1. Marburg on ehtne ülikoolilinn, mille 80 000`st elanikust neljandiku moodustavad tudengid. Linn ei ole väga suur, kuid siinse mägise maastiku tõttu on vahemaade läbimine kohati aeganõudvam. Ilmselt seepärast on lubatud ka jalgrattaid bussis transportida (kaasreisijate nõusolekul) - sest mis sa teed, kui võhm poolel teel otsa saab :D Ka bussijuhtide elu ei ole siin kerge: tänavad on väga kitsad ja käänulised. Teekond kesklinnast minu ühikasse kestab ca 25 minutit, kuigi kilomeetrites oleks otsetee ca 5,5km. Aga kuna "Wehrda"-küla on ehitatud mäkke ja seega jala liiklemine vanuritele raskendatud, peatub buss iga nurga peal :D Kesklinnas on bussiliiklus aga veelgi ajuvabamalt korraldatud. Linna sõites teeb buss totaka 10min ringi läbi rongijaama ning peatub seega isegi 2x samas peatuses! Lisaks sellele tuleb alati tähelepanelikult jälgida pisikesi kirjatähti, mis on bussiaegade juurde märgitud. Sest nimelt teatud kellaaegadel sõidavad bussid vaid koolivaheaegadel ja teatud aegadel vaid koolipäevadel ning osa busse sõidavad rongijaama kaudu jne..Seega sama buss võib eri kellaaegadel vägagi erinevat trajektoori läbida. Õhtuti tasub samuti bussiaegu meelde jätta, sest muidu võib juhtuda nii, et pead 30min järgmist ootama :D Nii et keeruline värk, aga eks kogemustest õpitaksegi;) Samas olen rahul, et ei ela Studentendorfis (campus), mis asub kesklinnale lähemal, kuid ühikast bussipeatusesse tuleb üles-ja allamäge ca 1o min tatsata. Wehrdas on bussipeatus 2min kaugusel :) Ma usun, et talvel libedusega läheb liiklemine Marburgis veelgi "põnevamaks".
2. Väga palju on Marburgis pimedaid. Siin asub vist spetsiaalne pimedate kool. Igatahes ei möödu päevagi, ilma vähemalt ühte valge kepiga inimest nägemata. Respekt tegelikult. Väga tihti liiguvad nad täiesti omapäi: sõidavad bussiga, einestavad restos - saavad igapäevaeluga edukalt hakkama.
3. Kahjuks ei ole Marburg ostlemismeka. Ainuke normaalne pood on H&M, kuid siinne tootevalikki annab soovida. Naljakal kombel on igal pool veidrad "odava-kauba-poed". Ühikasse kodutehnika (veekeetja, triikraud jne) ja muu pudipadi soetamiseks on need muidugi kasulikud, kuid riideid ja muid ilusaid asju neist paraku ei leia.
4. Marburgi väiksusel on siiski ka omad plussid. Linnas ringi jalutades kohtad alati vähemalt paari tuttavat nägu. Nii olen minagi kokku jooksnud hea sõbranna Lindsayga ja just täpselt nii sobival ajal, et koos kohvikusse minna ja huvitavat kuuma šokolaadijooki nautida. Asja erilisus seisnes selles, et sulle serveeritakse kuum piim, kuhu sa siis valitud šokolaadi ise ära sulatad. Mina valisin näiteks kõrvitsaseemne-nougat`variandi. Nägi küll naljakalt rohekas välja, aga maitses üllatavalt mõnusalt :)
Või siis istunud õhtul juhuslikult sõbrannadega samasse bussi, et sõita koju ja siis poolel teel tekib idee hoopis pisike veiniõhtu korraldada.
