Nädalavahetus möödus äärmiselt toredalt. Nimelt olid kõik Kesk-ja Ida-Euroopa stipendiaadid kutsutud tutvusmisseminarile Bonni, kus asub DAAD`peakontor. Kohal oli ca 80-90 tudengit Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Tšehhist ja Slovakkiast. 3 päeva möödusid mõnusas õhkkonnas. Toimusid loengud DAAD`st, Saksamaa ajaloost, õhtusöögid, linnaekskursioon ja saksamaa ajalugu (al II Maailmasõda kuni tänapäev) käsitleva muuseumi külastus. Järgnevalt siis kõigest lähemalt.
Sõit Marburgist Bonni möödus kenasti. Peale 1 ühte ümberistumist ja 4h sõitu jõudsin edukalt Gustav-Stresemann-Instituti. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Pisike tõrvatilk meepotis oli vaid see, et segastel asjaoludel ja täiesti ebasakslaslikult polnud minu nimesilti trükitud. Niisiis sain käsikirjas variandi, aga see minu tuju ei rikkunud.
Lõbusat lugemist pakkus programmi infoleht, kuhu oli kirja pandud kõik pisemadki üksikasjad. Nagu näiteks 16.25-16.34 sõit Strassenbahniga kuni peatuseni "Universität-Markt" või siis ääremärkus linnaekskursiooni juures, et kingad peaksid pikema jalutuskäigu jaoks vastavad olema või check-out`tehes tasuda ise oma telefoniarved :D
Juba esimesel õhtusöögil tekkis palju uusi tuttavaid. Enamus stipendiaatidest olid minuvanused või tsipa vanemadki. Tore vaheldus noortele erasmuslastele :) Valdavalt jäin läbi juhuse suhtlema slovakkidega.
Peale minu oli kohal veel 4 eestlast -3tüdrukut ja 1poiss. Kusjuures üks tüdruk on samuti üliõpilane Marburgis! Kuna ta welcome week`il ei osalenud ja mina ka sellel kevadel Tlnas stipendiumivastuvõtul ei olnud (olen 2008. a stipendiaat), siis polnud mul tema olemasolust aimugi. Vahetasime kontaktid, eks paista, kas aktiivsemalt suhtlema ka jääme.
Laupäeva pärastlõunal oli linnaekskursioon. Vaatasime üle kõige olulisemad maamärgid Bonnis: endine kuurvürstiloss - praegune ülikooli peahoone, Münsterplatz, Beethoveni mälestusmärk ja sünnikodu, 11.saj pärit müürifragment, turuplats ja vana raekojahoone (vt picasast pilte). Sellele järgnes jalutuskäik vihmas mööda Rheini jõe kallast. Kärdil muidugi vihmavarju kaasas ei olnud :D Tsekkisime üle ka endise valitsuskvartali (Bonn oli peale II Ms Lääne-Sm pealinn). Hooned olid üllatavalt koledad :D Põhjus seisnes selles, et algupäraselt täitsid need majad hoopis muid funktsioone, kuid kohandati siis ümber valitsushooneteks. Mõnda aega isegi töötas parlament vanas veehoidlas.
Laupäeva õhtu kulmineeris õhtusöögijärgselt diskoga. Esmapilgul meenutas antud üritus vägagi klassiõhtut, kuid lõppkokkuvõttes oli pidu täitsa äge. Õnneks oli stipendiaate mõlemast soost enam-vähem võrdselt ja slovakkia poisid parajad tantsulõvid. Nii et tantsu ja tralli oli üksjagu :)
Pühapäeva hommikul oli paljudel kerge segadus ja teadmatus, kui palju kell ikkagi on, sest öösel mindi ju üle talveajale. Minulgi olid teatud kahtlused, sest juba varahommikul käis aktiivne sagimine koridoris. Helistasin siis hotelli vastuvõttu ja sain kinnitust, et sisse maganud ei ole :) See-eest nii mõnigi ilmus 1h varem hommikusöögile :D
Pühapäeval oli kavas Haus der Geschichte külastus. See on muuseum, mis kujutab Saksamaa "noort" ajalugu. Üldiselt ma suur muuseumidefänn ei ole, aga tänu heale giidile ning võimalusele erinevaid videoid vaadata, asju katsuda (sealhulgas ka Adenaueri Mercedest), oli see üks igati põnev kogemus.
Muuseumi viimases saalis oli kujutatud Saksamaa tänapäeva ja seinal oli üks tabav tekst, mida ma mälu järgi tõlkida püüan:
sinu toit on itaalia
sinu kohv on brasiilia
sinu kiri on ladina
sinu numbrid on rooma
sinu puhkus on türgi
ja kõik välismaalased on vaid muulased?
Muuseumikülastusega sai programm ühele poole. Siiski jäin mõneks tunniks veel Bonni. Sain kokku Erasmuse aegadest sõbranna Carinaga, kes elab ja töötab Kölnis. Viimati nägime 2008 jaanuaris. Väga tore oli teda üle pika aja näha ning teineteist oma elusündmustega kurssi viia. Ilm oli pühapäeval mõnusalt soe ja päikeseline, üle mitme nädala sai jälle väljas istuda. Muidugi sõime Bonni pannkooke -pisikestes müügivankrites koha peal valmistatud Creppe. Veider on see, et 30km kaugusel Kölnis need levinud ei ole, müstika! Mina igatahe sõin banaani-nutella varianti -ülihea!
Koju sõitsin esimest korda oma elus ICE (Inter City Express) rongiga. See on kõige kallim ja peenem rong Saksamaal. Edelaraudteele teeb ikka silmad ette. Nüüd siis jälle tagasi Marburgis. Bis bald;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment