Thursday, July 29, 2010

Hullumaja puhvet

Kui ma varem olen kurtnud, et mul kogu aeg kiire on, siis see nädal on olnud tormamise tipp. Alates eelmisest neljapäevast olen igal õhtul hilisööni ula peal viibinud, sest iga õhtu on meie "peres" kellegi jaoks olnud viimane õhtu. Kui pühapäeval ja esmaspäeval oli meeleolu väga kurb, siis nüüd mulle tundub, et rahvas on end tühjaks nutnud ja paratamatusega leppinud ning taas energiat leidnud, et viimaseid päevi-öid ühiselt veeta.
Väga kihvt ettevõtmine oli meil eelmisel neljapäeval. Nimelt otsustas Balasz, ungari kutt, kes ka varem Wehrdas elas, matka korraldada - rännaku Wehrdast Marburgi kesklinna. Täpsemalt kujutas see endast 3tunnist jalutuskäiku, mille jooksul me iga bussipeatuse juures pausi ja grupipildi tegime ning Balasz jutustas iga peatusega assotseeruvaid asjalikke & ajuvabu lugusid. See oli omamoodi palverännak. Viimast korda veel nii suure seltskonnaga ja nii nagu mina, kolivad ka kõik mu sõbrad nüüd Wehrdast ära. Seega see oli omamoodi hüvastijätt Wehrdaga.
Rääkides kolimisest, siis täna viisin esimese laadungi asju oma uude kodu. Magda isa sõitis täna Tšehhist Marburgi oma suure mikrobussiga. Tänu temale saigi võimalikuks mu madratsi ja muu suurema kola transportimine. Lisaks sellele leidsin 2 päeva tagasi Marbug Expressi kodulehelt kuulutuse, et üks pere annab tasuta ära oma magamistoa mööbli. Täna käisingi buduaarilaual, laualambil ja kahel öökapil järel. Ka uue kodu võtmed sain kätte :) Lõplikult kolin ilmselt 15. august oma Villa Kunterbunti. See on väike maja, kus peale minu elavad veel 3 inimest. Ümberringi on hästi palju rohelust ja meil on suur aed, eks ilmselt sellise metsiku ilme pärast kannabki Kaffweg 32 nime Villa Kunterbunt, mis tõlkes tähendab Segasuma Suvilat ;)
Teisipäeval tulid oma roadtripi käigus väisama Maris, Liisi ja veel nende 2 sõbrantsi. Nad veetsid Marburgis täpselt 24h, aga ma usun, et jõudsin neile siiski selle lühikese aja jooksul põhilisema ära näidata. Teisipäeva õhtul läksime ka koos Schwarz Weissi ja mul on väga hea meel, et ma oma sõpru tutvustada sain ja neile eesti õlut ja siidrit proovida anda :)
Homme põrutan Riinuga nädalaks Horvaatiasse, seega enne järgmist pühapäeva mind arvuti taga ei leia.

Olge muhedad!

