Thursday, February 25, 2010

Muutuste aeg

Päevad on jälle nii kärmelt möödunud, seega viimane aeg vahepealsed muljed üles täheldada. Kui ma reisilt naasin, oli ilm Marburgis veel vägagi talvine, kuid iga päevaga on läinud soojemaks (täna päeval näitas termomeeter juba +9 kraadi!) ja lumigi on enamuses läinund. Ilm veel superilus ei ole, aegajalt tuleb vastikut padukat ja tuul on tugev, ka Marburgi läbiv jõgi nimega Lahn ajab täiega üle kallaste. Aga siiski esimesed tõelised märgid kevadest!

Kevade saabumine tähendab paraku ühtlasi ka esimese semestri lõppu (nojah, kuigi mitte minu jaoks) ja seega ka üheks semestriks tulnud erasmuslaste lahkumist, mis omakorda tähendab terve hulga lahkumispidusid. Pidude meeleolu on muutunud ülevast melanhoolseks, aga eks see ole paratamatus. Õnneks minu lähedasemad sõbrad jäävad kõik vähemalt pooleks aastaks veel :) Kriburadapidi hakkavad kohale jõudma uued välistundengid. Minu kodukorrusele on sisse kolinud 2 uut ameeriklast - tunduvad toredad, aga suhelda suudavad vaid inglise keeles :D

Peale ilma- ja erasmuseelu muutuste on muutused toimunud ka minu elurütmis. Kui veel eelmisel nädalal sain põõnata täpselt nii palju, kui hing ihkas ja õppematerjalidesse süvenesin südametunnistuse järgi, siis sellel nädalal on ülikool täie hooga käima läinud. Teise bloki nimi on Evaluation II ehk Hindamine II. Selle raames on mul esimese 4 koolipäeva jooksul olnud 3 erinevat ainet: Anestesioloogia, Biostatistika II, Manuaalteraapia.
Esimene neist - Anästhesie - on siiani kõige positiivsema mulje jätnud. Mul on olnud 2 päeva praktikume (7in grupis), mille raames mängisime mitmeid kordi läbi ja kordasime üle elustamist (basic life support). Tegime tutvust ka proffesionaalse esmaabiga (advanced life support). Sain näppida parameedikute kotti, kasutada larüngoskoopi ja paigaldada nukule hingamisteedesse toru, kasutada päris elektrišoki aparaati - ühesõnaga super! Praksid toimusid mõnusalt vabas õhkkonnas: alati võis kõike küsida, õppejõud-meedikud pakkusid kohvi ja šokolaadi ning viskasid nalja. Eks nad olid meie aktiivse osavõtuga väga rahul. Medtudengid olevat palju arrogantsemad ja tegevat vaid hädavajalikku. Ilmselt tänu sellele oli üks arstidest nõus mind märtsis kaasa võtma südameopile!!! Viis tundi oppi jälgida saab olema kindlasti paras katsumus, aga megapõnev!

Ka Manuaalteraapia kõlab põnevalt. Paraku siiani on olnud vaid sissejuhatav loeng ja sellejärgselt saime kätte grupitöö teemad ning seminari ajal saime alustada omapäi presentatsioonide ettevalmistamisega. Minu ja Michaeli teemaks on lülisamba nimmeosa manuaalteraapia tõenduspõhisus. Kaks päeva oleme artikleid taga ajanud ja nüüd tahavad need läbitöötamist. Eks see teaduse tegemine vist nii algabki. Õppejõuks on füsiode programmijuht. Olekult meenutab kangesti Priit Eelmäed - a la ...suuga teen suure linna...

Kolmandaks aineks on Biostatistika. Juba esimene osa oli paras pähkel ja aina hullemaks läheb. Sellest ainest läbi närimiseks tuleb küll kõvasti vaeva näha!

Nädal tagasi esmaspäeval, 15.02 sõitsime Erasmuse seltskonnaga päevaks Kölni Saksamaa karnevalipidustusi kaema. Saksamaa lääneosas tähistakse vastlaid (Fasching) ja paastuaja algust neljpäevast kolmapäevani kestva karnevalipidustustega. Esmaspäeva kutsutakse Rosenmontag`iks ja sel päeval liigub läbi linna pikk karnevalirongkäik (kestab vist vähemalt 5-6h). Nii rongkäigus osalejad kui pealtvaatajad on kostümeeritud (muidugi võrreldes Las Palmase karnevaliga peab oluliselt rohkem riideid selga toppima), esimesed viskavad rahva sekka maiustusi (komme, šokolaaditahvleid, popcorni pakikesi..) ja lilli. Pealtvaatajad tipsutavad juba hommikust saati ja peale rongkäiku suundutakse edasi pubidesse. Mina jõudsin Kölni poole ühe paiku. Peale paart tundi rongkäigu vaatamist sain kokku Carinaga (tegime koos Erasmust Las Palmases) ja pärastlõuna veetsin tema sõpradega koos karnevali tähistades. Õhtul jälle rongiga tagasi. Deutsche Bahn pakub aegajalt vägagi soodsaid reisimivõimalus, eriti gruppidele - oma 6h`se rongisõidu eest (edasi-tagasi) maksin vaid 7€.

