Veidi rohkem kui nädalakese olen juba tagasi Saksamaa pinnal veetnud, aga kuna mul reisilt naastes kohe kool pihta hakkas, ei olegi mahti olnud reisimuljeid üles täheldada.
Kokkuvõttes oli reis väga kihvt. Pigem oli seekord tegu aktiivse puhkusega, mis tähendas seda, et hiljemalt oli äratus kell 8.00 ja ringi trippisime senikaua kuni pimedaks läks. Ilmadega vedas meil ka, päeval oli sooja keskmiselt 16-20 kraadi ja õhtuti ca 8. Seega palavus meid ei piinanud, aga päike säras enamus päevadest.
Enne reisi meil väga mingeid kindlaid plaane polnudki. Lend oli ostetud, üüriauto nädalaks broneeritud ja esimese öö majutus Algheros reserveeritud, kõik ülejäänu oli lahtine. Ja see tegigi reisi toredaks. Iga päev oli täis ootamatusi ja vastavalt tujudele saime oma plaane probleemideta ümber mängida. Tähtis oli õhtuks, st enne pimeduse saabumist (kell 8) telkimispaik leida ja toiduvarusid nii planeerida, et pühade ajal (pühap, esmasp) söök otsa ei lõppeks. Nimelt on lihavõtete ajal kauplused Itaalias ja Prantsusmaal suletud.
Sardiiniasse lendasin 31. märtsil kahe sõbra – Lukaše ja Michaliga. Lend oli järjekordselt Frankfurt Hahnist – maailma kõige ebamugavamast lennujaamast- Ryanairiga, aga tänu meeldivale seltskonnale möödus lennureis täitsa kenasti. Algherosse jõudsime ca kuue ajal õhtul. Just parajalt nii, et jalutada armsatel itaaliapärastel tänavatel, nautida merevaadet ja otsida üles B&B, kus me esimese öö veetsime.
Neljapäevast läks tõsine trippimine lahti. Tänu Michali reisiraamatule ja Lukaše GPS`le õnnestus meil väga ägedaid paiku avastada. Ma arvan, et suht mõttetu on igast vaatamisväärsusest siin kirjutada, sellepärast laadisin oma reisipildid picasawebi http://picasaweb.google.com/kartsumm/SardiiniaJaKorsika#
üles ja kirjutasin kommentaarid piltide alla. Suur osa pilte on mul veel tegelikult saamata. Michalil oli kaasas kõvem pill – peegelkaamera –seega tema pildid peaksid veelgi paremad olema ;)
Üldiselt nägi meie päevaplaan välja järgmine: äratus päikesetõusuga, seejärel kohaliku söögikoha leidmine, kus hommikukohvi nautida. Kõht täis, lõime jälle kaarti lahti ja otsisime sealt lähiümbruse huvitavad sihtkohad ja siis ei jäänudki muud üles, kui aaddress navigatsioonisüsteemi sisestada ning päev võis alata. Õhtu lähenedes tuli jälle kaarti lähemalt uurida, et leida eraldatud rannake, kus segamatult telkida. Ametlikult on camping Sardiinias va ametlikes kämpingupaikades keelatud. Aga kuna aprillis pole hooaeg veel alanud ning turistide hordidest pole veel haisugi,siis õnnestus meil segamatult üksildasi rannaribasid leida, kus ööbida. Isegi kui me oleksime tasulistes telkimiskohtades majutuda soovinud, oleks see suht võimatu olnud, sest valdavalt olid need paigad veel suletud. Õnnekombel leidsime igaks ööks (3) eraldatud looduskauni rannad, kusjuures pean mainima, et iga rand oli täiesti omanäoline. Vastavalt sellele, kas ööbisime Costa Verde`s (läänerannik), Cala Gonone`s (idarannik) või Santa Theresa lähistel (põhjarannik) olid liiv, kaljud, taimestik täiesti erinevad, aga päikesetõus ja -loojang võrdväärselt hingematvalt kaunid.
