Tuesday, March 30, 2010

Riinu Grand Germany Tour ja nii mõndagi muud

Ütlen kohe alguses ära, et respect neile, kes selle üllitise lõpuni suudavad lugeda, aga lühemalt nagu ka kuidagi kirjutada ei osanud. Viimased 2 nädalat on lihtsalt nii sisutihedad olnud ja vahepeal ei ole kuidagi oma tegemisi ülestäheldada jõudnud.
Meeldivat lugemist ;)
Täitsa lõpp ikka. Teoorias peaks justkui puhkus olema, aga sellest hoolimata on viimastel nädalatel nii palju sahmimist olnud. Hetkelgi istun Deutsche Bahni IC-rongis, olen tagasiteel Heidelbergist. Kahetunnise reisi kaunisse ülikoolilinna võtsin ette sellepärast, et tahtsin külastada Heidelbergi Ülikooli kliinikumi juures asuvat kõnnianalüüsilaborit. Vastuvõtt oli meeldivalt soe. Füüsik Herr Wolf tutvustas mulle meelsasti laborit ja tema kaastöötaja näitas kuidas kõnnianalüüs välja näeb ja kuidas andmeid töödeldakse. Kahju oli aga sellest, et patsient ei ilmunud kohale, niisiis mängisime kõnnianalüüsi läbi praktikandi peal. Ei olnud küll päris see, aga vähemalt mingi ettekujutuse protsessist sain.
Kaks nädalat tagasi õnnestus mul lõpuks ometi pealt vaadata põlveliigese vahetamist. Ei olnudki kunagi ette kujutanud, et see protseduur ikka niivõrd lihuniku tööd meenutab. Enda suureks üllatuseks ja rõõmuks seekord paha ei hakanudki  Puusa proteesimise peaks ka millalgi ära tsekkima.
Vahelduva eduga olen üritanud ka koolimaterjalidega tutvuda, aga paraku on Marburgis tänu erasmuslastele alati midagi teoksil. Nädal tagasi sain lõpuks ometi ametliku teadaande eksamiaegade suhtes ja juhtuski see, mida olin kartnud: 17. Mail pean kirjutama kaks eksamit, mis hõlmavad endas siiani läbitud (st 2 mooduli) materjale. Mai keskpaigani on muidugi ikka üksjagu aega, aga väike hirm juba naha vahele pugenud…
Ilm on Marburgis vahelduva eduga päris mõnusaka muutunud. Kui päike paistab, siis saab juba täitsa särgiväel päikest püüda, paraku on vahetevahel ilm ka ikka väga vihmane olnud, aga noh vähemalt lumest ei ole enam märkigi. Rohelus on juba tärkamas ja õhk kevadiselt värske.
Jällegi rääkides ameeriklastest, siis nad on ikka üks omamoodi kamp. Üle-eelmisel neljapäeval läksin USA sõprade kutsel Mehhiko-teemalisse baari Mexicali, kus on neljapäeviti karaokeõhtu. Kohal oli kohalike kõrval ca 50 ameeriklast. Nendest käisid küll vist vähemalt pooled lava peal oma “oskuseid” näitamas. Mulle tundus, et sakslastest olid kohal püsikunded, kes karaokeõhtut väga tõsiselt võtavad ja tegelikult väga ilusti laulda oskavad. Seevastu ameeriklased laulsid kõvasti ja valesti, aga fun oli neil kindlasti kordades rohkem. Mind küll moositi, et ma ka laulma läheksin, aga õnneks ma olen piisavalt enesekriitiline, et ei lasknud end ära rääkida, seega eneseväärikus jäi alles.
Järgmine õhtu möödus mul veelgi kultuursemalt. Avastasime sõbrannadega, et meil on oktoobrist saati kulutamate veel mõned flayerid, nende seas ka tasuta teatrikülastus. Waggonhalle on vanasse rongidepoosse rajatud alternatiivne teater. Etenduski oli natuke „teistsugune“, aga seda heas mõttes. Lisaks sellele saime igaüks klaasi vahuveini ja söögiks Flammkuchen`it (midagi pitsa taolist). Vaestele tudengitele suurepärane õhtu!
Ja siis laupäeval (20.03) saabus mulle külla kallis-armas Riin. Kohe ütlemata hea tunne oli rääkida eesti keeles, kui vaid tahtmine tuli; lugeda Eesti Ekspressi ja kodumaiseid naisteajakirju, maiustada Kalevi kommidega ning muidugi lõpuks ometi jagada oma „saksa“ elu kellegiga Eestist. Ühesõnaga „Aitäh“ Riin! Grand Germany tuur algas Frankfurdis. Riinul on Rootsi õpingutest saksa sõbranna Theresa, kes nüüd Frankfurdis koos oma poiss-sõbraga elab. Suurepärane variant. Päeval linnatuur, kohalikus restos lõuna, widow-shopping ja õhtul snäkid ja väike vein ning seejärel Frankfurdi ärikvartalis asuvasse Jaapani torniks kutsutavasse maja jalga keerutama. Nimelt asub Japan Toweri 25. Korrusel st 101 meetri kõrgusel diskoteek. Rahvast oli palju, muusika hea ja kõige tipusks suurepärane vaade öisele Frankfudile.