5. Pakke saab kätte postkontori funktsiooni täitvatest poekestest. Ilmselt on sellised pisikesed poed igas piirkonnakeskuses. Rootsis pidavat sarnane süsteem olevat. Väga kaval idee iseenesest, et saad oma saadetise kätte 1,5km kauguselt kodust ja ei peagi linna postkontorisse sõitma :) Just nii jõudis minuni ka mu 20kg`ne pakk kodustelt - jippii. Seal hulgas ka Kalevi Annekese šokolaad. Jaapani poiss Yu oli täitsa maias sellele ;) Huvitav kuidas oleks tema suhtumine kamašokolaadi. Üldiselt välimaalased seda ju ei armasta :D
6. Sakslastele meeldib aretada süsteeme:
Alati tuleb kasuks hoida rahakotis münte (50cent,1€, 2€), sest neid läheb vaja nii raamatukogus – kapi lukustamiseks (riided ja kotid peab kappi jätma); REWE toidupoes – suurte kottidega poodi ei lubata, ostukäru kasutamiseks, pesumasina käivitamiseks ühikas, mõnikord ühistranspordis automaadist piletiostmiseks (näiteks Bonnis)... Sakslased armastavad ka erinevaid kaarte, mida siis erinevates automaatides jälle laadida saab. Õnneks küll mõned neist aktsepteerivad ka paberraha. Mõned näited: ülikooli sööklas saad päevamenüü eest tasuda vaid "mensa"-kaardiga, raamatukogus printimiseks/paljundamiseks on eelduseks Kopierkarte olemasolu.
Lisaks laetavatele kaartidele on popid ka igasugu kliendi-ja liikmekaardid. Saksamaal on näiteks raamatupoodide kett, kus raamatud on tavahinnast soodsamad, kuid ostu sooritamiseks pead olema klubiliige. Kaardi tegemine on tasuta, kuid oled kohustatud olema liige 2 aastat ning 4x aastas sooritama ostu. Jällegi üks trikiga lugu :D
Või siis astud 50 cent (ca 8 kr) eest ülikooli filmiklubi liikmeks ja saad selle tõestuseks jällegi kaardi, mis võimaldab kolmapäeviti ja neljapäeviti 2 euri eest suures audikas filmi vaadata.
Sel kolmapäeval vaatasin Milki. Täitsa meeldis, aga miks sakslased küll kõigele ise peale peavad lugema!?
Rääkides veel kaartidest, siis minu üliõpilaspilet on eriti veider. See on tavalisest paberist pisike sedel, mis kehtib 1 semestri. Kui ma Eestis näiteks bussis sellega oma tudengistaatust tahaks tõestada, siis mupo-onu naeraks vist küll herneks. Seega Isic-kaart tasuks mul küll teha. Üllatav on see, et Eestis maksab kaardi väljastamine 100 krooni ehk siis ca 6 euri, siin aga suisa 12!
7. kaubanduse eripärad
Neljapäeval tähistasime Belgia poisi sünnipäeva ning plaan oli kinkida talle juustukook. Minu ülesandeks jäi see toidupoest hankida. Lippasingi siis rõõmsalt Tegut`i (Selveri sarnane suurem kauplustekett), aga minu üllatuseks värskeid torte-kooke mul leida ei õnnestunud. Iga suurema toidupoe juures tegutseb veel pagariäri, kus on väga suur valik maitsvaid saiakesi, kuid tortide osas on valik suht nullilähedane. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui osta poolvalmis sügavkülmutatud kook (nende valik oli poes vägagi rikkalik). Kodus panin koogi veerand tunniks ahju ja valmis ta oligi. Just nagu ise tehtud :D Vbl sellepärast ongi see Saksas popp, et koduperenaised saaksid näidata, milliseid maitsvaid kooke nad on võimelised valmistama, sest kui ikka koogi ise oled ahju pannud, siis oledki justkui selle ju valmistanud :D
Kui tellid näiteks uue pangakaardi või soovid telefonipoest osta sim-kaarti, siis pead olema valmis mõnenädalaseks ooteajaks. Ja väidetakse, et eestlased on aeglased?! Seevastu e-bay on üks müstiline koht. Tellisin netivahendusel Hiina tootjatelt pisikese moblajubina, mis maksis 1€ ning ei mingeid saatmistasusid ja minu pakk, hiinakeelsete templitega, oli postkastis vähem kui 10 päevaga :D
Olge muhedad!
No comments:
Post a Comment