Kokkuvõttes külastasime Sardiinias mitmeid erinevaid väikelinnu, väisasime pealinn Cagliarit (seal kohtasin juhuslikult eestlaseid!), käisime mägedes matkamas; Korsikal külastasime pealinn Ajaccio´t ja endist pealinna Corte`t , rallisime käänulistel mägiteedel jpm. Paaril korral pidasime piknikku ka rannas. Paraku oli vesi veel liiga külm (ma oletan, et ca 13-14 kraadi), seega ujuma ei jõudnudki. Vbl kui oleksime tõesti pika päeva kuumal rannaliival veetnud, oleks enese karastamine isegi reaalne olnud, aga paraku veetsime randades maksimaalselt paar tundi. Lihavõtetele järgneval esmaspäeval, mis enamus Euroopas on püha, otsustasime veidi pikemaks Rondinara laheääres (Korsika lõunaosas) pidama jääda. Mina korjasin suuri teokarpe (saak oli mul päris hea :P), poisid matkasid kaljudel . Rannas oli kahjuks küllaltki tuuline, õnneks leidsin siiski põõsa, mille varjus päikest nautida ja just siis, kui olin end mõnusasti sisse seadnud ja ajalehe lahti löönud, sain osa Slovaki lihavõttetraditsioonist. Nimel kallasid poisid mind külma mereveega üle ning andsid vitsa. See pidavat nimelt naised värskena hoidma ja õnne tooma:D ning tänutäheks saavad mehepojad siis maiustusi ja kingitusi. Niisiis ei jäänudki mul muud üle kui rõõmustada :D
Keelelilselt oli see reis samuti huvitav kogemus, sest Sardiinias räägitakse itaalia keelt ja Korsikal prantsuse keelt, mis tähendab seda, et inglise keelega palju peale hakata ei olnud. Õnneks oskasid Michal ja Lukaš algtasemel itaalia keelt, seega päris hätta ei jäänud. Mind aitas hispaania keele valdamine. Siiski oli naljakas kogemus Korsikal õhtust sööma minnes. Menüü oli loomulikult ainult prantsusekeelne. Otsustasime kõik kompleksmenüüde kasuks, mis tähendas seda, et iga käigu jaoks tuli teha valik 3-4st erinevast toidust. Mina valisin enamus road suhtkoht huupi, aga kuna tegu oli hea söögikohaga ja ma söön valdavalt kõike, siis midagi hullu ei juhtunud. Olin nagu väike laps jõululaupäevaõhtul – põnevil teadmatuse ees. Õnneks pettuma ei pidanud.
Päris ilma viperusteta me siiski ei pääsenud. Korsikale plaanisime jääda 2 päevaks ehk siis pühapäeval praamiga Korsikale (ca 1h sõitu) ja esmaspäeva õhtul viimase praamiga jälle tagasi Sardiiniasse. Nii nautisimegi esmaspäeval täiel rinnal selget taevast ja päikest Korsikal (terve eelmise oli nimelt padukat sadanud) ja nautisime päeva. Suur oli šokk, kui selgus, et viimane praam 20.30 ei väljugi, sest praam Sardiiniast ei väljunud tormise ilma tõttu. Kusjuures laht Bonifacio juures (Korsika pool), mis oli 20km kaugusel Sardiiniast, oli täiesti vaikne. Lainetest polnud märkigi, tormist rääkimata. Nojah, siis läks meil kerge paanika lahti, sest kojulend oli juba teisipäeval kell 17.00. Sadamast lennujaama oli aga 2,5 h autosõitu. Esimene praam teisipäeva hommikuks oli meie lootustest hoolimata välja müüdud. Veetsime öö ekstra sadamas, et olla esimeste seas, kes pileteid hangivad, aga paraku olid need reisijad eelisseisus, kes pileti ära jäänud laevale olid muretsenud. Meil oli veel 2 võimalust, 9.30 või 12.00. Siiski sebisime end varasemale praamile, mis jättis meile võimaluse viimasel päeval ka natuke Sardiinia põhjarannikut (Costa Paradiso) avastada. Kuigi me ei plaaninud veeta ööd Bonifacios, andis see siiski meile suurepärase võimaluse linna tundma õppida. Lugematud pisikesed tänavad, vana kindluse müürid ja vaade pimeduses tuledesäras jahisadamale ning trepid, mis viisid kaljunõlvalt alla mere äärde. Väga kihvt.
Teisipäeval jõudsime siiski õigeaegselt lennujaama ning autogi (loe: teine kodu) õnnestus tervena (!) tagastada. Niisiis lõpp, kõik hea. Marburgi koju jõudsin väsinud, aga õnnelikuna teisipäeva hilisõhtul ning järgmise päeva varahommikul läks õppimine täie hooga jälle lahti. Lõpuks ometi on mul blokk Fuldas. Päevad on küll pikad (täna olin koolis kaheksani õhtul), aga loengud huvitavad. Sellest kõigest kirjutan lähemalt aga järgmises sissekandes.
Edu üleujutustega võitlemisel ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment