Tuesday, June 1, 2010

Minu Eesti ja minu Berliin

Lugesin hiljuti läbi Justin Petrone "My Estonia". Justin on itaalia juurtega ameeriklane, kes on abielus ajakirjanik Epp Petrone`ga ning elab hetkel Eestis. Oma raamatus kirjutab ta oma esimestest muljetest Eestist ja eestlastest. Tema kirjutistest jäid silma mõned tabavad märkused, mida tahaksin teiega jagada.

„ I thought that organizing things was just one of Epp`s quirks. Later I would find out that it was an Estonian national pastime”. (minu puhul kehtib see ütlus vägagi :D)

“Here in Estonia, I noticed, milk came in bags. My favorite was the red one with the fluffy white clouds. Even if Estonians could be icy in person, they sure knew how to make everything cute and childlike, even their milk”.

"All this time, Epp`s brother stood on the sidelines saying nothing. He wasn`t threatening. He wasn`t particularly happy. He was just like one of the trees. That`s what many of the Estonians were like, come to think of it. Walking trees."

Estonians are timenazis

“Supposedly Estonian women were the country`s greatest national resource. Finland had Nokia, but Estonia had babes. Estonian women did their best to comply with this edict. They spent fortunes on their hair and their clothes, creating an image of sultry northern womanhood. No man was strong enough to resist such temptation.”

“For guys in the south Estonian countryside, I guessed, drinking beer and cutting wood were among life`s greatest pleasures.”

“The women were bustling powerhouses. The men were barely there. That`s how most Estonian couples were.”

“By standing up on that bus to Viljandi, I had broken unspoken Estonan rules: always keep your personal problems to yourself. Never ask others for help, even if your wife is pregnant and thirsthy on a hot bus. If she`s thirsty, it`s your own fault for not buying water at the station.”

Kuigi raamatus oli kommentaare, millega minu arvamus üldse kokku ei lähe, oli siiski väga huvitav lugeda oma kodumaa kohta läbi välismaiste silmade. Eestist eemal olles olen ka ise hakanud riikidevahelisi erinevusi rohkem märkama ja analüüsima. Kultuurierinevus Saksamaa ja Eesti vahel ei ole küll meeletult suur, on mulle siiski silma jäänud teatvaid erinevusi.

Kuigi ka sakslasi peetakse suhteliselt külmadeks ja kidakeelseteks, pean mainima, et teeninduskultuur on lõuna pool siiski parem. Iga teenindaja, olgu see siis toidupoe kassapidaja või ettekandja soovib "ilusat päeva" või "kena nädalavahetust". Eestis oled õnnelik, kui keegi tere ja head aegagi suvatseb lausuda.

Teisalt jälle näiteks Tallinna tänavapildis jäi mulle silma oluliselt enam kauneid naisi. Ma ei väida, et saksa naised oleksid koledad, aga eestlannad omavad kohe kindlasti paremat stiilitunnetust ning pööravad oluliselt rohkem tähelepanu oma väljanägemisele. Inetuid inimesi ju pole olemas, aga küsimus on selles, kuidas oma parimaid külgi esile tuua ja selles osas on eesti tüdrukud märksa pädevamad :) Näiteks kõrgete kontsade kandmine on Marburgis pigem haruldus (ok, vbl pole päris adekvaatne pealinn Tallinnat väikese tudengilinnaga võrrelda), aga minu jaoks on see siiski esmane kogemus, kui kontsad alla pannes meeletu tähelepanu osaks sain. ja seda vaid sellepärast, et 10cm pikem olin :D

Berliinis on muidugi lood teised, sest seal elab juba väga palju erivatest rahvustest inimesi pluss lisaks meeletud turistide hordid, kes linna külastavad. Möödunud nädalavahetusel Berliinis nautisin täiega Kastanienalleel ja Oranienburger Strassel inimeste jälgimist. Nimetatud tänavad on Berliini ühed alternatiivsemad paigad. Mõnus oli araabia kiirsöögirestoranis istuda ja möödakäijaid vaadelda. Ikka tõeline rahvaste Baabel! Ööbisime Magdaga minu slovakist sõbra Tomaše juures, kes elab "Väike-Ankara`s" ehk Kreuzbergil, mis kujutab endast türgi kogukonna peamist elukohta Berliinis. Siiski, lisaks lugematutele türgi kohvikutele, toidukauplustele ja döner/kebab- poodidele, asub seal ka palju toredaid baare ja pubisid, mida berliinlased väga meeleldi külastavad. Veetes paar päeva suurlinnas oli nii mõnus tunda suurlinna 24h kestvat melu, aga samas ka nautidda Berliinile omast muretust ja rahu ning olla kultuurne - külastasime nimelt Pergamoni muuseumi. Seal on lisaks lugematutele muudele aaretele ka kuulus Babüloonia Ištari värav. Kui ma peaksin valima, kus ma Saksamaal elaksin, siis esimene valik oleks kindlasti Berliin.

Riin küsis minult kunagi, et mis on see, mida ma Eestis olles Saksamaal taga igatsen. Peale lühikest järelemõtlemist, vastasin järgmise loeteluga:
Straciatella jogurt - seda müüakse siin 1kilostes ämbrites ja mul pole probleemi sellest vähemalt pool korraga nahka panna
brezel (soolane kringlikujujuline pagaritoode)
Eestisse tagasi kolides hakkan kindlasti puudust tundma võimalusest tänaval soodsalt hiinakast Nudel-box`i või döneri ostmisest.
Kodunt eemal olles meeletult kodumaist toitu taga polegi igatsenud hakanud, aga ilmselt on ka 3-4 kuud ka liiga lühike aeg selleks. Siiski oli mul väga hea meel kodus olles juua ploomimahla ja siidrit , süüa pelmeene, hapukoort, rakvere pihve, rosoljet, pasteeti, maiustada mõnusalt paksu kondendspiimaga. Antud toitude loetelu ei tähenda, et ma Eestis olleks vaid nendest toituksingi, kuid need olid söögid, mida süües taipasin, et Saksamaal ma neid süüa ei saagi. Jäätisekokteil ploomimahlaga jäi seekord küll joomata, aga vähemalt on ka Marburgis võimalik osta minu lemmikut vahvlijäätist rummi-rosinaga (mis küll millegi pärast kannab siin nime Malaga).

Nii palju siis minu lubadusest, et palju ei kirjuta :D
Õnnitlused neile, kes lõpuni jõudsid!

"Many small people who in many small places do many small things that can alter the face of the world" (Aafrika vanasõna, mis on maalitud Berliini müürile East Side Gallerys). Niisiis tehke pisikesi asju!

No comments:

Post a Comment