Monday, July 25, 2011

Natuke kõigest

See blogisissekanne on üksjagu k.o (järgekordne hea väljend, tõlkes ok vastand :), aga tahtsin kiiresti ja lühidalt oma viimastest tegemistest kirjutada. Aitäh juba ette, kes selle kirjutise lõpuni loevad ning ülevaadet ei kaota!



Salsatrenni lõpupidu

Viimase 1,5 nädala jooksul sattusin suisa kahel korral Fuldasse: 15. Juulil oli minu armsa horvaatia sõbranna Andrea lõpetamine. Täitsa kena üritus oli: alguses siis pidulik aktus ja pärast õhtusöök Café Ideal`is. Sain lähemalt tuttavaks ka Andrea kursaõdedega, kes olid samuti valdavalt pärit igast maailma otsast: näiteks Audrey, kes on sündinud Costa Rical, isa sakslane ja ema ameeriklane ning kes on oma elust suurema osa veetnud USA´s või siis näiteks teine neiu, kes on sakslane, aga abielus kanadalasega ja kes nüüd peale lõpetamist Kanadasse kolib jne…



Kolmapäeval tõi mind Fuldasse aga kohtumine statistikuga. See tüüp on alati nii muhe ja annab head nõu (: Pärast kooliasjade ajamist tegin teoks oma ammuse plaani – külastasin lõpuks ometi Fulda lossi parki. Nüüd võin südame rahuga selle linnakesega lõpparve teha.






16.juulil tähistasin oma sünnipäeva väikese aiapeoga – saksa keeles on üks hea sõna “reinfeiern”, mis tähendab seda, et sünnipäeva tähistatakse nö “sisse”, st kui kell kesköötundi lööb ning nö „õige“ päev kätte jõuab. Nii tegin ka mina. Ilmaga tegelikult ikka meeletult vedas, sest õhtu oli soe ja padukat hakkas sadama alles kell 1 öösel. Pühapäeval siis kohustuslik linnatuur Märdile, mis lõppes muidugi Auflaufi söömisega.






Eile (pühapäeval) näiteks oli päeval 15 kraadi ja panin juba sügisjope selga. Pihklakamarjad on ka juba nii punased – tundub, et suvi jäi sel aastal Saksamaal küll vahele :S


Pidu möödus täitsa kenasti. Minu suureks rõõmuks tulid külla ka vana kursavend Märt (kes parasjagu Düsseldorfis suveülikoolis) ning Andrea & Holger, kes tegelikult juba Rostockis (st kaugel Põhja-Saksamaal elavad). Andrea tegi mulle ka väga armsa ja lõbusa kingi – reisiäratuskella :D






Toidukraam peoks –paraja kaamlina õnnestus mul isegi kogu kraam ühe satsiga bussipeatusesse ja bussi peale saada, seda küll väikese välisabiga. Nimelt hakkas paaril kutil minust hale ning nad pakkusid oma abikätt (: Sakslased on tegelikult vägagi abivalmid, kui ka ise abivajamist üles näitad. Käelihased olid siiski veel paar päeva päras pidu valusad :D

Täna kukkusin näiteks bussi peale kiirustades ja platvomidel mäest alla uhades põlvili. Hetkel vasak põlv suht sinine teine, aga kuna mul oli Frankfurdis kohtumine Sari`ga kokku lepitud, ei tahtnud minemata ka jätta. Tagasiteel rongis juhtusin jutustama minu vastas istunud saksa poisiga, kellele ma oma põlvemuret kurtsin. MInu suureks üllatuseks ja rõõmuks teatas ta, et on tal auto pargib rongijaama ees ja nii ta mind koju sõidutaski (:

Marburg muutub aina tühjemaks: Iivika sõitis suveks Kosovosse, Helen kolmapäeval tagasi kodueestisse, Agnieszka on Poolas, Sara & Mario sõitsid eile, Anna tuleval pühapäeval…aga näiteks üks minu hea Usa sõber Ryan tuli teisipäeval 1,5kuuks Marburgi oma Phd uuringuid lõpetama. Nägime teineteist viimati aasta tagasi aprilli lõpus – aeg on ikka nii meeletult kiiresti möödunud!



taaskohtumine Ryaniga

Nende sõpradega, kes veel Marburgi on jäänud, käisime laupäeval Braunfels`lossi avastamas. Kõige pealt kõndisime ca 4km muinasjutulinna, seejärel lossituur ning matk Tiergartenis, mis asus sõna otseses mõttes metsas ning loomad jalutasid vabalt ringi. Nägime notsusid, kitsi ja mõningaid teisi sarvilisi, kahjuks “muffeleid” ei näinudki. Kes veel ei tea, kes on Muffelwild alias Muffel (no on alles nimi), klikkigu lingil http://www.google.de/search?q=muffelwild&hl=de&sa=N&rlz=1T4GGHP_deDE431DE431&biw=1280&bih=598&prmd=ivns&tbm=isch&tbo=u&source=univ&ei=A7ssTprYC5Gs-gbrguXsDQ&ved=0CEcQsAQ



meie pisike reisiseltskond




Mu läpaka laadija on jälle töökorras!



Suur tänu siinjuures Frankfurdis elavale Agnieszka onupojale. Lääne heaoluühiskonnst pärit kuttide kõrval on “idast” pärit poised kohati märksa taibukamad….Rääkides reisimisest, siis tulles tagasi eelmisel nädalal Frankfurdist oma taastöötava akulaadijaga (jippijee!), leidsin rongijaamast ees puupüsti täis rongi. Ma ei ole siiani pidanud kunagi Saksamaal rongis püsti seisma ning seekord seisin terve tee, sest isegi põrandale istumiseks ei olnud piisavalt ruumi. Õnneks kohtasin juhuslikult rongijaamas Sarat, kellega me siis terve tee jutustasime ja trainsurfisime.

Teisipäeva õhtul kutsusin külla oma vana ühikanaabri Linda, kes otsis endale parasjagu uut kodu ning minu suureks rõõmuks meeldis talle meie pisike boheemlaslik maja metsas, seega jääb õnneks peavalu castingute näol ära!

Neljapäeval-reedel olid Marburgis taas minu armsad kursakaaslased Oliver, Michael ja Verena. Ühiselt raamatukogus toimetamised tulid täitsa kasuks mu magistritööle. Marburgi raekojaplatsis on rootsi restoran Edlunds – seal käisime ühiselt õhtust söömas. Mis mind aga üllatab on see, et lisaks rootsi söögikohale on Marburgis ka üks väike kodutarvete butiik “Litet Hus” (väike maja). Aga näiteks välistudengite hulgas ei ole minule teadaolevalt viimasel kahel aastal näiteks kedagi Rootsist pärit olnud.



Kukeseenesupp kohvitassis @ Edlunds - nämma!

NKS-Party: igal aasta suvel toimub Marburgi rongijaama läheduses mitme korrusmaja ühises sisehoovis legendaarne pidu, mida võiks iseloomustada järgnevalt: tasuta sissepääs ja tasuta õlu, liiv, live music ja palju lõbusat rahvast. Müstika, et selliseid üritusi korraldatakse. Näiteks tualetis käisin täiesti suvalise korteris (!). Ütle veel, et sakslased ei ole külalislahked.



vaade Neue Kasseler Strasse sisehoovile

Üks päris mõnus saksahitt: Tim Bendzko - Nur Noch Kurz Die Welt Retten
http://www.youtube.com/watch?v=4BAKb2p450Q

No comments:

Post a Comment