Möödunud nädal oli meeldivalt tegus. Kuigi pidin iga päev suht-koht vara ärkama (enne kella 9t on vara minu jaoks), oli see mu enda vaba tahe ja seega polnudki asi väga hull. Näiteks teisipäeval oli varajane äratus sellepärast, et veeta üks kultuurne päev Frankfurdis. Nimelt otsustasime Fany`ga (mehhiko tüdruk) sõita Sandro Botticelli näitust vaatama. Kuigi mina olen suht kunstikauge inimene, oli see siiski üks põnev kogemus. Ilm oli Frankfurdis küllaltki krõbe, seega 30min näituse piletisabas seista ja rahvasumas trügida polnud just kõige lahedam, aga asi oli seda väärt. Maale oli kokku päris palju, tavanäitust külastada enam ei jaksanudki. Eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma.
Trenni jõudsin endalegi üllatuseks 8 päeva jooksul 4x - pole paha. Spordiklubi, kus nädal aega tasuta treenida sain, on päris lahe: jõusaal, treeningud, saunad, squaš, tasuta joogid. Paraku asub see aga minu kodust 45 min kaugusel, ajaliselt ikka suurem ettevõtmine, seega ilmselt rohkem sinna ei satu. Kui reisilt tagasi tulen, siis uurin täpsemalt kodu lähedal asuva klubi võimalusi. Aga nii hea jälle end regulaarselt liigutada!
Sakslased on kohati üllatavalt vabameelsed. Movewelt spordiklubis olid saunad meestele ja naistele ühised, mis aga sugugi ei tähendanud seda, et kõik siivsalt rätid ümber istuvad, oh ei, kõik paljad nagu porgandid. Mina jätsin mittesakslasena endale õiguse rätikuga oma keha katta. Õnneks kohatasin oma ortopeedia õppejõudu sauna eesruumis, kus veel paljalt ringi ei lipata :D Ühest küljest märk tasemel klubist, kui arstidki heaks kiidavad, kuid veidi imelik oli ikkagi.
Järgmisel hommikul sattusin sama doktori operatsiooni kaema. Olin juba pikemat aega kursaõe Katjaga (Katja on täiesti tavaline saksa tüdruku nimi!) plaaninud mõnda operatsiooni vaatama minna. Kolmapäev oligi lõpuks ometi see päev, kui meie kavatsused teoks said. Kuna keegi meile selgeid juhtnööre ei andnud, kus on võimalik opiplaani vaadata ja kus end kirja panna, otsustasime ise sündmuskohale (st opikorrusele)asja uurima minna. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et ega muud ei olegi vaja teha, kui astuda sisse naiste riietusruumi, jätta oma riided sinna, võtta riiulist sobiva suurusega opirõivad (roheline pluus ja püksid), leida parajad crocsid, panna müts pähe ja mask ette ning astuda suvaliselt opisaali sisse ja küsida, kas võib pealt vaadata. Ei mingit nime kirja panemist, konfidentsiaalsuslepingu allakirjutamist vms. Esimese operatsioonina nägin hüppeliigese artroskoopiat, mille käigus eemaldati liigeshiir (luuline moodustis, mis takistas jalalaba normaalset liikumist). Teisena jälgisin põlve artroskoopiat. Kuigi mõlemad opid olid verevabad: õhimõtteliselt tehakse 2 auku: ühest august pistetakse sisse kaamera ja teisest opiinstrument, oli ikka alustuseks täitsa põnev. Südameoppi tahaks ka millalgi vaatama pääseda, seal on muidugi lugu verisem. Enne pean aga harjutama umbses ruumis maskiga vastu pidamist, sest nagu mulle tüüpiline, võttis mul teise opi lõpus silme eest mustaks. Kirurgi minust ikka ei saaks.

Marburgis on ilm endiselt talvine, siin kutsutakse sellist üllatavalt külma aega "russischer Winter", mis tõlkes tähendab vene talve. Kuigi võrreldes Eesti ilmadega, ei ole asi üldse hull, on siin siiski iga päev suur küsimärk, kas bussid-rongid sõidavad graafiku järgi või et kas nad üldse sõidavad. Nagu ma juba korduvalt maininud olen, elan ma mägises linnaosas. Seega, kui tee on kergelt lumine ja libe, siis bussijuht mäeotsa ei sõida. Nii olengi kahel õhtul osa koduteest jalgsi läbinud. Neljapäeva õhtul ei olnud mul selle vastu midagi. Ilm oli kergelt sula, sadas laia pehmet lund, eramajade rajoon oli koheva lume alla mattunud. Väga romantiline :) Enne seda kohtasin juhuslikult linnas erasmuse sõpru, kellega koos pidasin maha selle talve esimese lumesõja. Et tulin parasjagu salsatrennist (viimasest sellel semestril :( ), oli mu riietus ilmastikule mittevastav. Aga paksud käpikud olid käes! Seega asjaolu, et mul oli seljas seelik, ei takistanud mind mitte üks põrm pool tundi lumes hullata. Nii palju nalja pole ammu saanud :)
See-eest reede hommikul oleksin küll väga kuri olnud, kui buss ei oleks sõitnud. Nimelt läksin Fany`ga kaasa Frankfurdi lennujaama. Et ta sõitis kuuks ajaks koju Mehhikosse, siis oli tal asju ikka täiega kaasas, st kogu lubatud mahus (41 kg!). Üksi oleks see teekond ikka päris karm olnud. Õnneks tol päeval laabus kõik kenasti: buss, rong, metroo, lennuk olid kõik graafikus. Hommikul vara unisena teele asudes juhtus minuga aga üks koomiline lugu. Fany kohvriga peatuse poole liikudes märkasin, et buss on juba peatuses. Fany läks veel prügi viskama ja oli minust taga pool. Olin kindel, et see on meie buss, sest bussid sõidavad suurte ajavahedega. Võtsin kogu jõu kokku ning tormasin bussini. Palusin bussijuhti, et ta Fany ka ära ootaks. Olles kohvri bussi vinnanud, selgus aga, et bussijuht ei sõidagi rongijaama. Minu küsimuse peale, et kuidas nii, selgus, et olin jooksnud koolibussi peale :D Minuga ikka juhtub.
Oma teise kursaõe Britaga (Marburgis elamegi vaid mina, Katja ja Brita) sain selle nädala jooksul päris mitu korda kokku. Esmaspäeval käisime koos kinos "Did You Hear About the Morgans?" vaatamas. Ma vist ei harju sellega kunagi, kui Sarah Jessica Parker või Hugh Grant saksa keeles räägivad :S
Reedel käisin Brittal külas. Ta õpetas mulle triggerpunktide manipuleerimist. Miks küll Tartus seda keegi ei õpetanud?! Britta ei suutnud ära imestada, et kuidas minu haridusteel nii vähe kokkupuudet passiivsete võtetega olnud on. "Koolituse" järgselt läksime Britta endise korterinaabrile külla.
Eile, laupäeval veetsin päeva Göttingenis. Põhjus, miks me Florianiga just selles ülikoolilinnas kokku saime oli lihtne: nii tema kui mina saame Göttingeni sõita rongiga tasuta. Niisiis veetsimegi päeva ühiselt linna peal kolades ja kohvikutes istudedes - kvaliteetaeg :)pilte leiate picasast.
Hetkel pakin juba vaikselt asju, sest homme õhtupoolikul sõidan Frankfurti ja teisipäeva varahommikul lendan Lanzarotele! Järgmised 2 nädalat plaanin suht levist väljas viibida.
Päike ja meri, siit ma tulen!