Eelmisel nädalal poes söögivarusid täiendamas käies sain õnneliku õppetunni, et ka Saksas tuleb ostutšeki sisu kontrollida kassas. Nimelt juhtus minuga nii, et kassapidaja oli minu 4 väikese coca pudeli asemel läbi löönud 4 sixpaki hinna, ehk siis maksin enesele teadmata 4 pudeli asemel 24 pudeli eest. Viga märkasin alles järgmisel päeval. Kuigi ma olin suhteliselt skeptiline, kas mul õnnestub raha tagasi saada, otsustasin siiski Lidl`sse tagasi minna. Ja mul vedas! Poeboss sai ise ka aru, et vaevalt ma nii palju cocat ostsin ja nii ma oma raha tagasi saingi! Ikka tõeline vedamine!

Tervisega mul nii palju hetkel vedanud ei ole. Ilmselt äkilisest ilma soojenemisest tingituna on ka kõik viirused ja bakterid rõõmsalt paljunema hakanud ning minul õnnestus teisipäeva õhtul tõbiseks jääda. Haiged on nii mitmedki teised minu tutvusringkonnas, aga see mind ei lohuta, sest mul on kohaloleku kohustus absoluutselt igas aines :( Alates teisipäeva õhtust olen end kõikvõimalike ravimite ja teedega turgutanud, hakkab juba looma, aga päris terve veel siiski ei ole, aga lootus peatsele kaunile kevadele annab jõudu :)

Ärge külmetage! Kirjutage mulle!

Wednesday, February 17, 2010

Kärt is back!

Kaks puhkusenädalat möödusid megakiirelt ja olengi tagasi talvises Saksas. Mina blond lootsin, et kui Kanaaridelt naasen, pole lumest enam haisugi, aga võta näpust. Valge lumevaip endiselt maas ja temperatuur endiselt alla nulli. See, et talv nii kaua kestab on suhteliselt haruldane, eks Eestiski pole ammu nii krõbedat talve olnud. Aga okei, aitab ilmajutust, lühidalt siis minu puhkusest. Üritan mitte väga üksikasjadesse laskuda. Kindlasti vaadake mu pilte picasast, sest need on vast kõnekamadki.

