukas, arvestades seda, et jutt käib põhiliselt sellest, kuidas haiglates kulusid optimeerida ning kuidas Saksamaal haiglaid rahastatakse. Seevastu Anestesioloogia on endiselt põnev. Viimases praktikumis õppisime kanüüli panemist banaani peal ja seejärel oli vabatahtlikel võimalus opisaalis narkoosi all olevale patsiendile veeni susata. Paraku minu grupi praksi ajal oli "vabu" patsiente vaid 2, seega mul jäi see kogemus läbi elamata. Teoreetiliselt oli meil võimalus ka üksteise peal harjutada, aga keegi ei soovinud oma nahal surkimist tunda :D
Manuaalteraapias tegeleme suht palju teooriaga ja MT efektiivsuse tõenduspõhisusega ehk siis otsime teadusajakirjadest uuringuid ja analüüsime nende kvaliteeti ja tulemusi. Reedel tegin ettekande teemal "Nimmeosa manuaalteraapia efektiivsus". Mul õnnestus leida üks väga hea artikkel, seega oli ka presentatsiooni tegemine hõlpsam. Tõlkimine inglise keelest saksa keelde polnudki kõige hullem. Nii et kokkuvõttes võin endaga rahule jääda:)
Siisi oleme veits ka praktilisi asju teinud: õppisin iliosakraalliigese ja lülisamba nimmeosa probleemide testimist ja veidi ka manipuleerimist. Üldiselt on siiski õppejõu arvamus, et kui võimalik, siis pigem sooritada mobilisatsioone ja manipulatsioone (ragistamist) vaid äärmisel juhul. Saksas on probleemiks see, et arstid sooritavad liiga kergekäeliselt manipulatsioone ja tulemused ei ole alati positiivsed. Rääkides füsioterapeudi töö erinevustest Saksas ja Eestis, siis Saksas kuuluvad teenuste hinnakirja lisaks ravivõimlemisele ja massaažile veel lümfimassaaž, manuaalteraapia. Viimase kahe eest võib aga kõrgemat hinda vaid siis küsida, kui terapeudil on vastav sertifikaat. Niisiis koolitused on hädavajalikud! Füsiod töötavad peamiselt erapraksistes, kuhu arstid suunavad. Kliinikumides on protsentuaalselt oluliselt vähem füsiosid tööl.

Organisatoorse poole pealt on ülikooliasjad endiselt ligadi logadi. Oletatavasti on mul järgmine blokk 6-23. aprill Fuldas. Ametlikku kinnitust infole poole siiski veel saanud. Dana`ga otsisime igal juhul endale toa selleks kolmeks nädalaks. Hakkame tuba jagama ja 3 nädala eest maksab kumbki 125€. Vähemalt üks mure kaelast ära. Teine küsimus, millal ikkagi eksamid on, on samuti lahtine. Suur on tõenäosus, et 17.mail, kui algab minu 4. blokk Marburgis kirjutan ühel päeval 2 eksamit (1. ja 2. bloki materjalide põhjal). "Tore-tore" kui kogu eelnevalt õpitu korraga testimisele tuleb.
Seega DAAD-stipendiumi pikendamise avalduses (esitamistähtaeg on 30. aprill) oma tulemusi väga näidata ei saa :S Õnneks üks minu õppejõud on nõus mulle soovituskirja kirjutama. Vähemalt hea seegi.

Imelik, et minu erialal selline segadus ja reeglitest mitte kinnipidamine valitseb. Muidu on Saksamaa küll väga seaduskuulelik riik. Üks näide elust enesest: helistasin ühel hommikul kursavennale, kellel oli hommikupoolik vaba, minul oli praktikum ja tahsin talle anda infot seoses ühise grupitöö kohta. Paraku oli ta autoroolis ja vastas mu kõnele. Minuti pärast oli tema viimane lause: "Kurat, ma jäin politseile vahele". Nimelt on Saksas rangelt keelatud sõidu ajal mobiiliga rääkida ja nii talle trahv kukkuski. Ma olen täpse summa juba unustanud, aga minu meelest oli see ca 40€ Lisaks sellele sai ta miinuspunkti ja kui neid punkte liiga palju koguneb, siis peab vist uuesti eksamile minema...

Kuigi koolielu on olnud suhteliselt pingeline ja väsitav ning seda mitte ainult minu jaoks vaid ka kohalikele, olen siiski aega leidnud välistudengitega lävimiseks. Kaks eelmisel nädalavahetusel pidasime viimsed lahkumis peod ja viimasel nädalal toimusid welcome üritused - tutvumisõhtu ja kokkamisõhtu - uutele. Kuigi on selge, et "vanad olijad" olid ja on lähedasemad, on siiski ka uute seas toredaid persoone. Minu kõrvaltuppa kolis USA kutt, kes on hästi sõbralik. Vahelduseks on täitsa hea oma inglise keelt arendada. "erasmuslaste inglise keel" on ju pigem segu erinevatest keeltest :D Minu Mehhiko sõbrants jõudis ka eelmisel nädalal tagasi ja nüüd on plaanis temaga hispaania keelt harjutama hakata.

Kuigi itaalia keele kiirkursus ei teeks samuti paha. Nimelt 31. märts kuni 6.aprill olen kõigi plaanide kohaselt Sardiinias ja vbl ka Korsikal ;) Sõidan kahe Slovakkia sõbraga trippima.

Koju tulen ka varsti!!! Saabun 29. aprillil kell 21.00 ja tagasi lendan 13. mai Riia kaudu. Märkige need kuupäevad punaselt kalendrisse, sest tahan kõiki näha!

Seniks aga olge muhedad,
kallistan
k.