1. Viimane WG-Abend oma majanaabrite ja paellaga. Minu hipaania-saksa segu naabripoiss Heiko oli juba detsembrist saati lubanud paellat teha ja nüüd see plaan ka lõpuks teoks sai. Maitses hästi!
2. Nädal tagasi kolisin armsaks saanud Segasumasuvilast välja. Ühest küljest oli lahkuda kurb, aga samas nädalake peamiselt omapäi Annalisa korteris kesklinnas oli ka täitsa mõnus vaheldus. Linnamüra, eriti just hommikust tipptunni liiklust on küll üksjagu kosta, aga samas on lahe tunda, et elu käib.
vaade Anna rõdult
3. Suurema osa oma siinsest varandusest, st 3x30 kg olen juba ilusti kodumaale saatnud ning minu suureks rõõmuks on kola ka pärale jõudnud. Vahetult enne Marburgist lahkumist tuleb ka veel neljas saadetis teele panna. Õnneks dpd`ga kõige kulukam see saatmine olegi – 34,5€ maksab 31,5kg kraami toimetamine. Algselt plaanisin 20kg pagasit ka Ryanairiga koju tuua, aga pikemalt järele mõeldes ei tundunud see idée kuidagi asjalik. Sest kola on mul ilmselt rohkem ja ülekilod kallid. Nii ma siis ühel õhtul enne magama minekut isekeskis mõtlesingi, et hädasti oleks vaja ühte kasti, mis oleks vaid veidi suurem minu kohvrist. Mõte sõbralikke tädisid Kik` poodi jällekord tülitama minna ei tundundud kuigi ahvatlev. Järgmisel päeval kliinikumist koju tulles ootas mind aga meeldiv üllatus. Nimelt samal korrusel, kus Anna elab, kolib keegi just ning keset koridori vedelesid kastid. Üks neist, plasmateleri oma, täpselt minu kohvri jaoks justkui valatud. Elu on imelik :D
minu elu asjade keeles
Listis tegemist ootavad veel mõned väikesed bürokraatia asjad – pangakaardi sulgemine, ekmatrikuleerimine, mensakaardi tagastamine, labori võtmete tagastamine, oma elukohast välja kolimise teavitamine... Aga need on pigem pisiasjad, mis vahetult enne Marburgist lahkumist korda ajada.
Kõige suurem ja tähtsam “to do” on muidugi magistritöö ära esitamine. Paraku selle sõnadepaari taha ma veel linnukest panna ei saa. Minu ilus helesinine unistus oli oma lõputöö ära esitada hiljemalt täna (ametlik tähtaeg on 23.09), aga kuna tihtilugu ei lähe kõik plaanipäraselt, nii ka minul läheb see ca 70leheküljeline üllitis trükki peale Itaalia reisi. Põhjus selles, et minu „tore“ juhendaja mökutas ja mökutas oma kommentaaridega ning olles need siis eile temalt lõpuks saanud, selgus, et ta soovib enne töö trükki minekut veel korra pilgu peale visata, aga enne järgmist esmaspäeva tal aega ei ole. Omapoolse versiooni panin talle siiski juba meili, et vähekegi rohkem südamerahu saada ning oma homme algavast Itaalia tripist täit naudingut tunda.
Puhkust on mul küll juba hädasti vaja, sest lõputöö on mind suht hulllumise äärele viinud. Ja just siis kui ma lootsin laupäeva hommikul end välja magada, äratas mind kell 8 hommikul töömeeste puurimine. Ma arvasin, et selllised teod on saksamaa heaoluühiskonnas keelatud, aga näe, võta näpust!
Natuke nukker ja nostalgiline tunne on Marburgis olla. Sõnaga viimane olen tähistanud juba Volkmari body balance`i tunni, eelmise reede salsapeo, pühapäevase jalakeerutamise Giesseni kodubaaris Haarlem, vereandmise kliinikumis, tegelikult esimese aga ka samas viimase hiphop tunni, kuhu kursaõe Nataliega kaasa läksin (väga lahe! Mõnus chill kutt oli treeneriks).
Olen enda jaoks ka väikese memo teinud soovidest, veel enne Marburgiga lõpparve tegemist ellu tahan viia. Eelmisel laupäeval sõitsin lõpuks ometi vesirattaga Lahni jõel. Eks vesiratas on nagu vesiratas ikka, aga iga kord kui ma üle silla jalutan (vähemalt päevas korra), olen mõelnud, üks kord peaks ikka ka sõitma minema.
Sama tunne valdas mind ka ühest armsast kohvipoest mööda jalutades. Selles poes on hästi palju armsaid kohvitarvikuid ja ka väike kohviku osa. Nii ma siis ühel päikeselisel pärastlõunal Lattet nautima läksingi. Pettuma ei pidanud, kohvi maitses hästi!
Ühel laupäeval toimus Marburgi kõige vanemas linnaosas Weidenhausenis Höfefest, mis tõlkes tähendab hoovide festival. Sisuliselt tähendas see seda, et selle piirkonna elanike oma algatuselt korraldati päev, mille raames suuremad sisehoovid olid huvilistele avatud. Kohalikud pakkusid oma tehtud hõrgutisi ja taustaks mängis elav muusika. Kogu üritus kõigile tasuta. Festivali kordaminekuks andis suure plussi väga soe ja päikeseline ilm. Nii oli lausa lust hilisõhtuni suvalises aias muusikat ja värskendavaid kokteile nautida. Armas oli näha harrastajaid baarileti taga. Näiteks kui koostisained otsa said, läks „mom“ Rewesse lisa tooma ja jää purustamine toimus riidekoti ja toore jõu abil.
Eelmisel nädalal toimus taas Welcome Week uutele välistudengitele. Minu jaoks siis juba kolmas aastaring. Käisime Francescaga traditsioonilisel kokkamisõhtul, kus iga grupp midagi oma maale iseloomulikku küpsetab. Meil piirdus õhtu pigem söömise ja uute tuljate jälgimisega kui aktiivsete kontaktide loomisega. Meie aeg on läbi, aga mul ei ole kahju. Tore oli näha ärevil värskete marburglaste nägusid ning kujutleda, mis neid kõik selle aja jooksul ees ootab. Ainus tutvus, mille sõlmisin, oli ühe eesti (!) tüdruku Helmiga. Tundus tore tüdruk, selline armsake, õpib tegelikult Shotimaal keemiat. Meie tutvus jäi küll põgusaks, aga ma ei kahtle, et tal saab olema fun aasta (:
Olles ligi 2 aastat Marburgis elanud, olin enam-vähem veendunud, et bussiliiklust tunnen nagu oma viit sõrme, aga võta näpust. Pühapäeval buss number 6 peale istudes, olin kindel, et ca 10 minuti pärast olen oma kodupeatuses. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et pühapäeviti sõidab buss hoopis teist marsruuti ning kodulähedale jõudsin alles peale poolt tundi ja läbi terve linna sõitmist. Üritasin end mitte väga palju kiruda ning seda sõitu kui sightseeingut võtta, sest no tõesti, see buss kolistas läbi kõik kaugemad Marburgi nurgad, kuhu ma muidui ilmselt kunagi sattunud ei oleks.
Nagu ennist põgusalt mainisin, sõidan täna öösel Frankfurt-Hahni (üks minu “lemmiklennujaam”) ja homme hommikul siis nädalaks Itaalia päikese alla akusid laadima. Päikest teile!
No comments:
Post a Comment