1.veebruari õhtul sõitsin Frankfurti. Mul on vedanud, et sõbranna Sari Frankfurdis elab, seega sain mõned öötunnid tema juures magada. Algselt oli mul plaan ööbussiga Sari juurest 3 paiku rongijaama sõita, et siis Hahn-Expressiga Frankfurt-Hahni sõita, aga paraku olid bussijuhid otsusstanud streikima hakata, nii ei jäänudki mul muud üle, kui takso võtta. Ilm oli parajalt krõbe ja teed libedad. Kartsin, et äkki lennujaamabuss ei sõidagi, aga minu mure oli asjatu. Buss oli ilusti kell 4 platsis ja täpselt kell 6 lennujaamas. Ka pagasiga ei olnud sel korral probleeme - minu käsipagas mahtus ilusti mõõtudesse ja kaalus 10,2kg. Istusin mõnusa kergendustundega lennukisse, hommikupäike paistis meeldivalt aknast sisse. Kui hakkasime lähenema saartele, avanes võrratu vaade. Rõõmustasis juba sisimas, et kohe-kohe näen Avet. Ja siis teatas kapten, et ilmastikutingimused Lanzarote lennujaamas on väga halvad - tugev tuul ning paksud pilved väga madalal. Me küll üritasime maandumist alustada, lennuk mattus tihedatesse pilvedesse, aga viimasel hetkel tõmbas siiski nina üles ja me maandusime hoopis naabersaarel Fuerteventural! Nojah, kuna lendasin ryanairiga, siis järgnev ei üllatanudki. Nimelt hoiti meid kokkuvõttes 4h lennukis (lennujaamahooneni oli vähem kui 100m), süüa-juua ei antud. Stjuuardessid seletasid, et nii on reeglid! Õnneks orgunniti meile lõpuks bussid, mis sadamasse sõidutasid ja ka praamipiletid. Peale 1h merereisi olin kella 11 hommiku asemel Lanzarotel seitsme ajal õhtul. Aga tegelikult ei olnudki väga hull, mul oli plaan nagunii Fuertele päevaks sõita ja nüüd sai see teoks juba esimesel päeval :D
Järgnevad päevad Lanzarotel möödusid Customer Travel reisikorraldusfirma saaretuuridest osa võtmisega. Nii veetsingi 2 pikka päeva bussis ja vaatasin üle kõik saare tähtsamad vaatamisväärsused. Kuigi ilm oli oli Lanzal soe, ca 20 kraadi, siis tõelist rannailma sain tunda alles reedel (5.02). Lanza tripi olingi planeerinud pigem kultuurseks elamuseks. Tänu Avele ja Javi`le sain näha ka kohalikku elu ja käia söömas kohalikes kohtades. Tapas (erinevad snäkid, mida süüakse kamba peale) on endiselt mu suured lemmikud!
Laupäeval sõitsin omapäi laevaga Gran Canaria pealinna Las Palmasesse. Minu suureks meeleheaks paistis terve 6,5h tunnise reisi ajal päike. Nii ma kogu reisi laevadekil veetsingi - tulemuseks ära põlenud ninaots :D Suur oli minu rõõm, kui jälle vanasse heasse Las Palmasesse jõudsin. Kärt tuli mulle sadamasse vastu ja koos jalutasime läbi linna. Milline äratundmisrõõm! Kuigi minu Erasmusest on möödunud 3 aastat, ei ole linn palju muutunud. Minu vana kodumaja oli endiselt sama suur ja kole nagu ma teda mäletasin :D Siiski avastasin järgneva nädala jooksul mitmeidki paiku, kuhu tol ajal ei sattunud :)
Ja muidugi karneval. Kohe esimesel õhtul läksime pidustusi kaema. Väljas oli nii mõnusalt soe! Üldiselt olid ilmad laspalmaslikud ehk siis tõelist lauspäikest sain nautida 2 päeval - jume sain ikka peale :)Kui ilm pilvisem oli, siis oli lihtsalt mõnus rannas vedeleda ja piknikku pidada. Peale esimest ööd Kärdi juures kolisime Florianiga (ta jõudis päev hiljem) hostelisse, mis asus 5min kaugusel rannast. Väga praktiline. Hostel ise oli lihtne, aga hispaanlaslik. Mulle tundus, et enamus klientuurist olidki mandrihispaanlased ja teenindava personaliga suhtlesime ka kohalikus keeles. Ei olnud mingi nõme turistilõks :D
Neljapäeval otsustasime siiski ka sõita lõunasse, kus ca 80% turistidest oma puhkuse veedavad. Väikese punase Fiatiga sõitsime kõige pealt Florianiga Arucase külla, et täiendada kvaliteetalkoholi varusid. Arucases asub Kanaaride au ja uhkus - Arehucase tehas, kus tehakse väga head ja soodsat rummi. Seejärel sõitsime mööda külavaheteid tagasi pealinna, kust võtsime peale Liivia ja Kärdi ning ühiselt suundusime paradiisiranna Playa de los Amadores suunas. Väike vahepeatus surfaritekülas El Pozos, kus küll kahjuks sattus olema tuulevaikne ilm. Nii et ilusaid surfipoisse näha ei olnudki. Suur oli meie üllatus kui lõunasse jõudes oli taevas pilves. Statistika väidab, et saare selles osas paistab päike 360 päeva aastas..Me suutsime siis kuidagi ühe neist viiest päevast valida :D Et päevitamisest suurt midagi välja ei tulnud, sõitsime Puerto Mogani sööma ja seejärel saare siseossa koopaelanikke uudistama. Barranco de Guayadeque on paik, kus tänapäevainimesed on oma kodud rajanud kaljudesse. Jõudsime sinna suhteliselt õhtuhämaruses ja eestlaslikku tagasihoidlikkuse tõttu ei julenud kellegi uksele koputada, kuigi travel guide väitis, et see olevat täiesti normaalne paluda kohalikel oma kodu näidata. Siiski kooparestos kohvi joomas käisime küll. Kanaari kohvi on hoopis teistsugune kui ma Euroopas harjunud jooma olen. Piimakohv Cafe con leche on suhteliselt pisike, kuigi maitseb hästi. Teine päris hea kohv on Cortado leche y leche, mis sisuliselt on espresso koos kondentspiimaga - ka täitsa hea :)
Kokkuvõttes iseloomustavad Las Palmases veedetud päevi
1.peesitamine rannas (päikesega ja/või pilvedega);
2.head soodsad söögikohad: hommikusöök 3€, õhtusöögi eest koos jookidega üle 10€ välja käima ei pidanud;
3.karneval: enamus üritusi olid tasuta, kõlamas mõnus salsamuusika, põnevad kostüümid (sellel aastal otsustasin ka end ära kostümeerida - flamenco tantsijannaks)
4.siinsete erasmuslastega chillimine - toredad eesti tsikid Kärt ja Liivia ning lahedad tšehhi tüübid
5.šoppamine - Kanaaridel on veebruarikuus alati suured aled: 4€ eest kingade või kleidi ostmine on täiesti normaalne nähtus ;) Meie hostel asus nö "china townis", kus ridamisi oli aasia poode, kus sai asju veelgi soodsamalt :P
Ehk siis lühidalt kahe sõnaga - SUUREPÄRANE PUHKUS!