Friday, July 23, 2010

Emotsioonide virrvarr





Marburgis valitsevad praegu vastakad tunded. Ühest küljest on meeleolu rõõmus, sest meie välistudengite seltskond on väga ühtseks muutunud ja viimastel nädalatel oleme tähistanud 3 sünnipäeva, käinud koos rannas ja veetnud niisama palju aega koos, aga samas jääb iga päevaga meid vähemaks, melanhoolia on õhus. Kõige raskem on lahkuda just ameeriklastel ja jaapanlastel, sest tõenäosus, et nad taas Euroopasse lähiajal tulevad, on vägagi väike  Eurooplastega on muidugi lihtsam- Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ei asu Saksast üldsegi väga kaugel, seega ma väga loodan, et järgmisel aastal saan hulgaliselt külalisi ja eks endalgi paar reisiideed juba peas mõlkumas ;) Peale minu jäävad siia neli Itaalia tüdrukut: Francesca, Mary, Annalisa, Valentina, ungari poiss Robert ja muidugi mu saksa sõbrad. Seega ei olegi asi nii traagiline.
Sünnipäeva tähistamine möödus väikeste viperustega, aga kokkuvõttes vägagi lahedalt. Reede öösel enne kluppi minemist sain juba esimesed õnnesoovid ja –laulud. Pidu oli hea, tantsisime hommikuni  Laupäeval toimus nö ametlik üritus. Korraldasin väikese grillipeo prantsuse poiss Guillaume`ga koos. Nimelt oli tal laupäev viimane päev Marburgis, seega ühildasime tema lahkumispeo ja minu sünnipäeva, sest nagunii seltskond on meil ühine. Laupäeva hommikul sadas mitu tundi paduvihma ja kartsin juba, et pidu läheb luhta, aga õhtupoolikul paistis päike ja murugi oli kuiv  Tund aega enne peo ametlikku algust tekkis väike paanika, sest grill, mille pidin laenama usa tüübi Ericu käest, oli tema keldrist haihtunud. Peale mitut telefonikõnet ja orgunni, sebisime uue grilli, mis küll saabus mõnetunnise hilinemisega, aga sellest polnud lugu, sest kui Marburgis teatad, et pidu algab ca 19.00 tulevad külalised nagunii ca 21.00 :D Kui juba osa seltskonda kokku oli tulnud, aga grilli veel polnud, tuli äkki meie juurde kõrvalseltskonnast saksa tüdruk, kes teatas, et nende grill on veel kuum, aga nad ise enam ei grilli, et kui me tahame, siis võime nende grilli laenata!!!! Inimesed ikka vahepeal üllatavad mind oma sõbralikkusega.
Peod Marburgi moodi näevad üldiselt välja nii, et see, kes pidu korraldab, hangib grilli, söed, süütevedeliku, plastnõud ja natuke õlut/sangriat/portugali rosèd ning külalised toovad omalt poolt grillikraami ja jooke. Nii vähe stressi kui sel aastal oma sünnipäeva korraldamisega pole mul juba lapsepõlvest saati olnud :D Ja minu suureks rõõmuks tõstsid prantsuse poised aftekal Schwarz-Weiss cafe`s mind 25x õhku!!! Seega võin ürituse igati kordaläinuks lugeda.
Uue kodu otsingud on tulemust andnud ja kui kõik hästi läheb, siis augusti keskel kolin kesklinnale lähemale. Hakkan maja (!) jagama 2 saksa tüübi ja 1 prantsuse tüdrukuga. Kuigi ma olen nende kõigiga vaid põgusalt tutvunud, oli esmamulje väga positiivne. Nende korraldatud „casting“ oli pigem meeldiv ja otsuse langetasid nad ka juba paari päeva jooksul. Kuigi mul veel uut üürilepingut ei ole, loodan siiski, et see kõik on vaid aja küsimus…
Mitteametlikult olen saanud ka DAAD`ilt positiivse vastuse oma stipendiumi pikendamise kohta. Ametlikke dokumente veel saabunud ei ole, seega hõisata veel ei julge, kuid süda on veidi rahulikum.
Vihale ajas mind aga ühikatebüroo tädi. Kuu aega tagasi väideti mulle, et saan oma ühikalepingu varem lõpetada ja see ei ole mingi probleem. Nüüd, kui asi ametlikuks läks, teatati mulle, et pean vähemalt 6 nädalat ette teatama (mis tähendab, et augusti alguse asemel saan välja kolida alles augusti lõpus) ning lepingu enneaegse lõpetamise eest pean lisaks veel 10€ maksma. Ok see kõik on veel mõistetav, aga siis ütles bürootädi mulle naeratades: „ juhul kui me kedagi septembriks teie tuppa elama ei leia, olete kohustatud maksma ka septembrikuu üüri“. Õnneks on sügisel tulemas palju uusi tudengeid, kes elamist vajavad, seega ilmselt ei tohiks probleemi tekkida, aga vihale ajab siinne korraldus ikkagi. Ootan juba oma uude koju kolimist. Hetkel on mul vaid madrats, pall, põrandalamp ja peegel, aga esimesteks nädalateks piisab vast.
Kodutöö kirjutamine edeneb visalt, aga siiski edeneb. 17.juuliks pidin ära esitama teadusartiklite nimekirja ja lühikokkuvõtte iga uuringu kohta, et mind lubataks kodutööd esitada. Eile sain ametliku meili, et olen lubatud kodutöö kirjutamisele/esitamisele  Nojah, nüüd oleks vist aeg kirjutama hakata..
Suured kallistused!

Sunday, July 11, 2010

õhk 40 kraadi + jalgpallikired = tuleohtlik Marburg!