Pühapäev oli nagu üks õige pühapäev: hiline brunch Theresa&Thomase kodus ja seejärel jalutuskäik Maini kaldal. Hilisel pärastlõunal sõitsme Riinuga Marburgi, kus sel nv oli just olnud kevadised pidustused, mis tähendas seda, et parkidesse oli istustatud lilled ja poodide esisesid kaunistasid erinevad kevadised kompositsioonid. Õhtul viisin sõbranna kohvik-bistroo Early`sse, kus sõime vormirooga. See on vaieldamatult üks Marburgi „must do“. Toit on seal alati maitsev ja teenindus siiralt sõbralik.
Järgmised kaks päeva kulutasime Marburgiga tutvumiseks. Linna peamised vaatamisväärsused jõuaks ilmselt ära näha ca 2tunniga, aga tänu ilusatele ilmadele õnnestus meil kulutada 2 päeva. Uitasime suvalistel tänavatel, sattusime minulegi avastamata paikadesse; kondasime naljakates pisikestes poodides, kuhu varem sisse polnud tihanud astudad; seiklesime metsas, et leida teed tornini, mis ajendas vendu Grimme kirjutama Rapuntselit; imetlesime vanas botaanikaaias tärkavaid kevadlilli – nautisime hetki!
Minu suureks rõõmuks sain Riinule tutvustada ka oma siinseid sõpru. Viisin ta Mensasse sööma ja Schwarz-Weiss tudengipaika ning kolmapäeval pühkisimegi juba väikelinna tolmu jalge alt ning võtsime sihiks Berliini. Mul on väga hea meel, et seekordseks Mitfahrgelegenheit`juhiks ja tema kaaslaseks osutusid väga toredad saksa noored, kes plaanisid Berliinist edasi sõita Inglismaale, seega olid väga rõõmsad võimaluse üle alustada inglise keele praktiseerimist juba päev varem  5 ja pool tundi hiljem ootas minu Slovakkia sober Tomaš meid oma kodus, kus me järgnevad kaks ööd majutusime. Paraku Tomašel tol õhtul väga väljaminekumeeleolu ei olnud, niisiis läksime kahekesi kokku saama Riinu sakslasest sõbra Stefani ja tema hiinlannast tüdruku Erikaga. Et Berliin on suur ja lai, otsustasime kohtuda poolel teel. See linnaosa oli aga meile kõigile tundmatu, niisiis istumiseks sobiva kohviku valimine jäi juhuse hooleks, aga meil oli õnne. Paik, mille valisime – Café Ruben osutus väga hubaseks ning suurepärase teenindusega paigaks.
Rääkides erinevatest kultuuridest: väga põnev oli kuulda Erika lugusid kodumaast ja sellest, kuidas ta on harjunud, et toa suuruseks on 4 ruutmeetrit ehk siis peale voodi tuppa midagi ei mahugi, mis omakorda tähendab seda, et peale magamise toimub ka kogu ülejäänud elu voodis: maalimine, lugemine, söömine…Teine lõbus lugu seisnes selles, et Erika vanemad ei suuda hääldada Stefani nime. Lähim vaste on Seven. Huvitav, kuidas minu nimi kõlaks. Juba sakslastel on sellega raskuseid :D
Neljapäeval vedas meil väga ilmaga – väljas oli ca 20 kraadi ja päike. Niisiis jalutasimegi Ku`dammil (üks suuremaid kaubandustänavaid), jälgisime inimesi (Berliin on ikka täielik rahvaste Baabel) ja ostlesime; käisime ka Checkpoint Charliet vaatamas. See on paik, kus oli piiripunkt ida ja lääne vahel. Midagi ahhetama panevat ja erilist ei olnud, aga veidral kombel ei olnud ma sinna kunagi sattunud, kuigi see on mul vist vähemalt 5. pealinnakülastus. Päeva sisustasid veel jalutuskäik mööda Frankfurter Alleed (sellel tänaval asuvad väga peened poed, a´la louis vuitton etc) ja Tiergarteni pargis. Võidusamba tippu ronida kahjuks ei õnnestunud, sest seal käisid parasjagu ehitustööd. Kohustuslik döneri söömine ja Berliner Weisse (ainuke õllejook, mis mulle väga meeldib). Slovaki poiste arvates oli see muidugi täielik õlle rüvetamine, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Asi on ju maitses ;)
Õhtu tippsündmuseks oli Potsdamer Platzil asuva teatri külastus. Nimelt olid meil piletid „Dirty Dancing`u“ muusikalile. 3h võrratut tantsu ja vanu häid tuntud lugusid. Väga cool tüdrukute meelelahutus  Seejärel veel põgus külastus Kreuzbergi (kuulus türgi linnaosa) teise slovaki poisi koju.
