Peale 7 transpordivahendit (auto-lennuk-lennuk-buss-metroo-rong-buss)ja ligi kümmet reisitundi olen elusalt ja tervelt tagasi oma Saksa koju jõudnud. Marburg vol2 võib alata! Tegelikult läks reis isegi üllatavalt hästi, kui võtta arvesse seda, et päev kujunes vägagi sprotlikuks. Nimelt oli mul jälle nii palju tavaari vaja kaasa vedada, et lubatud 20kg pagasi ja 8kg käsipagasi kaalumäära kasutasin täies ulatuses ja veidi pealegi ära. Niisiis reisisin 2 kohvriga, mis kokku kaalusid ca 30kg. Kohvritel polnud ju väga vigagi-ratastega ja puha, aga nalja hakkas siis saama, kui ma enam neid rõõmsalt enda järel vedada ega laiutada saanud. Ehk siis tõeliseks body pumpiks muutus reis siis, kui kohtasin treppe, tavalisi ja iseliikuvaid. Ja üllataval kombel oli neid justkui igal sammul. Eskalaatoril üles sõitmine õnnestus mul lõpuks juba päris hästi, allasõitmist on veel vaja harjutada :D
Teiseks spordialaks, mida mul täna õnnestus jõutreeningu kõrval teha, oli sprint. Teadsin, et mul läheb ilmselt Riias kiireks, sest AirBalticu kahe lennu (Tln-Riia & Riia-Frankfurt) vahel oli plaani järgi 25min. Aga ma väga ei muretsenud, sest olin ju piletid ostnud ühelt vedajalt. Järelikult peaks ikkagi ju jõudma. Ärevaks muutusin siis, kui esimene väljalend üle veerandtunni hilines, mis omakorda tähendas ju seda, et ka maandumine hilines..Õnneks olid AirBalticus suht asjalikud stjuuardessid tööl, kes minu muret kuuldes, asja uurisid. Enne maandumist sain teada õnneks järgmise "värava" numbri, aga ega ma ju nii täpselt Riia lennujaama tunne ka. Pinge muudkui kasvas. Kui järgmise lennuni (mitte boardingu vaid departure`ini) oli jäänud vaid 10min, õnnestus lõpuks esimesest lennukist välja saada. Minu suureks õnneks ja rõõmuks ootas mind ja veel 2 tüüpi lennujaamanäitsik, kes meiega koos pool lennujaama läbi jooksis. Kõlarites kostumas teade viimane kutse Frankfurdi lennule, koheselt pöörduda väravasse. Noja siis nibin-nabin me jõudsimegi. Täpselt 11.55 (ametlik departure`aeg) istusin, põsed õhetades, oma kohale :) Mingi ime läbi jõudis ka reisikohver lennuki peale, kuigi sisimas olin valmis ka selleks, et kohver tuleb millalgi hiljem järgi :D Seega 5+ Riia lennujaamale.
Ega tegelikult Tallinna lennujaamal ka väga viga pole. Meeldivalt inimtühi alati :D Nalja sai mul seekord turvakontrollis, sest olin käsipagasisse skeleti pakkinud. Suhteliselt koomiline oli näha turvameeste nägusid, kui nad mu kohvrit läbi valgustasid. Luukere oleks võinud vabalt klassifitseeruda ohtlike esemete nimistusse, sest peast vaagnani on lülisamba sees metallist toru, aga et ma lubasin, mitte kedagi sellega lüüa ja kuna personal sai aru, et tavapagasis on oht, et see läheks katki, lubatigi mind koos Udoga lendama :)
Ilm on Marburgis küllaltki talvine, aga siiski tunnen juba puudust sellest "tõelisest" Eestimaa kohevast lumest....
Tore kuulda et sa ilusasti kohale j6udsid. Mul oli ka v2sitav reis - 6nneks kyll ei pidanud ma enamus ajast oma suuri kotte tirima vaid vedasin ennast lihtsalt yhelt lennult teisele ja kolmandale.
ReplyDeleteP2ris muigama pani su skelett, Udo! Kujutan ette neid n2gusid turvakontrollis.
Kirjuta aga tublilt edasi oma elamustest:)