I did it!

3 nädalat hullumaja üle elatud – tänase seisuga olen sooritanud kõik eksamid ja ees ootab eetikakomisjonile aruande esitamine ja seejärel positiivse vastuse korral lähevadki lõputöö katsed lahti! Jippijeeeeeeeee! Nii meeletult hea tunne on, et hoolimata kõikvõimalikest jamadest, suutsin siiski need rasked nädalad üle elada ja suure sammu oma lõputöö suunas edasi astuda. Põhimõtteliselt kohe kui Saksamaale jõudsin (14.01) läks suurem õppimine lahti. Mul oli kohe esmaspäeval (17.01) kirjalik eksam. Nagu ma arvasin, nii olidki seekord need valikvastustega küsimused kohe eriti nõmedad. Küsiti asju, millest meil loengutes üldse juttu ei olnud, seega olen oma kolmega igati rahul. Ega vahet ei oleks olnud, kui ka veel rohkem aega oleks ettevalmistamiseks kulutanud. Otsus, et Eestis olles pühendan enamuse ajast oma perele ja sõpradele, oli igati õige.
Seekord „bloki“ jooksul mul loenguid ei olnudki, sellest hoolimata veetsin enamus päevi ca 8st vähemalt 16ni füsioteraapia laboris. Tegin proovikatseid ja standardiseerisin oma uuringu läbiviimist. Ametlikult kõlab mu lõputöö pealkiri nüüd järgmiselt „Messung der Schwankungsgeschwindigkeit mit Hilfe einer Druckmessplatte bei Patienten mit unspezifischen Kreuzschmerzen im Vergleich zu Gesunden“ (Kõikumiskiiruse mõõtmime jõuplaadi abil: võrdlus mittespetsiifilise alaseljavaluga patsientide ja tervete vahel). Muidugi oli selle ettevalmistusaja jooksul üksjagu madalhetki (kui statistik kogu mu teema maha laitis või jõuplaadi software korralikult ei töötanud – pidin telefoni teel seletama, mis värk on, või kui ambulatoorses vastuvõtus arste tüüdates keegi väga koostööd teha ei tahtnud– aga kuidagi hakkama ma sain. Siinjuures oli suur abi minu üliusinast kursaõest Verenast ja kahest muhedast kursavennast Michaelist ja Oliverist. Veetsime nende kolme nädala jooksul väga palju aega koos laboris ja kui ühel juhe kokku jooksis, siis teised aitasid. Väga tore koostöö kogemus. Verenaga alustasime oma katsealuste rekruteerimist kliinikumiga samas hoones asuvast Sparkasse pangakontorist. Suur oli minu üllatus, kui nii paljud pangatöötajad meie prooviuuringutes kaasa lõid. Täitsa lõpp ikka, noored ca 20aastased kontoritibid on juba kimpus selliste kaela- ja seljavaludega. Muidugi meile oli see väga hea, sest just selliseid katsealuseid meil vaja ongi, aga tegelikult ikka kurb..
Michael oli mulle esmaspäeval kodutöö esitamisel suureks abiks. Ta sõitis ekstra mulle Kopeerimiskeskusesse järele. Ma olin omadega totaalses ajahädas: kirjutasin copyshopis veel oma kasutatud kirjanduse nimekirja ja kui ma siis lõpuks oma töö (ca 80lk) printida ja köita lasksin,ei oleks ma oma jõududega seda kuidagi enam õigeaegselt ära esitada jõudnud. Aga lõpp hea, kõik hea.
Oliver on manuaalteraapia guru meie grupis. Tal on plaanis läbi viia uuring, kus ta erinevaid palpeerimismeetodeid kasutades üritab inimkehal üles leida 5. nimmelüli ja kontrollib siis oma otsuse õigsust röntgenpildiga (st ta kleebib markerpunkti kehale ja seejärel läheb patsient röntgenisse). Õppisin Ollilt nii mõndagi põnevat nende nädalate jooksul. Üks väga põnev teema on minu jaoks neurodünaamika. Oh, nii palju on veel asju , mida ma ei tea.
Et statistika osas nõu saada, tegin nädal tagasi kolmapäeval ekspromtreisi Fuldasse. Fuldas andis mulle septembris loengut muhe statistikaonu. Kirjutasin talle, et äkki ta oleks mulle nõu andma ja nii ma siis tegingi päevatripi Fuldasse. Marburgist Fuldasse sõit võtab ümberistumisega aega ca 2,5h (nii et nagu Tln-Tartu). Hommikul oin paar tundi kliinikumis, seejärel rongi peale ja Fuldasse ning peale paari tundi jälle Marburgi tagasi. Aga see käik tasus end igati ära - jäin konsultatsiooniga väga rahule ja tore oli ka see, et enne Marburgi tagasi sõitmist õnnestus kohvitada ka Andreaga.
Täna on reede õhtu. Käisin enne tiiru bodybalance`s (nii mõnus!) ja nüüd vedelen kuuma šokolaadi juues voodis. Täielik pingelangus! Selline tunne on, et ei teagi mida nüüd oma vaba ajaga ette võtta. Üks plaan on küll kindel – tahan ära näha Polli päevikud. Suur oli minu rõõm, kui kinokava sirvides avastasin, et see film hakkab uuest nädalast Marburgi ühes alternatiivses kinos jooksma! Kuidagi uhke tunne tekkis :)