Reede varahommikul reisis Riin edasi isaga Bernburgi vennale külla ja mina suundusin tagasi Marburgi. 2 ööd Berliini jaoks on muidugi vähe, aga siiski jõudsime nende paari päeva jooksul kogeda suurlinna pulbitsevat elu.
Teel Berliinist Marburgi läks hilm kohe päris käest ära: lisaks padukale hakkas sadama rahet ja 60km kaugusel kodulinnast oli Landstrasse tõkestanud mahalangenud puu, mistõttu pidime sõitma ringiga ja teekond kujunes 5h tunni asemel 6tunniseks.
Laupäeval ootas mind aga juba uus tripp. Oma 6 erasmuse sõbraga suundusime Nürnbergi, Bayeri liidumaale. Schönes Wochenende Ticket võimaldab 5 inimesel sõita läbi kogu Saksamaa 37€ eest kokku. Pilet kehtib järgmise päeva varahommikul kella 3ni. Ühesõnaga ülisoodne võimalus sõita Saksamaa teise otsa. Minu reisikaaslasteks olid 2 itaallast, 2 hispaanlast, 1 brasiillane, 1 türklane. Üks vägagi kirev seltskond. Sõit Marburgist Nürnbergi tähendas 2 ümberistumist ning oleks kestnud kokku ca 5h. Würzburgis otsustasime aga teha spontaanse peatuse ja sellegi linna üle tsekkida. 2h ja peamised vaatamisväärsused nähtud ja väike lõunasnäkk ( Bratwurst sinepiga) söödud. Teekond võis jätkuda.
Nürnbergi jõudsime ca kella 4 ajal. Paraku oli ilm vihmane, seega üle 3h ringi uidata ei jaksanud. Väsinud ja vettinutena avastasime hubase pubi nimega Kloster. Saime tuttavaks väga naljaka baarmeniga, kes meile igasugu soodsaid diile korraldas. Näiteks mina maksin oma ühe õllekokteili ja 2x4cl Baileys` eest vaid 5€ ja 5min kaelamassaažiga :D
Tänu laual lebavatele flaieritele saime aimu ööelu võimalustest. Kohalike soovitusi kuulda võttes otsustasime DESI nimelise klubi kasuks. Muusika oli täitsa enam vähem. Personal sõbralik. Hea näide sellest oli see, et öö edenedes olime ikka kõik juba väga väsinud. Istusime väikeses nurgas ja pikutasime. Keegi ära ajama ei tulnud :D Kui sulgema hakkasid, siis tuli baaridaam teatama, et nüüd on pidu läbi ja meilgi aeg ärgata :D Tallinna ööklubides oleks raudselt välja visatud, kui silma julged korraks kinni lasta. Garderoobipoiss kutsus meile abivalmilt takso ja nii me Klosteris kohatud baarmeni Philippi juurde sõitsimegi. Tüüp oli uskumatult vabameelne ja sõbralik (ilmselt ka gey :D), pakkus meile kõigile öömaja oma elutoas ning hommikul kohvi. Lihtsalt hämmastav, kuidas mõnikord asjad iseenesest laabuvad. Meil eelnevalt öömaja broneeritud ei olnud. Plaan oli pidutseda hommikuni ja siis mõned tunnid Deutsche Bahnis tukkuda.
Pühapäeva veetsime Dokumentationszentrumis. http://en.wikipedia.org/wiki/Documentation_Center_Nazi_Party_Rally_Grounds
See kujutab endast endist Hitleri valitsuse aegset hiiglasuurt keskust, kus Hitler tavatses rahvale kõnesid pidada. Peale kolme ja poolt tundi infotulva, oli aeg asuda koduteele. Tagasitee kujunes veelgi pikemaks, sest viimase rongi rööbastele oli veidi enne meie rongi (ilmselt 1 rong enne meie oma) keegi end rööbastele heitnud ja enesetapu sooritanud. Mis loomulikult tähendas rongi hilinemist ja viimasest bussist maha jäämist. Nojah, vähemalt on taksod Marburgis odavad.
Ja täna siis veetsin päeva Heidelbergis. Pärast kõnnilaboris veedetud tunde läksin vanalinna. Jalutusasin lossivaremete pargis ja linnatänavatel. Päike tuli välja ja vahvlijäätis rummi-rosinatega (siin kannab ta nime „Malaga“) sobis kui rusikas silmaauku.
Homme veel viimsed toimetamised ja reisiettevalmistused Marburgis ning kolmapäeval sõidan Lukaše ja Michaliga Sardiiniasse. Ma vist võiksingi ainult reisida!

3 comments:

  1. Mina samuti :)

    Sinu seiklustest lugedes saan vaid kadedust tunda :P

    Aga, enjoy!

    ReplyDelete
  2. Ohoo, ma olen p2ris uhke oma saavutuse yle - j6udsin ka l6puni! ikkagi m6nus lugeda. natuke teeb kadedaks, et muudkui tegutsed ja siis paneb m6tlema, et ma v6iks/peaks ju ka rohkem tegema/n2gema.

    ReplyDelete