Nii nagu Eestiski on Saksamaal endiselt kuumalaine. Nädalavahetusel oli ca 35-40 kraadi. Päeval oli muidugi suht hull, muudkui higistad ja midagi teha ei jaksa – türgi suvekooli ajad tulevad meelde :), aga õhtuti on ikka mõnus küll särgi väel ringi lipata!

Eelmisel nädalavahetusel 3.07 sõitsime sõpradega Marburgi lähedal asuva Niederweimar See (järv) äärde. Rahvast oli muidugi murdu, sest tol laupäeval toimus järve ääres ka saksa mängu public viewing. Hoolimata meeletust rahvamassist oli ikkagi mõnus veekogu ääres lebotada ja ülekuumenemise vältimiseks iga poole tunni tagant end vete visata.

Jalgpallipalavik on selleks korraks möödas, MM võitja selgunud. Kolmapäeval enne Saksamaa mängu oli linn täis tiimisärkides fänne, autopeegleid kaunistasid lipuvärvid, akendel lehvisid lipud. Meiegi seadsime end varakult valmis, et pubis häid kohti saada. Mis aga tähendas seda, et olime juba kell 18.00 platsis, mäng algas teatavasti alles pool üheksa, aga pool 7 olid enamus pubid juba rahvast pungil.
Enne pubisse minekut olin tunnistajaks lõbusale seigale. Nimelt ostis ungari tsikk Dora hispaania värvidega lilleketi. Koos vahetusrahaga ulatas poemüüja muiates talle pabersalvräti ning lausus: „Seda läheb sul hiljem vaja.“ Nojah, kes pärast naerab, naerab paremini. Saksamaa kaotuse juures oli vaid üks hea asi – bussid sõitsid õhtul graafikujärgi :D

Minu rõõmuks oli viimane Saksa mäng Uruguay vastu ilus. Seevastu tänane Hispaania Hollandi mäng oli nõmedalt vägivaldne. Siinsete hispaania sõprade pärast on mul hea meel, et Hispaania võitis, aga ma olen ka rõõmus, et MM selleks korraks läbi on. Nüüd saab mõnda aega jälle rohkem õppimisele pühendada. Viimased kaks nädalat olen üritanud usinasti raamatukogus ja arvuti taga kodutöid kirjutada. Vähemalt üks kodutöö on nüüd esitatud. Teisega läheb visamalt, sest teema saan põhimõtteliselt ise valida, aga see peaks olema mingil määral seotud magistritööga. Et aga ma veel ikka ei tea, millest ma oma lõputöö kirjutada tahan/reaalselt saan, siis olen ka mitu korda juba meelt ja teemat muutnud ning palju aega raisku lasknud. Aga see on vist kadalipp, mida iga magistritudeng paratamatult läbima peab.

Keskendumisele pole ka pidev korteriotsimine, erinevate tubade vaatamas käimine kaasa aidanud. Saksamaal on tudengite ja töötamist alustavate noorte seas levinud elada WG`s ehk Wohngemeinschaftis, mis sisuliselt tähendab ühiskorterit. Erinevus Eestiga seisneb aga selles, et siin on täiesti tavaline, et kui keegi välja kolib, siis otsitakse asemele võhivõõras inimene. Et asi muidugi võimalikult komplitseeritud ja aeganõudev oleks, siis näidatakse korterit väga paljudele huvilistele, st mitme nädala jooksul korraldatakse nö casting. Ja kui siis ca 10-30tüüpi on toa üle vaadanud ja korterielanikud kandideerijatele hinnangu andnud, siis teatatakse 2 nädala jooksul otsus. Kõige hämmastavam on aga see, et nii mõnedki tudengid on nous oma tuba välja üürima ka vaid kuuks, kaheks kui lähevad teise linna praktikat tegema. Ühest küljest muidugi rahaline kokkuhoid, aga kas kogu see vaev end ka ära tasub?

Et suur kuumus, toppav kodutöö, korteriotsingud ja endiselt teadmatus, mis saab stipendiumist mind päris hulluks ei ajaks, otsustasin nädalvahetuseks Marburgist põgeneda ning Sarile ja Tobiasele nende uude Hannoveri korterisse külla sõita. See oli väga õige otsus. Hiline ärkamine ja brunch õdusas kohvikus, šoppamine, jäätisekohvikus milkshake`i nautimine, vesirattaga sõitmine ja kokteiliraamatu abiga improviseerimine olid just need tegevused, mis mind taas energiaga laadida aitasid.