Enne Londonisse sõitu oli mul kerge aukartus selle metropoli ees, aga kohale jõudes tõdesin, et London ei mõjunudki nii suurelt ja hirmuäratavalt. Isegi metroosüsteem oli mõnusalt lihtne ja metroojaamad isegi kuidagi pisemad kui ntks Berliinis.
Kirju seltskond, aga sõbralikud ja abivalmid inimesed. Polnud vahet kellelt me teed või nõu küsisime, alati oldi väga vastutulelikud. Isegi minu meelest ühed kõige ebaviisakamad inimesed – taksojuhid ja turvamehed – olid väga viisakad ja sõbralikud. Ka teenindus oli üliviisakas: Madame, what would you like to eat. Madame, where are u sitting. That´s lovely etc
Kiire liiklus. Täiesti normaalne punase tulega ja valest kohast teed ületada. Mõnus vaheldus Saksamaale, kus inimesed ka siis vaguralt foori taga seisavad ,kui ühtegi autot 100m radiuses näha ei ole. Alguses tundusid asfaltile maalitud informeerivad sildid: look right, look left mulle naljakad, aga tegelikult osutusid need väga kasulikuks. See vasakpoolne liiklus ajas mul ikka pea sassi küll!
Masendav ilm- ülla ülla. Aga et see pidev pilvisus nii rõhuv võiks tunduda, seda ma ei oodanud. Mul oli selline tunne, et pilved Londonis on hoopis madalamal kui Eestis või Saksamaal. Ja kui tuul ka sinna otsa lisada, siis oli päris jahe. Nojah ikkagi veebruar veel.
Ööelu oli minu jaoks üllatav. Nimelt pandi enamus linna suurimas peopiirkonnas asuvaid baare-pubisid juba kell 24.00 kinni. Väga kahju. Olime just leidnud ühe toreda geybaari, kus kokteilid olid odavad (rumm-koola 3,9£) ja muusika hea, kui meid klubide poole suunama hakati :S http://www.ku-bar.co.uk/#/bar/frith
Pidudel jäi silma väga palju ägedaid kõrge kontsaga kingi. Marburgis vaadatakse mulle veidralt järgi, kui mul nati kontsa all, Londonis ei oleks mind ilmselt märgatudki :D Sellegi poolest pean ütlema, et peo lõpus oli pilt nutune: koledalt purjakil tüdrukud lööba-lööba koduteel. Mulle kuidagi tundub, et ida-euroopa naised kannatavad rohkem ja ka purjakil näevad märksa atraktiivsemad välja.
Toit oli londonis vahvalt mitmekesine. 5 päeva jooksul sõin nii Hiina, India, Tai kui Hispaania toitu. Kahju vaid, et üldiselt olid toiduhinnad suhtkoht krõbedad ja seda ka toidupoes ja kiirtoidukohtades. Vähemalt head siidrit sai limpsida. Saksas ju seda luksust mul pole.
London on muidugi teada tuntud šopingumeka. Kuulus Oxford street suutis mind seekord aga üllatavalt külmaks jätta. Vbl oli põhjus alede puudumises või selles, et enamus poodidest on mulle juba Eestist (Mango, Zara) ja Saksast (Primark, H&M etc) tuttavad, igatahes minu saak oli paar musti legginseid.
Minu lemmikpaikadeks Londonis said Camden Town ja Notting Hill. Mõlemad oma mõnusa boheemlasliku atmosfääri pärast. Notting Hillis oli palju armsaid väikeseid galeriisid ja butiike. Sinna tahaks kunagi veelgi kolama minna. Portobello Road`tänava kaltsukast ostsin endale lillelise kleidi, äkki oleks isegi rohkem ostelnud, aga Jesse (mu austraalia sober, kellega koos ma Londonit avastasin) muutus kärsituks. Mis nende meestega siis ikka teha?!
Camden Lock Market
Portobello Road
Kindlasti ka Hyde park on kevadel veelgi ilusam. West End oma teatrite ja kinodega jättis põneva mulje. Miks mitte sõita kunagi Londonisse mõnda vahvat etendust vaatama. Nüüd on mul kohustuslikud vaatamisväärtused (Big Ben, Westminster Abbey, Buckingham Palace, Tower Bridge, London Eye) ära nähtud ja järgmisest korrast võiks kujuneda lihtsalt kultuurireis. Tahtsin tegelikult ära käia ka kuulsas National History Museum`s aga parakul oli seal niiiiiiiiiiiii pikk (ca 2tunnine) saba ja mul ei olnud piisavalt aega ja kannatust seda ära seista.
Ahja, igas linnas leidub ikka üks eestlane. Nimelt Chris, austraalia sõber, kellele ma külla sõitsin elab samas majas koos eesti plikaga! Evelin on juba 7 aastat Londonis. Vahva oli vahelduseks eesti keelt rääkida. Kõige tipp oli veel see, et Evelin töötab baaris ja ühel õhtul teatas ta, et Tanel Padar oli neilt läbi astunud.
No comments:
Post a Comment